Alles ta algas teisipäevase peaprooviga lauluväljakul... Täna on esmaspäev, läbi ta ongi... Nüüd toibume suurest "folgipohmelusest" ja püüame argipäevarutiini naasta. Raske ta ju on, kuid saame hakkama.
Nagu enne sai mainitud, teisipäeval oli lauluväjakul peaproov. Nii nagu tantsijad polnud veel suureks kontserdiks valmis, nii polnud ka lauluväjak folgi saabumiseks korras.
Ei - kõik asjad olid omal kohal - lava, pingid, kuid need viimased olid värske värvikihi peale saanud. Ja kui sa polnud taibukas, et esireas kuulutust "Värske värv" lugemas käia, siis sai värvikihi peale su istmik, käed, põlved, kotid - ühesõnaga kõik see, mis puutus vastu veel päris ära kuivamata värvi. Polnud hullu, pisikesed plekid riietel ei sega tantsuilu. Küll kodus lahusti või mõni muu abivahend halvimast päästab! Meie keskendusime tantsimisele. Naistele eraldatud pooltund sai tõhusalt ära kasutatud, isegi nii hästi, et lõpetasime lausa plaanitust varem. Kuna Karin oli taas haiglas, siis juhtis naiste proovi Kaare, Gretel polnud võimalik juhendada, sest ta oli jõudnud taas neiuikka ja täitis Karini põhikooli tüdrukute rühmas kohta. Me ülejäänud 12 olime eakohaselt naisrühm edasi :) Marget tabas daamituhin ning ta saabus kõrgetel kontsadel. Ta siis oli natuke hämmingus, et terve talv tuleb jalgu pilduda ja nüüd hooaja lõpus selline tatsa-tatsa... Ta arvas, et päästab naiselikul moel päeva.
Daam jääb daamiks ehk Marge stiilinäide :)
Kui liigitants ära proovitud, siis saime paar tundi hingetõmbeks ja ees ootas veel ühistants kooride saatel. Siis me Kalev Järvela juhendamisel ühistantsu proovima hakkasime.
Kalev Järvela esiplaanil, Kungla rahvas tagaplaanil :)
Meie saime ringi, pigem ovaali, jagada Hopsani ja Kaarekesega. Segarühmade vahel olles tekkis ka meie rühmas segadus. Me Kerlyga jäime mõlemad üksikuks, sest Ene juhendas oma pisikesi ja Aini juhendas kodus töömehi. Seega oli noorhärra sunnitud Gabrieliga ühte heitma, kui tsiteerida klassikuid. Ühesõnaga me moodustasime Kerlyga paari. Mina võtsin aga uljalt asendi sisse ja siis Kerly teatab, et käed on ikka meil jumalast imelikult. No mis mõttes? Mul kõik täiesti hästi. Siis läks esimeste taktide ajal maadluseks ning selgus, et me mõlemad tantsime, või pigem tahame tantsida, mehe osa. Kiired läbirääkimised ja mind taandati naiseks ning rahu saabus meie rühmas maale. Tundus, et teistel sussisahistajatel kulges proov suurema maadluseta. :) Tants sai tantsitud ja proov tehtud. Seega meie poolest võite selle folgi järgmisel päeval avada!
Kolmapäeval siis natuke vihmamärjal keskväljakul folk avatigi. Me hakkasime siis ükshaaval rahvamajja tilkuma, sest teiste rühmade tantsijatest eraldas meid üks väike pisiasi... Me polnud veel saanud käepalu nimelt. Ene oli peaproovis hõivatud ja ega me küsinud ka. Kus ta ikka meie eest jookseb, rahvamajast saame ta niikuinii kätte! Saime siis Ene rahvamajast kätte ja käepaelad randmele ja mereteemaline avaklubi koos Audru Jõelavanduse Pundiga läks käima! Pool rühmast oli kohal, okupeerisime strateegiliselt hüvas asukohas laua peeglisaalis. Otse ukse vahelt saali vaadates nägime bändi laval, pilku peeglisse heites nägi lava ees tantsivat publikut ja mitte kuskile pead keerates nägime baariletti. Ideaalne asukoht, peaks mainima.
Udustele fotodele on jäänud paigalpüsijad. Saalis tantsis Marge oma kaasaga, Reet2 kepsutas pojakesega, kõrvallauas puhkas Grete jalga ning kuskil oli veel Ene. Mina (Iris) pildistan :)
Esimene õhtu oli väga lahe, sest bänd tõmbas rahva kaasa, vaheblokkides tegid välismaalased omi tantse. Folgiklubis oli lisaks kohalikele rahvatantsijatele ja väliskülalistele ka niipalju võõrast rahvast, keda enne pole fogiklubis näinud. Kui aus olla, ma polnud neid aleviski näinud. Aga, mis alevirahva ekspert ma olen :) Hoolimata 5 eurosest piletihinnast oli maja puupüsti rahvast täis ning valitses teadmatus, kuhu paigutada 35 veel folgiklubisse saabumata itaaallast... Ütlen, et kõik lahenes - slovakid digimuutusid itaallasteks ja pidu läks edasi.
Järgmine päev oli eakate päev - ühesõnaga sellega meil asja polnud :D
Tegelikult õhtul läksime ikka vähendatud koosseisus folgikluppi, kuid mittetulijad ei jäänud millestki ilma. Või oli neil õnn sisukalt õhtut veeta... Klubilised said kuulata Diskreetse Mango Triot. Ausalt ma ei tarbi alkoholi, kuid neid oli kolm korda rohkem kui nimetus trio ette näeb. Ma ei söönud seeni ka, aga neid oli laval vähemalt kaheksa ja eriti diskreetselt nad ei laulnud. Tore rokisugemetega folkpunt. Ei mingi Metsatöll, kuid natukene kõvema pillikeelega kui näiteks Vägilased. Vähemalt publik arvas, et diskreetsest laulust on asi kaugel, sest ma ei tea, mida see bänd pidi tundma, kui saalitäis kivinägusid istub, kuulab, aga ei ela kaasa. Isegi paar käteplaksu oleks päeva päästnud... Me siis Reet 1 ja Kerlyga üritasime märjamaalaste au päästa ja tegime vähe ergemad näod pähe ja plaksutasime lavaesises nurgalauas kaasa, kuid lõpetage-ära-me-tahame-õnnitleda-ja -ise-laulda näoskond oli tugevam. Üks Küprose tüdruk elas ka bändile kaasa ja prožektorituledega kaasajooksvad lapsed oli ka päris elus vaheldus. Aga siis sai bändi kontsert otsa ja tuli tänamine, mil vallavanem Villu tänas väliskülalisi, siis tänasid väliskülalised vastu ning siis väliskülalised tänasid üksteist. Siis algas ühislaulmine, mis meeshäälte puudumisel vunki sisse ei saanud.
Lauluklubi
Kuskil seal seinal on karaoke sõnad, mida Kerly ja Reet1 püüavad lugeda :)
Seejärel jälle õpiti välismaalaste tantse ja vist lauldi veel. Isegi vist mehed laulsid... eraldi... ropusti... Aga ma hiilisin enne minema, sest ma hakkasin vananema :)
Järgmine päev oli laste ja noorte päralt. Me siis olime teatud määral sel päeval esindatud, eriti need, kellel väiksemad mudilased tahtsid näomaalinguid ja pallimerd või kelle lapsed pidid esinema. Folgiklubis oli taas kindel kaader sussisahistajaid ja haiglast pääsenud Karin, kes meie naistele rahvariiete tuulutusele ülesanded ära jagas. Kuulasime koos POSÕ ära (väga tore noortebänd) ning seejärel võtsime aktiivselt osa tantsuõppest ja tantsimisest. Väga vahva oli, sest näitasime kõrgemat taset Kohaanuška tantsimisel ning muudes toredates tantsudes, mida me enne läbikogenud oleme. No ja neid tantse tegime ka, mida ei oska, kuid tegime väga kogenud näod pähe. Igatahes tore oli. Siis aga lükkasid tugevad mehed mu auto nurga tagant liikvele ja minu jaoks oli taas üks folgiklubi läbi.
Laupäev oli tähtis päev, kuid kauaoodatud päike lasi end veel oodata. Kolmandat korda oli meie korraldada võistureilender. Õnneks oli osalejate nimekiri lühike, kuigi üksikisikutena oli vist rekordarv osalejaid. Nimelt oli üks võistkond Slovakkia rühma 31 last. Ja siis tuldi kolmekesi, paariti, kuuekesi, viiekesi - nii nagu fantaasia võttis. Ja see fantaasia ikka võttis - tulid Miki-Hiir, Pipi, Kana, Jänes koos hoidmist vajava lapsukesega, siis Surm lõi tantsu Ingliga. Kolmapäevasest folgiklubist oli jäänud üks paar ripakile jäänud, siis tuli mees koos kahe mehelaadse tootega, siis oli soovahetuspaar, poolpaljaid lätlasi küll kahekesi, küll poole rühmaga. Lõpuks oli kaks väga kena nunnu-mammut lapsukest ehituna Eesti ja USA lipuga. No oli see vast reilender! Aga naised jõudsid nad ära registreerida, teele saata, numbrid seljast kiskuda, Ene sai võimaluse tantsijaid hinnata ja mina sain mikrofoniga lustida.
Kohe tuli otsa reilenderi autasustamine ja... vihm. Seetõttu läksime rahvariideid tuulutama suurde saali.
Anne, Reet1 ja Reet2 kassikõndimas rahvariiete väljanäitusel. Foto: Aare Hindremäe
Karin eelmisel õhtul jagas rollid ära, kes mida näitab. Nagu näha juuresolevalt fotolt - Anne näitas linaseid riideid, Reet1 Märjamaa kihelkonna komplekti ja Reet2 sai paraadvormis ehk Ansekülades patseerida. Ja kuna mina olin juba hommikul mikrofoni enda kätte saanud, siis seda ma ei andnud ära ka moedemmil. Pärast öeldi mulle, et ma olen nagu Lembitu Kuuse. Nüüd on Aini õnnelik, sest tema saab mehega tantsida. Vähe niru see Lemps on, kuid tantsuks päris kõlbulik :)
Õhtul saime siis lõpuks esineda ka. Kõigepealt siis rongkäigus lauluväljakule. Kuna elektriautodel oli pasunakoori roll täita rongkäigus, siis sai nad rahvuslikult ära ehitud. Näiteks Marge suusamütsiga sai üks auto kaunistatud. Siis hakkas Kalev Järvela veel mütse nõudma ja Reet1 päästis järgmise auto ilu. Teistel olid juba mütsisoengud peas, seega rohkem meie peakatteid autokaunistusteks ei võetud. Kulgesime mõnusas tempos lauluväljakule, rongkäigu ajaks oli ilm juba selge ja päiksepaisteline. Selgus, et paaripäevane vihma oli suutnud lauluväljakule karuteene teha ning rongkäigu tavatrajektoori mutta uputanud. Seega lähenes tantsijate-lauljate vägi laulukaarele vasakult üle natukene niiske muru, mitte paremalt telkide eest mudaaugust. Kalev Järvela tervitas kõiki rühmi, siis törts puhkpilli, Lilli Teesalu süütas peotule ja saigi etendus alata. Ja meil vaba aeg kuni enda tantsuni. Kes sisustas selle supisöömisega, kes tuttavatega vestlemisega, kes peo nautimisega, kes põõsas tekstide lugemisega, kes rühmade tagaajamisega. Ühesõnaga - kõigil oli tegemist. Õnneks oli meie Labajalalöss suhteliselt alguses, õnneks õnnestus ta päris hästi, isegi filmimees jäi püsti :), seega saime suurema osa lihtsalt päikesepaistet ja folki nautida ja oodata viimast ühistantsu. Etendus kulges väga kiires tempos, seega tuli lõpp lausa ootamatul ruttu. Aga tundus, et etendus ja selle kiire tempo meeldisid nii esinejatele kui ka pealtvaatajatele. Spontaanne ühislaul kogu kontserdi otsa ning seejärel kiire tänamine ja simman Justamendiga sai alata.
