Minu viimase jaanuarikuu päeva pabin hakkas kulmineeruma. Käes on pärastlõuna, mul on autos kott (see ilus, punane, lilleline - ühesõnaga uus) tantsuriiete ja pasteldega, kuid pole ei e-kirja ega facebooki sõnumit, et täna midagi toimuks. Ainukeseks jaanuarikuiseks kohtumiseks oli uusaastakoosviibimine Kernus. Edasi oli viiruste pillerkaar, mis murdis juhendajaid ja tantsijaid. Juttu oli, et Karin teeb laste ja noortega tantsupeo ülevaatuse läbi, siis hakkab alles meiega tegelema. No aga ülevaatus oli eile, seega kas täna toimub ka midagi või mitte!? Kui aus olla, siis mingi kummaline väsimus ja roidumus on mindki vallanud, väike palavikutuur oli poolteist nädalat tagasi, kuid väsimus on jätkuvalt. Oleks ju tore, kui saaks ühe vaba õhtu veel lisaks! Facebookis küsides, kas tuleb tants või ei tule, oli vastajaks vaid Ene, kes oma teadmatust ja nõutust väljendas, sest Karin ei võtvat telefoni vastu, et suurele, tähtsale, lausa elulisele küsimusele vastust anda. Ingridki helistas, et teada saada, kuhu poole oma autonina keerata Tallinnast tulles - kas kodusesse Raplasse või tantsulisele Märjamaale. Ene oli oma toimetamistega jõudnud isa EMO ukse taha viia, seega tema ei saanud uurimusse enam aega ja energiat panustada. Seega ei jäänud muud üle, kui rahvamajja minna ja ise uurida. Karin helistaski varsti, sest kui tema lõpuks vannitoast hommikumantli taskust oma telefoni avastas, siis oli see vastamata kõnedest pungil. Üks kõnedest siis minu oma. Tegelikult ega Karin ise ei avastanudki telefoni puudumist. Hea rahulik päev olla olnud, keegi ei helistanud :D. Taimi, kes meie facebooki vestlust jälgis, läks kohapealset kontrolli tegema ja viitas, et naised on mures, sest Karin ei vasta telefonile :D No ja kui Karin nägi, et paanika on, siis reageeris ning teatas, et kõik OK ja proov toimub. Helistasin ka Ingridile, et suund tuleb Märjamaa poole sättida, tants ja trall hakkab pihta.
Rõõm oli üle hulga aja jälle tantsukaaslasi näha. Päris kuu küll viimasest kohtumisest möödas ei olnud, kuid ikka mitu head nädalat. No ja tantsimata olekus olime olnud talve teretamisest saadik. Seda on lausa poolteist kuud peaaegu. Eks see tantsides tunda andis :) Kõik ei olnud meist kohale siiski jõudnud. Ene andis enne proovi teada, et on jätkuvalt EMO ukse taga ning kohe õigeks ajaks ei jõua. Facebookis meie arutelu alla oli tekkinud Grete teade, et tema 2 nädalat ei saa tantsida. Nõelravi. Loodetavasti ei unustanud tohter talle nõelu külge, et seetõttu tantsimine raskendatud on :)
Aga pole midagi, soe jalgadesse ja tantsude meeldetuletus võib alata!
Esmalt arvas Karin, et võiks tantsu "Kodu jääb koduks". Seisime kõik ammulisui, keegi ei teadnud, mis suunas liikuma hakata, et tantsu algasend sisse võtta. Karin oli ise seljaga meie poole ning toimetas õiget plaati otsida. Seega jäi tal nägemata meie juhmide nägude küllus. Siis meenus mulle, et esinemiskavas kandis küünaldega tants sellist nime, seega leidsime oma kohad peaaegu juba üles, kui Karin teatas, et selle tantsu plaat on koju ununenud. Läks siis peale "Alati ootan" muusika. Sättisime siis selle tantsu algasendisse ja tegime algul lugemise järgi, siis paar korda muusikaga. Õnneks oli kõik meeles, kuid jalad olid kanged ja mõnes kohas ikka käed ei liikunud üheaegselt või ring läks suureks ja loperguseks. Kui aga end kokkuvõtsime ja Karini näpunäidetest kinni pidasime, siis tuli tants päris kena välja. Seejärel võtsime käsile labajala. Siin sai selgeks, et pikk tantsimatus annab tunda. Kui ikka läbi tantsu pead labajalaasendit hoidma, tõusuga luiskama, siis tantsu viimased taktid tuli teha krampis jalgadega. Aga saime tantsu ka kahe puudujaga tantsitud. Itsitasimegi, et vähem segajaid, lihtsam põimuda :)
Viimasena võtsime kavva "Oih polka" Ingrid sai siis puhata ja vaadata, kuidas selle tantsu meenutamine meil välja tuleb. Kuna Annel ei ole veel uus koht kinnistunud, siis oli natuke keeruline olukord, kui kaks tantsijat puudu on. Sa ei tea, kas põimusid õigesti või kas lähed õigest väravast. Aga pole hullu. Esinema lähiajal selle tantsuga ei lähe, tuleb teda repertuaaris hoidmiseks meeles pidada.
Kuna meid oli vähe, siis ei hakanud me "Viire takka" läbi tantsima vaid asusime ühe tähtsa asja kallale - nimelt oli Reet2 jõuluaegne sünnipäev siiani pidamata. Kui nii edasi läheb, siis jäävad suvesünnipäevalapsed talvistele ja kevadistele jalgu :) Reet oli viinamarju kolmel erineval variandil varunud - ehedatena, kraadita ja kraadiga. Tegime sünnipäevapikniku ja rääkisime maailmaasju - koolinoortepeo ülevaatusest kuni laste depressioonini välja. Lõpunoot oli siiski rõõmus ja helge - järgmisel nädalal kohtume ja tantsime neid tantse jälle :D
No comments:
Post a Comment