Tuesday, May 30, 2017

Braslavi Välgud 50

Braslav ja meie. Fotograafiks bussijuht Vallo

Oleme rõõmsate ning muljetest pakatavatena kodumaal tagasi. Rapla maakond on meie poolt üliedukalt esindatud, oleme vastuvõtjate poolt miljonkordselt tänatud ja südamlike  soovidega teele saadetud. Ja meie oleme vastuvõtjatele-kutsujatele Braslavi täitevkomiteest ning lähetajatele Raplamaa Omavalitsuste Liidust väga tänulikud, et meil selline vahva elamusreis oli. Käisime nimelt rahvusvahelisel festivalil "Braslavi Välgud", mis toimus juba 50. korda.
Ma sellest ei hakka kirjutama, kui suur paberimajandus ja asjaajamine see oli, et 20 inimese dokumendidest lõpuks grupiviisa moodustuks. See, mis Eesti pinnal toimus, oli pigem harjutus selleks, milline bürokraatia, pitsatikummardamine, käsuliinist kinnipidamine meid Valgevenes ees ootab. Kodus tagasi olles peab tõdema, et meie e-riik ja iga toiming ID-kaardi ja hiirekliki kaugusel on meid lihtsalt nii ära hellitanud, seega tundus selline asjaajamine kui kummastav tervitus kaugest minevikust.
Alustasime oma reisi Euroopa Liidust välja 26.mai õhtutundidel. Põhjuseks see, et mitmetel meie reisiseltskonnast olid ees lasteaia  lõpupeod. Tõsi küll, nende lastel :) Aga ema peab ikka kohal olema, kui lapse elu üks tähtsündmusi toimub. Seega olid mõistvad hilise väljasõidu suhtes nii tantsijad kui ka Raplamaa Omavalitsuste Liidu delegatsiooni liikmed Margus Jaanson kaasaga ja Tarmo Lukk. Nii me naerdes ja lobisedes läbi Läti Valgevene poole suundusime. 
Osa reisiseltskonnast Karini fotole püütuna

Iga kilomeetriga jäi bussiseltskond vaiksemaks ja juba kell 2 öösel valitses bussis sügav rahu. Seda mitte kauaks, sest kell viis jõudsime  tanklasse Daugavpilsi lähistel, kus bussijuhid kohvipeatuse tegid, sest varsti-varsti pidime jõudma Valgevene piirile, kus tuleb triksis-traksis olla ja dokumentidega sahmerdama hakata. Bussijuhid Vallo ja Toomas jagasid laiali migratsioonikaardid, mis me siis seisuaega kasutades ära täitsime. Olgu, jagus seda kirjutamist ka bussisõidule, kuid enne piiri olid meil dokumendid kenasti ettevalmistatud. Igatahes kuue paiku hommikul olime piiril, kihutasime mööda pikkadest rekkakolonnidest ning jõudsimegi Läti piiripunkti, kus igakülgselt vormis naine (vormirõivas + ümmargune on ka vorm) meie bussis kiirkontrolli tegi ning lahkelt meid Euroopa Liidust välja lubas.
Järgmine etapp pärast pisukest ooteaega oli siis juba Valgevene poolel, kus meid siis kutsuti passikontrolli. Saime (kes sai, kes mitte) templid passi ja tõkkepuu tõus avas tee Valgevenesse.
Passikontrollisaba pildistas Aini

Piiriületuseks kulus meil kardetust vähem aega, seega saime tubli ja ettevalmistatud töö eest preemiaks 45 minutiga Lätist Valgevenesse. Meid oodati kella kümneks, kuid seitsme paiku olime juba Braslavis. Bussijuhid tegid meile siis kiire ringsõidu peatänavatel, näitas esinemispaika ning meie püüdsime saada ühendust meie kuraatori Tatjanaga. Tema, vaeseke, ei osanud vist oma käimasolevas unenäoski näha, et tema tööpäev eestlastega hakkab arvatust mitu tundi varem. Igatahest pool kaheksa saime ta telefonile ning pool üheksa oli ta meiega kokkulepitud kohas kohtumas.   Enne viisime suured ülemused ROList keskväljakule Lenini kuju juurde, kus neid täitevkomitee hoone juures keegi bossidest ootas ja oma hoole alla võttis. Meie, lihtinimesed, jäime Tatjana hoolde. 
Braslav ise on väga armas linnake kohe Läti piiri läheduses. Kui küsisin Tatjanalt, kui palju seal järvi on, siis ta naeris ja ütles lihtsalt, et palju. Linna sisenesime järve äärest, mille kaldad olid just korda tehtud, liiva veetud, väikesed rookatusega puhkekohad püstitatud, teisel pool teed oli värskelt asfalteeritud parkla, mille kõrval jalgteed ning puhkekohad erinevate kujudega. 9500 elanikuga linn oli pidupäevaselt puhas, kevadiselt õiteehtes, iseloomulikult slaaviliku arhitektuuriga - väikesed puitmajad siniste aknaraamide ja valgete luugikestega, vahele uuemaid telliselamuid, taas mõned ausambad ja installatsioonid mõne sündmuse mälestamiseks.
Iris ja Braslavi Välkude 50 juubeli mälestusmärk

Kummalise kaunistuselemendina jäid silma valgeks võõbatud tüvedega puud ja elektripostid. Naised käskisid mul Tatjana käest küsida, miks see nii on. Tatjana siis ütles, et ju on nii puhtam ja ilusam, kuid minu arvates polnud see üldse lahe variant. Ma siis "tõlkisin" teistele, et kitsed ja jänesed puid ei näriks. Anne siis sähmas, mida sa ajad, betoonpostid on ka valged ju. Ma siis selgitasin, et need värvitakse esimestena, kitsed hammustavad ja saavad aru, et kõvad ja ei sünni süüa, seejärel värvitakse puud. Noh ja kitsed ja jänesed teavad, et valgeid asju pole mõtet närida - kõvad. 😂😂
"Kitsepuud" Reet1 fototabamusena

Järgmine etapp oli meie majutamine kohalikku puhkekeskusesse. Puhkekeskus ise oli päris hubane ja euroopalik, ilma suuremate üllatusteta, sest - olgem ausad - me kartsime hullemat. Kuid sissemöllimine oli ülielusuuruses bürokraatia. Meile jagati kahepoolsed A4 registreerimislehed, mis tulid ära täita. Andmeid oli vaja nii grupiviisalt, passist, migratsioonikaardilt kui ka kindlustuspoliisilt. Niipea, kui numbri või lahtriga eksisid, siis tuli uus koopia küsida. Lõpuks neiu helistas igale poole ning keegi tähtis andis siis lõpuks neiule loa ise sisseregistreerimislehed ära täita. Korjasime passid, viisa, poliisi, migratsioonikaardid kokku ja saimegi juba tund pärast puhkemajja saabumist tubadesse, et reisihigi maha pesta, linnapeale minekuks riided vahetada ning lõpuks üks hommikukohv keeta. Nendeks toiminguteks kulus meil pea kolmveerand tundi vähem aega, kui tuppasaamisele :D. Kuna me kõik ei olnud Valgevene rubladega ennast varustanud, siis arvas Tatjana, et peaksime siis valuutavahetuspunkti suunduma, kuid seal pidid pikad järjekorrad olema, seega peame selleks aega varuma, et enne sööki see tähtis toiming ära saaks tehtud. Me siis küsisime, kas kuskil VISA toega pangaautomaati pole, mis me seal valuutavahetuspunktis passime?! Tatjana viiski meid bussijaama, kus üks selline isend asus. Suur oli ta imestus, kui vähem kui 10 minutiga meie reisiseltskond sularahaga varustatud oli. Tema hinnangul oleks valuutavahetuses sellise inimeste arvuga üle tunni läinud. Kuna meil oli see tund kui maast leitud, siis tahtsime selle otstarbekalt sisustada. Ühesõnaga - suveniire osta! :D  Tatjana viis meid sinna, kuhu ta oleks meid raha vahetama viinud, ühesõnaga mingi kaubanduskeskuse moodi asi. Natuke meenutas see maja Baltijaama turgu enne remonti - putkakesed siin ja seal, lähed majja, boksikesed träniga, üks toidupood keskel, välisukse juures valuutavahetus ilge pika järjekorraga. Jaotusime ühtlaselt maja peale laiali ja hakkasime vastsaadud rublasi tuulutama. Teadmiseks kõigile - enam ei ole valgevenelased miljonärid. Toimunud on rahareform ja ühe euro eest saad ca 2 Valgevene rutsi. Tegelikult on nii, et hinnalipikul on sama number, mis Eestis, taga on ühikuks rubla ja hind kokkuvõttes 2 korda odavam. Vaatasin üht küpsisepakki. Eestis sama küpsis maksab poes 1.50, seal ka hinnalipikul 1.50, kuid taha on euro asemel rubla kirjutatud. Seega need šokolaadiküpsised on meil 2 korda kallimad! Ebaaus!
Keset suurt hinnalugemistuhinat kaotasin ma meie seltskonna ära, siis kuulsin ma ühest poest eesti keelt ja suundusin sinna, kuid suur oli mu imestus, kui jutlejad olid hoopis üks turske mees ja pikk punase peaga naine. Selgus, et need on läbisõidul olevad eestlased, lausa kolm autotäit pidi neid poe peal laiali olema. Leidsid, et teevad enne Valgevenest lahkumist aega parajaks ning lubasid meie esinemist vaatama tulla. Super!
Siis oli aeg rahakotirauad koomale lüüa, kokku koguneda ning lõunasöögile siirduda. Kõht lõi juba pilli, sest tegelikult me polnud hommikusöögiks aega leidnudki. Kes ampsas banaani, kellel oli võileib kotis, majutuskohas sai kohvi tühja kõhtu lürbitud. Igatahes pidi see lõunasöök nüüd ka hommikusöögi ülesannet täitma. Enne söögile saamist pidin ma kuraatorile andma 3 nimekirja koopiat, et ikka õiged inimesed õiges kohas süüa saaksid. Nimekiri pidi ka õige olema - pitsat all ja suure bossi allkiri nime juures troonimas. Nii oli õige ja abikõlbulik :D . Söögisaalis juhatati meid laudadesse ja hakati toitu ette kandma. Minul oli aga tühja kõhtu valatud kohvist korralik kõhuvalu saabunud, seega ei julgenud ma väga süüa külmsupp "Suvi" laadset toodet ega salatit, praest sõin ära ainult kiievi kotleti sarnase braslavi kotleti (juust sees, kuid kiievi kotletist erinevalt oli see maitsetu), minust jäi kartulipüree puutumata. Ja saiake ka valutava kõhuga ei isutanud. Aini antud Nospa tabletid olid kõige maitsvamad ja kasulikumad :)


Lõunatajad Karini vaatevinklist
Aini tabas Jonnipunni

Pärast lõunat meil ajaga enam nii lahkesti polnud, kuid natuke jäi ikka varuks ning naised nõudsid jätkuvalt saapapoodi. Toomas pakkus kõigepealt, et mingu me paarsada meetrit eemal olevasse kaubamajja, seal on näiteks linaseid kleite, kel huvi on. Naised olid kõigutamatud - Ene lubas hea hinnaga kvaliteetseid  jalanõusid, olgu olla! Toomas andis alla ja teadis eelmise korra käigust, et teenindusmajas on jalanõud müügil, lähme sinna. Sõitsime siis teenindusmaja juurde. Tatjana küsis siis, et mis me siit tahame. Kui kuulis, et me jätkuvalt jalatseid jahime, siis teatas ta, et jalatsipoe asemel on siin nüüd mööbel ja jalatsid on viidud kaubamajja. Noh sellesse, mis restoranist paarsada meetrit eemal oli. Sõitsime siis tagasi kesklinna ja läksime seda kaubamaja siis vaatama. Kokkuvõtteks võib öelda, et need ei olnud seal ei linaseid kleite ega ka neid jalatseid, mida me otsima tulime. Kuigi Kerly arvas, et nende kalamehekummikutega, mis seal müügil olid, on väga hea jõhvikal käia. Kuna jõhvikaaeg tundus utoopiliselt kaugel olevat, siis keegi ei tormanud Kerly  soovitust järgima, isegi see ei veennud, et Kerly oma isa kummikuid sel otstarbel kasutab. Igatahes seal  poes me jäime pika nina ja palja varbaga. 
Kahjuks ei olnud meil aega edasi seigelda, pidime suunduma bussi riideid vahetama, sest keskväljakul pidi toimuma meie proov ja seejärel pidi esinemine olema metsas. Olime natuke imestunud, et keskväljakul tantsime läbi, kuid metsas ei saagi platsi tunnetada, kuid mis meil selle puhul vastu öelda on. Vahetasime riided ära, kuid siis selgus, et kaasa tuleb võtta ka sussisahistajate plagu. Mina siis küsisin, et  millal neid lippe vaja on. Maavalitsuse lippu ju nõuti kaasa, omal initsiatiivil võtsime siis Eesti lipu ka ühes. Tatjana siis helistas mingile ülemusele, et kas on vaja lippu, kui on, siis millist. Teised panid leekides ees ajama, mina, Aini, bussijuhid ja Tatjana jäime tähtsa bossi instruktsioone ootama. Neid aga ei tulnud ega tulnud. Teised jõudsid Lenini kuju juures poseerida, meie bonne aga palus meil mitte enne tähtsat kõne lahkuda ega ise ideetsema hakata.
Poosetajaid jäädvustab Kairi

Kuna meie naistele keegi ei öelnud, mida tegema peab, siis nad omal initsiatiivil suundusid metsa lauluväljaku poole. Meie aga ikka ootasime ja ei saanud neid tagasi hoida. Siis otsustasime, et mis me tühja passime, võtame sini-must-valge ühes ja lähme. Kui muud ei saa, siis Vallo saab sellega meile meeleoluks lehvitada. Tatjana oleks veel seistes seda bossi kõnet oodanud, kuid meie leidsime, et pole vaja. Kutsusime teised siis metsast tagasi, sest siis algas selline repetitsia, mida meie silmad veel ei olnud näinud. Nimelt tegu oli rongkäigu prooviga. Tühja see tantsimine, rongkäigus liikumine peab olema selge! Kõigepealt  tulid koorid lavale ehk täitevkomitee trepiastmetele, siis sõitsid kaks noort tasakaaluliikuritel Valgevene ja Braslavi lippudega lehvitades ringi, seejärel jooksid platsile neiud, kes moodustasid iga külla tulnud riigi auks siidirättide abil lilleõiekese. Riiki esindav rühm pidi siis lilleõie kroonlehtede vahele jaotuma ning sellistes lilleõites jalutati lõpuks kontserdipaigale. Kõik see ettevalmistus ja mürgel toimus hõbedase Lenini valvsa pilgu all ning põletavas päikesepaistes. Nimelt oli Braslavis üle hulga aja soe ilm saabunud ning varjus oli ca 26 kraadi. Ma ei tea, kui palju neid kraade päikese käes oli, kuid meie villased kleidid toimivad termostena ning võimendavad kuumust veelgi. Aga me ei lasknud kuumast ennast häirida, hoopis sammusime kuulekalt oma kohtadele, lasime end lausa puusadest paigale nihutada, et ikka mällu jääks, kui kaugel sa Leninist neljakaupa pead seisma. Siis märguande peale marssisime oma lillekesse ja tuuritasime sellega kõigepealt paigal ning seejärel suundusime kontsertpaika viiva tee algusesse. Lipud korjas meie bonne meie käest ära. Teistel rühmadel hiilisid lipud vaikselt tagasi, kuid meie Tatjana hoidis neid kiivalt enda käes. Tundus, et tal tuleb probleeme, kui ta korraldustele, tegelikult me, ei allu. Igatahes kord oli sel kõvasti paigas. Pärast rongkäigu proovi anti meil 20 minutit vaba aega, mille me kasutasime läbitantsuks. Olime aru saanud, et platsi meil proovida ei õnnestu, kuid tants tuleb ikka läbi teha. Selgus, et meie esimese päeva 30- minutilisest  kavast sai üks tants ning teisel päeval saame 4 tantsu asemel esitada kaks. Seega piisas meile pausist "Särtsutantsu" läbitegemiseks küll ja rohkemgi veel. Tegime restorani ees tantsu läbi, isegi fännklubi tekkis meile, seega kerge aplaus kõrvus, suundusime tagasi päikselisele platsile Lenini valvsa pilgu alla. Olime kenasti rahvariietes, koorid olid majaesisel platsil, kiiresti tehti veel üks läbimäng, sest nüüd olid lilleneiud ja lippurid õiges riietuses. Ja need riided olid ilusad... Vähemalt need neiud, kes lilleõiekestele südameks jäid - need olid selle riigi värvides krepp-paberist kleitides. Ja meie oma oli kõige ilusam!
Aini püüdis fotole lillekimbu:)
Ingrid jäädvustas meie lillesüdame

Siis aga pidime tagasi oma seisukohtadele minema ja uuesti üles rivistuma, sest kohe-kohe pidid tulema suured bossid ning siis pidime rongkäigus kontsertpaika suunduma. Päike paistis, Lenin vaatas, rahvas ootas, kuid bosse ei kuskil. Janne oli ülimalt mõtliku näoga ning selgus, et ta püüab mitte pilti tasku panna, mine sa tea, kus haiglasse nad su pistavad. Mine ja otsi ning vahi, kuidas tantsija enne viisa lõppu kätte saad! Vahepeal võtsid naabritest armeenlased tantsujärje üles, kuid need kamandati korralikuks. Kohalikud kooriliikmed üritasid trepiastmetele istuda, kuid need kamandati eriti karmilt püsti. Meie naised istusid teeveerele maha, mina ja Ingrid jäime, platsi poole näoga, neile katet tegema. 
Päikesepiste-eelseid sussisahistjaid jäädvustas Iris

Igatahes meiega õiendama keegi ei tulnud, kuigi me ilmselgelt igasuguseid nende taluvuspiire ületasime.  Tegime vahepeal ka paraadpilti, seega keerasime kogu  kupatusele ülbelt selja ja jäädvustasime hetkeolukorra.
Karin loeb fotoka abil tibusid :)
Siis aga hakkas kostuma puhkpillimuusika ja trumm mürtsuma, paistsid lehvivad lipud ja ning tulid suured bossid. Olime päikese käes neid üle 45 minuti oodanud. Bossid jäid väljaku äärde seisma ning koor alustas laulu, seejärel eelpool kirjeldatud tegevus: ilmusid  lippudega tasakaaluliikurid, lillekesed ning meie liikusime lillekeste vahele, keerutasime oma lilleõit ning suundusime rongkäiku, kus anti meile ka lipud ja plagu. Nii me lilleõies liikusime pea kilomeeter kontsertpaika, krepp-paberis tüdruk keskel, teised tüdrukud siidirätikutega kroonlehti moodustades tema ümber ja meie nende vahel. 
Liikuv lill Aini pildistatuna

Ees mürtsus orkester marsse mängida. Üks väga kummastav hetk tekkis, kui orkester mängis "День победы" (Võidupüha) ja Külli marssis rongkäigus sini-must-valge lehvides.  
Meie marssisime, Kairi ja Aini pildistasid, nii me laadalettide vahelt esinemispaika jõudsime. Rahva eest marssisime läbi, koorid juba olid avalooks laval valmis. Siis algas meie esimene kontsert, kus me poolvalmiduses "Särtsutantsuga" pidime etlema. Igatahes magamata öö ja praadiv päike olid meist viimse kui särtsu väljutanud. Istusime mäenõlval pinkidele maha ja vahtisime klaasistunud pilkudega üksteist. Ainuke, mis meid veel ärkvel hoidis oli kõrvulukustavalt vali muusika ning teadmine, et peame  kokkuleppima, kuhumaani liikuda, mis tähised meie lava piirideks on. Samas oli platsil vaadata küll ja rohkemgi veel. Kummaliselt tuttav oli kõik, lapsepõlv ja pühapäevahommikud tulid meelde - kesktelevisioon ja saade "Teenin Nõukogude Liitu" täpsemalt. Esimese numbrina näidati Braslavi ajalugu - oli tänapäev, keskaeg, nende tootmise lipulaevad (suured saiad, konservid ja juustud tulid platsile). Üks number, kus hõbedased lapsed tulid II maailmasõda meenutama, tõi teadvusesse selle, et me jääme eelmist sajandit ning sündmusi erinevalt nägema ja mõistma. Igatahes agiitbrigaadid ja pioneerikavad tulid meelde. Aga väga nendelik kava ja lapsed olid väga tublid ja näitlejameisterlikud. Seda tuleb küll kiita, olgu see sisu siis milline tahes. 
Aini fotol on midagi valesti...

Enne meie etteastet tuldi küsima, kas esinema laval või asfaldil, siis valisime viimase, sest tundus, et see on avaram ning paistame publikule paremini kätte. No ja siis tuli veel üks telekanal meiega intervjuud tahtma, siis lähetasime ajakirjanik Reeda oma ametikaaslastega vestlema. Küsiti, kui kaua oleme tantsinud, mis meie rühma nimi on, kuidas meile meeldib Valgevenes. 
Ingrid jäädvustas Reeda intervjueerimise

Reet andis ladusaid ja diplomaatilisi vastuseid. Itsitasime, et tegu oli kindlasti "Sputnikuga" ning koju jõudes peab Reet Jüri Ratasele aru andma, miks ta sellisele kanalile üldse intekat annab - kas ta pole Oudekki, Jana ja Mailise kogemusest õppinud?!  Kaameramehed tulid ja filmisid meie istumist ühe ja teise nurga alt ja arvatavasti võeti tants ka linti. Aga meie ei osanud seda uudiselõiku küll kuskilt kanalilt otsida...
Siis aga saabus aeg meie etteasteks. Kui platsile hakkasime suunduma, siis kuulsime hõikeid "Elagu Eesti!" ja seal meie eestlastest publik oligi! Pildistasid meid, lehvitasid ja hoidsid pöialt. Kuidagi soe tunne tekkis... Nüüd tuli aga kordades rohkem pingutada, et mitte kaasmaalaste ees häbisse jääda. Publiku hulgast leidsime ka Tarmo, Marguse ja Larissa üles, seega oli kellega pilkkontakti otsida, kui publikusse tuleb vaadata. 
Kui nüüd tantsust rääkida, siis ega seal suurt rääkida ei olnud. Lõime laia naeratuse näole, kaapasime kohalt minema ja olime üllatunud, kuidas see asfalt ikka jalad kinni võtab. Pööretel tundus, et pastel on paigal ja jalg teeb täispöörde hoopis pastla sees, platsi- ja kabariiditunnetus  vedas alt ja mina põrkasin galopil Margega kokku. Ene tardus hetkeks paigale, sest peas valitses tühjus, õnneks oli see koht, kus kaaslane haarab sul käest, seega jäi Ene hämming publikule märkamatuks. Igatahes jäid suured käed loodetust väiksemaks, hüpped madalamaks ja keerutused aeglasemaks. Kuid publiku maruline kaasaelamine ja aplaus tõendas, et nad ei ole meid seda tantsu proovis tantsimas näinud, seega ei olnud neil võrdlusmomenti ja nähtu meeldis neile väga.  
Raamatulehte jäädvustas Karin

Pärast esinemist nägime eestlaste püstitõstetud pöidlaid, seega oli meie pärast kontserdile kulutatud aeg asja ette läinud ning me polnud kaasmaalasi alt vedanud. Tegime pisukese hingetõmbepausi ja vaatasime Läti lasterühma esinemise ka ära. No need nunnu-mammud olid ikka kõrgem klass! Millised pöiasirutused, millised mõõdetud liigutused, milline kehahoid - ise algklasside lapsed! Super! Siis aga tuli Tatjana ja viis meid sööma, sest nii oli kavas ette nähtud. Mina igatahes olin ainuke, kes jõudis riided ära vahetada, sest ma mõtlesin, et ma kuumenen kohe 100 kraadini, kui seda termoskostüümi ei eemalda. Igatahes teised rühmad jäid veel esinema, kui meie sööklasse suundusime. Õhtusöögiks oli morss, pelmeenid ja pähklisaiake. Igatahes sel korral olin mina peaaegu korralik sööja, sest kõht oli tühi, kuid selgus, et meie seltskonnas on näiteks frikadellisõbrad ja klimbisupiarmastajad. Oli neid, kes liha ainult sõid ning neidki jagus, kes pühendusid ainult "koortele". Söö, mida tahad, maitseainetega oli kokk kindlalt kokku hoidnud.  Pärast õhtusööki tegime ausambakülastuse ja fotosessiooni.
Meie koos kohaliku Aljošaga - Karin pildistas

Saatsime Tatjana minema ja kaapasime ise poodi. Kõik olid tegelikult surmani väsinud ning soov hotelli pessu saada oli valdav. Läksime sinna kõige suuremasse toidupoodi, et "suveniire" hankida. Igatahes kaubavalik on seal rikkalik, hinnad madalad meie omadega võrreldes. Ostlesime parajasti tuhinal, kui minu riiulivahesse tuli õhinal üks mees ja teatas minu taga seisvale naisele: "NEED eestlased on ka siin poes..." Ma siis seisin, kaks patsi tuules, siis mees pani mind tähele ja viitas minu poole ja lõpetas lause "...nagu sa näed!" Hakkasime kõik koos naerma. Nad kiitsid, et vahva etteaste oli ja tasus ootamist. No näed, ei läinud nende lisaaeg Braslavis raisku.
Hotelli jõudes püüdis administraator mu kinni ja selgus, et keegi Iris Haiba pole neile passi ja migratsioonikaarti andnud (tegelikult andsin küll) ja Külli Saia pole migratsioonikaardi numbrit kirjutanud ja kolmel inimesel pole kindlustuse andmeid ja kellelgi puudus veel mingi number kuskilt jne. Ma siis otsisin pabereid, numbreid, passe jne. Ühesõnaga võttis hotelli möllimine meil pea 12 tundi aega.  Seejärel tegime kiire korrastuse ning  kogunesime, kes veel liikus ja lehvitas, tuppa number 18 päevakokkuvõtet tegema. Kokkuvõtted voolasid ja naer kostus vist teise järve otsa. Aini oli meie esitust filminud, telefon käis käest kätte ning kes seda vaatas, see naeris. Anne küsis siis, kas Mr Bean´i vahime või. Ei, minu ja Marge kokkupõrge oli lustiallikas. Lubasime lahkesti, et ka teised võivad seda teha, meie ei ole seda endale patenteerinud. Lõpuks läksime juba päris ülemeelikuks ja jutul ei olnud enam saba ega sarvi. Läti laste hea öörahu nimel sättisime ennast uue päeva esimesel tunnil magama. 
Hommikul oli meil aega puhkekeskuses ja järve ääres ringi vaadata. Meie maja kõrval olid kämpingud, milles "Kaarekese" liikmed 3 aastat tagasi ööbisid, maja taga oli järv, meie hotellist paremale jäi restoran, laululava, väheke peenemad hotellikesed. Isegi postkontor oli selles kompleksis ning peenemate majade juures olid rahvale vaatamiseks küülikud, kes sõid kristallnõudest.

Karini klõpsud puhkekeskusest

Kui piirkond vaadeldud, asjad pakitud, ennast rahvariietatud, oli aeg end hotellist välja kirjutada. See läks võrreldes sisenemisega oluliselt valutumalt. Andsid võtme ära, kirjutasid allkirja ja läksid minema. Me olime märgatavalt hullemaks valmis. Kodututena suundusime hommikusöögile Braslavi restorani. Selgus, et väsimus, tühi kõht, päike ja koosolek on Ingridile liiga teinud. Igatahes tema ennast hästi küll ei tundnud. Sööma ta ei tahtnud tulla, pika keelitamise peale sisenes, kuid lahkus kohe pärast seda, kui nägi, mis lauale toodi. Hall viiner ja kuiv riis. Kõik. Ei salatit, ei kastet. Kokk oli jälle maitseainetega koonerdanud ning riis tundus pigem hunniku saepuruna. Igatahes päästis päeva Reet 3, kes koukis käekotist välja kurgi ning viilutas selle päeva päästmise nimel ära. Nüüd aga tuleb toidust pilt, mis tõendab, miks minust ei saa head toidublogijat:
Mina tegin kurkide abil vanamehe, kuid teised said aru, et tegu on oluliselt madalama osaga vanamehest, kui mina mõtlesin. Ühesõnaga - igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel :). Kaunile toidule lisaks oli ka tassike teed äratuseks ning pähklitäidisega saiake magustoiduks. Muide, hoolimata imelikust välimusest, oli viiner hea maitsega.
Pärast vapustavalt toredat hommikueinet suundusime turule. Nii tore oli rahvariietes olla, sest suurelt turult olime kergesti leitavad. No ja allahindlust sai ka rahvariiete kandmise eest. Ikka küsiti, kust me tuleme. Mõni oli meid eelmisel õhtul kontserdil näinud ja kiitsid meie esinemist. Üks laps teretas meid ning ema küsimusele, keda ta teretab, vastas tüdrukuke iseenesestmõistetavusega, et artiste. Selline tore ja südamlik ringkäik turul. Kuna siin oli jalanõusid ka, siis me natuke kergelt hullusime, sest hind oli nagu Eestis, kuid euro asemel rubla ühikuks. Igatahes 10 rublaga oli nii mõnigi valmis kingapaari soetama, mida 10 euro eest Eestis ei vaevuks ostma. Aga täpselt selline hinnavahe meil ongi...
Siis aga saabus aeg, mil pöörane turul tuuseldamine tuli lõpetada ning vaja oli üles leida buss, et esinemispaika suunduda. Buss oli turult pisut eemal toidupoe juures, nii me sinna ükshaaval ja grupiviisiliselt tilkusime. Ootajad tegelesid jälle suveniiride ostlemisega. Igatahes meie ostsime jäätist, mille nimi oli "28 kopikat Eskimo", mille hind oli aga hoopis üks rubla. No aga kui meie lapsed olime, siis Eskim maksiski 28 kopikat ja maitses täpselt samamoodi. Nostalgia. Enne etteastet jõudsime veel kahes kirikus käia ning "laevukeses" ümbruskonda vahtida ning laulugi lüüa!
 Laevuke
 Tuulevaiksel ööl laevas (jutumärgid käivad kuskile)

Kirikud. Kõik pildid Karini fotokast

Pärast kultuuriväärtustega tutvumist selgus, et Ingridil ei ole parem hakanud. Ta istus bussis, külm lapp otsaesisel. Kohe-kohe on kontsert tulemas, kuid üks tantsija on haiglasse viimise valmiduses. Ega midagi muud, kui Aini saab ühe tantsu asemel kaks tantsida! Õnneks on tal "Simmanipolka" aastatega lihasmällu kinnistunud, seega on vaja kuskil korra tants läbi teha,et  püünele minekuks kindlustunne sisse saada. Sõitsime siis esinemispaika ning ühel muruplatsil hotelli taga me tantsuproovi ette võtsime. "Oih polka" tegime lihtsalt niisama läbi, et sooja teha, seejärel oli "Simmani" kord. Kuna mina olen selles tantsus vähemalt viies augus tantsinud, siis mul ei olnud küsimust Ainile tema vana koht loovutada ning ise Grete/Ingridi kohta tantsida. Lihtsalt pean meeles pidama, et nüüd lähen "aeda" tegema paremale. No ja väljavedamine jääb ka minu teha. Igatahes kargasime tantsu läbi, Ainil oli meeles, mina läksin õigele poole - võib esinema minna küll! Ingrid tuli ka vapralt kohale, pooleldi riides, kuid Karin saatis ta riideid vahetama, et ta rahvariietes uuesti üle ei kuumeneks. Paistis, et Ingridil on küll kahju, et nii läks, kuid tervis on tervis ning õnneks oli meil oskaja Aini olemas. Aini itsitas, et ta oli nii rõõmus, et me teda reisile kaasa  kutsusime. Ta oli nõus meil kasvõi kotte hoidma, kuid nüüd sai ta alguses ühe tantsu ja siis juba teisega meid lausa kimbatusest päästa. Küll on hea, kui ikka tantsurühmal varu on! Üks haigestub, kohe teine asemele olukorda päästma :)
Kontsert algas ja meie "Oih polka" pidi 11 number olema. Saime kohe mõnuga kontserti vaadata. rahvast oli rohkem, kui eelmisel päeval ja õhkkond oli väga mõnus. Etteasted läksid päris kiiresti ja oligi juba meie "Oih polka" kord. Sel korral teadsime, mida platsilt oodata, tants oli peas, luudes ja lihastes, seega nautisime ilusat päeva ja oma etteastet. Rahvas elas kaasa ning tantsu lõppedes nägime publiku hulgast mitte-eestlaste püstiseid pöidlaid. Meie rahvariided ja esitlus meeldis Poola noorterühmale, kelle juhendaja meid ühispildile kutsus. 



Eesti-Poola grupipildid ümbergrupeerumisega - pildistas Kairi

Pärast grupipildistusi oli meil jälle aega ringi vaadata, sest meie viimane tants pidi olema kavas alles 25. Kes läks ostlema, kes jäi kontserti nautima, igaühel oli tegevust. Mina jäin kontserdile ning  Läti lasterühm pakkus taas elamuse. Mul oli kangesti tunne, et nad oma vahvale tantsule olid saanud inspiratsiooni  "Nukitsamehe" filmist, sest nii palju elemente tulid tantsus tuttavad ette. Aga paljasjalgsed lapsed, sarvemüksude imiteerimine, kilkamine, kiljumine ja vahva liikumine köitis jäägitult pilku. No olid ühed vahvad nunnumeetrid need Läti lapsed! Aga tegelikult oli iga esinemine elamus, lihtsalt nii teistlaadsed olid slaavlaste etteasted, Läti ja Leedu tantsud ning muusika olid lausa kodused nendega võrreldes. 
Siis aga saabus aeg meie viimaseks etteasteks ning ettekandele tuli "Simmanipolka". Kõik kolm tantsu, mis me slaavlastele näitasime, olid kiired, tempokad ja särtsakad, seega lootsime, et uimaste ja aeglaste eestlaste müüt selles maanurgas on nüüd tükiks ajaks kustutatud. Igatahes polkatasime oma polka ära, rahvas elas kaasa, natuke olime aeglase platsi tõttu sunnitud lõppu muutma, kuid see tuli ka nii loogiliselt, et tundus, et nii ongi tants loodud lõppema. Vudisime aplausi saatel platsilt ära  oma kohale tagasi ning poolakatest möödudes tervitasid nad meid uuesti aplausiga. Väga vahvad noored!
Siis oli kontserdi lõpuni veel 4 lugu ning aeg oli rivistuda lõpetamiseks. Jälle pandi meid riikide kaupa tähestikujärjekorda ning algaski lõputseremoonia, kus kõiki osalenud kollektiive tänati. Kui Estonia välja hõigati ning Karin  ja Kerly kingitust ning diplomit vastuvõtma läksid, siis selgus, et meile on fännid tekkinud - üks pere esireas, priske mees tagapool ning kingitust üleandev kultuuriministeeriumi ministri asetäitja isiklikult. Teistel ta surus kätt, ütles paar lahket sõna, kuid Karinil raputas ta tükk aega kätt ning rääkis midagi. Selgus, et ta oli meie esinemisest vaimustuses ning jagas saadud emotsiooni eest ohtralt kiidusõnu, mille siis Karin tänulikult noogutades vastu võttis.  Kui me platsilt ära tulime, siis tuli meie juurde üks hallipäine naine, silmad veekalkvel ning kallistas ja suudles meid küll ükshaaval, küll korraga. Selgus, et tädi Maria on üle 30 aasta Eestis elanud ning Eestiga on ta seotud siiani, sest tema tütar elab Tallinnas. Ta tänas meid nähtu eest ning oli kurb, et eelmisel päeval ei kohtunud, sest ta polnud Braslavis. Kutsus meid kõiki uuesti külla, kui keegi tahab, siis tema teeb kutse viisa jaoks ja tema suvilas saab puhata ka. Meie aga kutsusime teda Märjamaa folgile, et kui tütrele küllasõitu plaanib, siis sättigu see augusti algusesse. Vahetasime aadresse ja telefoninumbreid ning meid on Valgevenes vähemalt üks lahke pere ootamas.
Fotografeeris Alesja Kuznetsova
Fotol paremal tädi Maria, vasakul kuraator Tatjana

Emotsioonid laeni, tegelikult lae puudumisel lausa taevani, suundusime esmalt bussi juurde ning tulemusliku bussijuhtide otsingu järgselt sõitsime taas linnasüdamesse, et sööma minna. Nüüd oli aga aeg oma lahke saatja Tatjanaga jumalaga jätta. Kinkisime talle produkte Märjamaalt kuni Vana Tallinnani välja :D Kallistused ja lahkumissõnad ning me olimegi omapäi, et sööma suunduda. Õhtusöök oli päris inimlik - supp, tatrapudru, kotlet, tee ja saiake. Igatahes olid nad vist mõelnud, et inimesed asuvad pikale koduteele ja viimane amps jääb ikkagi meelde. Pärast õhtusööki suundusime parklasse bussi juurde, et riideid vahetada. No aga siis meenus meile, et Karin tahtis meie tantse filmida, mis platsil esitamata jäid. Me oleme kak ras riides ning hakkamist täis ka, seega hakkasime hoopis selle asemel, et 6.06. proovi riideid kaasa vedada, filmivõtteid hoopis välismaal tegema. 
Parklas oli ruumi laialt, need neli-viis bussi, mis seal olid, meid ei seganud. Filmivõtted võisid alata! Kuna bussid olid kaaspiduliste transpordivahendid, siis tuli meile pidevalt publikut juurde. Läti noored Viļāni´st  (kõlas kangesti nagu Viljandi 😃) hõikasid vahepeal "Super, Estonia!" Alguses tantsisime need tantsud, mida Aini tantsib, andes sellega aega Ingridile riietumiseks. Siis kui tõbine tantsija oli pasteldeni riietatud, siis võtsime ülejäänud tantsud ette. Ingridil oli sinnani hea, kui "Vigala reilenderi" pöörlemised tulid, kuid õnneks sai seejärel kohe puhkepausile ning seega taastuma. 

Seejärel tegime ühispildi Braslavi sildi juures ning alles seejärel saime riideid vahetama suunduda.


Kuna ROLi esindajad ei olnud veel oma lahkumispeolt vabanenud, siis meie kasutasime juhust ning suundusime järveranda kohvikusse. See oli tõeliselt euroopalik koht hea kohvi ja mõnusa muusikavaliku ning meeldiva teenindusega. Istusime terrassil päikesevarjude all ja nautisime lihtsalt õhtut. 


Siis tuli aga telefonikõne, et ülejäänud seltskond saabub ka kohe bussi juurde ning aeg oli meilgi järverannast sõiduki juurde tagasi pöörduda. Enne ärasõitu tegime kahe seltskonna kohtumisel parklaservas muruplatsil pikniku, kus kinkekotis oleval proviandil lasime hea maitsta. Kinkijate loogika on olnud aastaid vääramatu. Juba "Kaarekese" tantsijad olid imestunud, et neile juustu ja vorsti kingiti, ometi on liha- ja piimatoodete väljavedu Valgevenest keelatud. Seega tegime pikniku, et tollikõlbmatut kaupa hävitada. Ühtlasi sai klatšida, mis tähtsate ninade kohtumisel räägiti. Selgus, et tähtis nina, aseminister, kes lõpetamisel Kariniga pikemalt rääkis, oli esimesel kontserdil meie tantsust suures vaimustuses olnud. Talle oli meie "karutants" väga meeldinud - kui särtsakad ja naerusuised naised ja milline tempokas tants. Loomulikult meeldisid talle ka meie tänased etteasted, kuid "karutants" oli teda tõeliselt üllatanud. Ühesõnaga  - meie  "Särtsutantsu" tõlgendati kummalise liikuumisasendi tõttu karutantsuks, seega pühendamegi "Särtsutantsu" vallavanem Villu Karule ja tunneme kahjutunnet, et ta ei saanud talle pühendatud tantsu esmaettekande tunnistajaks olla. 

Monday, May 29, 2017

Talve teretamine vol 2

Käes on kaunis lehekuu. Trenn toimus meil Euroopa päeval või vanade mäletamiste kohaselt võidupäeval. Oli mis iganes päev see oli, igatahes ei teinud seda päeva eriliseks kalendripüha, vaid maha sadanud lumi. Päris lumi -  Saaremaal isegi suusatati. Meil tuli päris mitu head lumesahmakat, kuid  õnneks pikka pidu tal ei olnud, sest soe maa sulatas valge vaiba kohe ära. Vat sellisel kaunil päeval tegime me trenni. Talve teretamisele kohaselt oli meiega ka Maiu Linnamägi, seega oli kõik nagu päriselt. Maiu ei tulnud talve teretama, vaid meile "Minjooni" ette laulma, et tema saaks aimu, mida meie tantsime ja meie saaks aimu, kuidas laulu järgi tantsida. Kariniga panid nad paika, millal eelmäng, millal lõõtsamuusika, millal laul, seega teame meie millal peale tulla, millal tantsida, millal minema hõljuda. Minjooni tantsisime esmakordselt eelmisel nädalal, siis kui meil kooli aeroobikasaalis trenn oli. Mõlemas trennis on olnud nüüd ka Aini, sest tal on "kodunädalad". Muu on kõik ikka sama. Trennis on kõik kohal, va.a. haige jalaga Grete. Harjutame Valgeveneks ja natuke ka Märjamaa folgiks. Aga viimast ainult natuke, sest "Särtsutants" võtab ikka enamuse prooviajast, teisi vanu häid lugusid tuleb ju ka meelde tuletada: "Simmanipolka", "Oih-polka", "Vigala reilender", "Valss", "Tujukal lainel", natuke uuem "Alati ootan". Olgu suvi või tali või hoopis tegelikult kevad, meie vuhime ikka tantsida :D