Thursday, September 6, 2018

Oti rattad panid juubelihooaja veerema

Tegelikult tuleb need "Oti rattad" jutumärkide vahele panna, sest tegu on Maire Udrase tantsuga järgmisel üldtantsupeol. Tagatipuks saab meie rühm sel hooajal ka 20-aastaseks, seega on taas meeletult põnev hooaeg tulemas, kus üldtantsupeo repertuaaris olevatele tantsudele lisaks tuleb meelde tuletada ka eelnevalt kavas olnud tantse, millega juubelipidu ilmestada saaks. Aga jah, nüüd on esmalt "Oti rattad"... Tegelikult on see lahe tants, kuid juhendajale paras pähkel, sest rühm on pidevas liikumises, iga paar, kolmik,nelik või lausa tantsija teeb teistest erinevat liikumist. Pidevalt tuli ise takte ja samme kaasa lugeda, et saaks ikka õigeks ajaks õigesse kohta. Muide, me suutsime esimese trenniga jõuda selleni, et tegime tantsu muusikaga läbi - kõigil olid tegevused ja kohad meeles, kuid labajalaga ei olnud enamus tantsust kellelgi asja 😜Tants on nii kiire, et olulisem oli teha õige tegevus õigel ajal, õigete taktide jooksul ning tants üheaegselt lõpetada 😀 Millega saime me suurepäraselt hakkama. Nüüd hakkame kinnistama, kordama, puhastama, mälusse tantsima, lihastesse söövitama... Igatahes on selle tantsuga tööd maa ja ilm...
Ahjaa! Kuna meid on 13 tantsijat, siis sel korral oli vaja loteriid-allegriid teha, et välja selgitada, kes selles tantsus kõiki auke täidab. Loomulikult ikka kõige võimekam! Halva käega loosijaks osutus Kerly... Aga loos on loos, seega saab ta kõik 12 kohta ära õppida ja tegelikult näitab praktika, et ta saab kõige rohkem seda tantsu tantsida, täpsemalt just erinevates kohtades... :D
Kuna see hooaeg on väga töine ja tihe, siis on lusti ja rõõmu ka vaja. Folgil välja käidud uitidee Reetade-Marge-Grete nimepäeval Pajusi mudajooksul osalema minna sai ka jooned. Nimelt on meil kahe võistkonna jagu jooksjaid ning ülejäänud lubasid olla toetusgrupp söökide-jookide ja ergutustega. Seega kogu rühm teeb ühe vahva väljasõidu 13.07.2019. See on kokkulepitud, kivisse raiutud ning registreeritud :D
Sel hooajal siis nii...

Thursday, August 16, 2018

Hooaja lõpp on tegelikult järgmise algus

Eile lausa prõmmiti mu südametunnistusele, sest Reet1 hakkas rääkima, kuidas üks ta tuttav tema elu-oluga meie blogi abil kursis on. Ja siis vaatasid naised eilsel hooajalõpu saunaõhtul blogisse - ja mis nad nägid!? Midagi ei näinud... Märtsist alates suur ja haigutav tühjus. Ei sõnagi sellest, kuidas aprillis Kohilas proove tegime ning Grete peega pinke hööveldas, mitte grammigi hiliskevadisest prooviperioodist, vaikus maakonnapeo kohapealt, isegi vihjet meie omale vihmamärjale folgile polnud. Ma pidin kõigepealt laua alla vajuma ja seejärel maa alla. Õnneks naised olid nii lahked, et nad ei riielnudki minuga, pigem hoopis tunnustasid ja kiitsid, et sellise asjaga viitsin üleüldse jännata. kuna olen nüüd kõrvust tõstetud, siis parandan olukorda ja viskan kiirpilgu meie minevikule, et siis uuel hooajal uue hooga jätkata.
Kohila prooviaega ma nimetasin. Nagu aru saate, siis tegu oli ettevalmistusega maakonnapeoks. Esialgu oli meil õpitud lausa neli tantsu, kuid kuna pidu liikus Vesiroosi gümnaasiumi statalt tagasi Rapla Tammemäele, siis platsi suurus pani jälle kõik paika. Meile jäid tantsida "Üts paigake" ja "Labajalg", seega "Meie polka" ja "Kodupaik" jäid meil uuteks ja/või  meeldetuletatud oskusteks. Igatahes oli Kohilas tore ja rõõmus proov, hoolimata Grete traumast. Aga las ta jääb! :D  Kui viimasel päeval said kõik, kel vaja oli koju suunduda, kenasti minema, siis minu sünnipäevalapsest poeg keeras mulle käkki ja lahkus mu autovõtmetega. Õnneks lahenes kõik kenasti ja ka mina pääsesin koju. Kohilas viibimise kestvusrekordiga ma hiilata ei saa, sest Karin, Ene ja Grete  olid kolm päeva hommikust õhtuni kohal.
Prooviperioodist ei hakka meenutusi tegema, kuigi sinna jagus sünnipäevi, lausa 2 juubelitki, ka Karini tantsulaste kevadkontsert, kuhu ma kahjuks ei jõudnud. Seega vajaks kevad eraldi postitust, kuid mul oli miljon jama kaelas, seega ei jõudnud kirjutada toona, nüüd aga enam ei mäleta suurt midagi neist hetkedest. peab jälle ütlema, et last ta jääb! :D
Maakonna laulu ja tantsupidu oli väga tore. Naistega tegime ühel külmal juuniõhtul (6.06) salaproovi. Saime nii oma liigitantsud kui ka ühistantsud meelde tuletada. Maakonnapidu oli 10.06, siis tulime mitme autoga varakult kohale, sest peo läbimäng tuli hommikul ära teha. Midagi keerulist ei olnud, enamuse ajast lebasime kasesalus puu all. Vahepeal käisime massipsühhoosi mõjul Eesti Ehe müügileti juures loosi võtmas. Nüüd on poolel rühmal selle firma prossid või kõrvarõngad ehtekollektsiooni täiendamas. Tantsud said ka kenasti tehtud. Mina olin nagu kanaema oma Soome tüdrukute rühmaga, kellele Enega reedel ühistantsud selgeks õpetasime. Üks kummaline hetk oli ka, kus mingi flöödilugu meie kahe tantsu vahele seati ja me lihtsalt seisime terve flöödiloo paigal. Isegi ei õõtsunud. Lihtsalt seisime ja olime ilusad. Ma vähemalt kujutan ette, et olime ilusad :D Kindlasti olime, kogu pidu oli ilus! Paari aasta pärast siis jälle!
Folk sai ka peetud. Vat see on eredate elamustega, sest sinna jagus minestamiseni kuumust ja uppumiseni valget vett. Kuna meile pakuti neljapäevasel folgi avakontserdil esinemisvõimalust, siis tegime enne seda ühe proovi. Kõigepealt koos Luiskajatega, et peakontserdi tantsud meelde tuletada, siis tegime sinna otsa neljapäevaseid tantse. Kerly küll oli puudu, kuid oli teada, et neljapäeval on ta olemas ja esineb. Kuum suvi oli mõttetöö ja mäluga oma töö teinud. Kuna mina niikuinii luban üle 25 kraadise temperatuuri puhul Islandile emigreeruda, siis olin mina täiesti küpse, selgus, et ma pole ainus. Kui hakkasime välja valima neljapäevaseks esinemiseks tantse, siis selgus, et kuumailmarepertuaari meil praktiliselt ei olegi. Aeglased tantsud ei tõmba publikut käima, kuid kiired tantsud 30+ temperatuuriga tapavad ära. Vaagisime nii ja naa, tegime nii mõnegi tantsu läbi. Selgus, et oleme ikka täiesti üleküpsenud ja ajuvabad. Karin ainult vangutas pead. Lõpuks panime paika, et ellu jääda, siis esineme linastes kleitides. Kuna esineme, siis tähendab, et tantsime, seega tantsudest oli raudnael "Särtsutants", meie soovil ka "Labajalg" (enamus rühmast saab puhata veerand tantsu), ning sissejuhatuseks "Alati ootan". Neljapäeval tegime enne esinemist rahvamaja saalis kiirproovi, et Kerlyga koos tantsud läbi teha. Palav ilm ja vähese õhuga saal tegi meil põsed punaseks ning minule tegi see kombo karuteene. Igatahes tormasin ma saalist vahepajatusi tegema ning isegi vett ei jõudnud lonksukest vahele võtta. Kui ma oma pajatused lõpetasin, siis tulid juba sussisahistajad esinemiseks lavale ja ma sain ainult mikri ja mapi ära visata. Ja siis mu lemmiktants "Alati ootan" ja mul läks keset esinemist pilt tasku. Püstijäämise nimel haarasin Annel käest ning vussisin tal ka ühe koha ära. Õnneks jahutav tuuleiil aitas ning suutsin ennast koguda, jäin püsti ja tantsisin edasi. Hetkelisest segadusest hoolimata sain järjele ja tantsu lõpp oli juba kõik korras. Panen seega kõigile tantsijatele südamele, et jooge palavaga ohtralt vett, see aitab mõistust selgena hoida ja püsti püsida. Kaks järgmist tantsu läksid meil aga täie lustiga ning "Särtsutantsu" pole me sellise fiilinguga veel tantsinud. Rahvas elas kaasa ja oli tõesti tunne, et me oleme õige loo endale repertuaari valinud. Igatahes "Raplamaa Sõnumite" artikkel kiitis meie etteastet, seega on kõik kõige paremas korras.
Laupäevane võistutantsimine sai meil ka korraldatud - mina juhtisin vägesid, Reet1 nummerdas ja registreeris tantsijaid ning Ene lähetas nad teele. Paare oli küll võistlemas vähe, kuid see-eest väga lustakad ja toredad ning tagasiside oli väga positiivne. Igal aastal saame raporteerida, et Sussisahistajad on väga kaaluka panuse sellesse ajaloolisesse sündmusesse andnud.
Laupäevasel folgipäeval üllatasid meid mitu head vihmasagarat. Mitte lihtsalt vihm, vaid ikka korralik valge vesi koos äikesega. Päeval enne ja pärast võistureilendrit sadas, ilmaennustus lubas sadu ka õhtuks. Rongkäigu algus oli paljutõotav. Oli päikestki, kuigi vihmapilved kogunesid ähvardavalt. Rongkäigu lõpus saime siiski keebid korra peale tõmmata. Esimese tantsu eel ainult natuke tibas, seega otsustasime keebid maha võtta ja "Leidmise" ilma kilesahinata teha. Sama meelt olid kõik osalevad c-rühmad ja naised. Esimesed taktid leidmisest olid kerges uduvihmas, noored tantsisid, meie jooksime peale. Tegime oma esimese kiiked, seejärel sai uduvihmast kerge sabin. Igatsemise kohal, kus käe välja sirutad, siis sai sabinast valge vesi. Ja ma sain, selgus, et ka teised said ning publik sai, tõelise tunde selles tantsus kätte. Me lihtsalt tantsisime, igatsesime, palusime, armastasime, usaldasime ja publik tänas meid marulise aplausiga. Avalugu ja ovatsioonid! See on midagi uut...
Pikka ootamist meil ei olnud. Selgus, et poolakad ei taha vihmas oma uhkete karusnahkadega tantsida, et nad teevad ühe laulu laval. Kuna pidi "Kodupaik" tulema, siis me sättisime end pingiridade vahele valmis. Märjad olime avaloost saadik, seega ei tulnud isegi mõttepoega, et keep peale panna või vihmavari laenata. Seisime ja ootasime, poolakate ühest laulust sai teine ning siis... tuli valge vesi. Me ei viitsinud isegi varju joosta, sest me olime juba enne märjad, nüüd aga olime aluspesuni vettinud. Aga see-eest oli meil väga lõbus. Poolakad laulsid ühe asemel viis laulu vähemalt ja vihm sai "Kodupaiga" ajaks otsa. Meie vedasime oma läbimärjad Ansekülad laiali ning tantsisime nagu poleks midagi juhtunud. Juhtus ikka midagi - meil oli väga mõnus meeleolu ja tantsimine oli puhas nauding. Seda on näha ka fotodelt, mis Tiina Azojan facebookis jagas.




Kuna tegelikult hakkas meil külm, siis läksime tantsude vahel peotule äärde sooja. Tundsime, et meil on selleks natuke ikka õigust ka, kuna peotule süütas Reet3 abikaasa Andres oma juubeli auks. Me siis soojendasime selle paistel käsi. Margus tõi meile suure pudeli Pertussiini köharohtu, et me haigeks ei jääks, seega meeleolu muudkui tõusis. Kui "Üts paigakese" aeg kätte jõudis, siis selged grupijuhid mina ja Anne vedasime oma rivid paigale. Ja jälle tuli tants sellise hea ja mõnusa tundega. Vehkisime oma raskete seelikutega, voorvalsis astusime oma lirtsuvate kingadega seda häält ja tunnet nautides, keerutasime märgade särgivarrukate lehvides. No oli ikka meeleolukas ja naudutav tants! Vat, mis võib üks vihm naistega teha! Igatahes köharohi aitas, keegi haigeks ei jäänud, tegime lustiga kogu programmi lõpuni ning pärast tänamist jooksime koju riideid vahetama. Seal aga selgus, et kandid ja vööd on värvi andnud, põlled porised, kingad vettinud, plisseerid väljas jne. Eks seda korrastamist ja parandamist jagus mitmesse päeva, kuid samasse õhtusse jäi kuum dušš ning heameel õnnestunud esinemisest. Nii mõnigi meist tule lauluväljakule tagasi, et Marju Länniku ja Untsakate saatel koordineerimatult tantsida. Meie meenutuste varamusse läheb see peakontsert ikka suurte tähtedega kirja.
Selle hooaja viimane koosviibimine oli Reet2 saunas Mõrastes. Nagu ikka - seljad puhtaks ja uue hooaja plaanid paika. Tulime mitmest suunast mitme autoga, ainult Marge ei jõudnud kohale, sest tema ämm vajas õnnitlemist. Toidust oli laud lookas, jookidest mitut-setut šampust Lati Pats´uni välja. Kõigepealt õnnitlesime augustikuu sünnipäevalapsi Karinit ja Küllit. Mina olin oma buketi õigel sünnipäeval juba saanud, seega oli meil kaks roosiõie saajat ning kallistatavat. Hooaja plaane panime laua taga paika - kindlasti on nr 1 üldtantsupidu, seejärel meie juubel. Kuna me peakontserdil tantsude vaheajal ülemeelikus tujus supi kõrvale lubasime Jannega mudajooksule minna, siis see teema sai taas tõstatatud.  Nüüd on peaaegu kogu koosseis minemas Reetade-Marge-Grete nimepäeval Pajusi mudajooksule. Ainult vaja on veel kokku leppida, kes jooksevad, kes on invagrupis, kes on ergutajad-söötjad-jootjad. Igatahes uus põnev hooaeg ootab ees. Esimene kohtumine juba mõne nädala pärast, sest teeme väikse tantsulaagri, mis pöörase suve tõttu pidamata jäi. Elagu uus pöörane 2018/2019 hooaeg!

Monday, March 26, 2018

Suusaveerand ja talvevaheaeg

Meil käib elu nagu koolis - ikka talvisel aal on suusatamist ja vaheaega peame ka. Mitte küll siis, kui koolis on vaheaeg, meil on oma graafik. Tegelikult polegi graafikut - lihtsalt Karin oli haige ja kolm proovi jäid ära. Viimases proovis enne pausi keskendusime "Särtsupolkale". Igatahes on seal koht, mida me hüüame suusatamiseks. No käed käivad ette-taha, üks jalg vehib kaasa. Kuna me oma tutimütsidega oleme niikuinii suusakoondise nime välja teeninud, siis võib ju üks tants ka sellele spordialale vihjata. Igatahes panen paar pilti suusakoondise harjutuskavast ka siia



Ja ega me mingid dementsussuusatajad pole - töövahendid on viimasel pildil näha :D.

Kuna viimasel proovil oli ka arutelu, kas minna suurele juubelipeole N1 või N2 rühma esindama, siis jätsime selle tähtsa asja Karini otsustada. Kui me viimases proovis kokku saime, siis Karin andis teada, et keset oma haigust otsustas ta meid N2 panna, sest selle liigi puhul on tal alati abiväge võtta, kui ta uuesti haigestuma peaks. Meie usaldame ta otsust ning uhkuse pärast me küll N1-te trügima ei hakka. Ikkagi tervis ja hea koostöö ennekõige!

Viimases proovis võtsime "Targa rehealuse" pool tantsu läbi. Pole see nii lihtne midagi, et muudkui kummardada ja ajad selja sirgu. Püüa sa takte täita! Igatahes suur töö on enne suurt pidu ees ootamas.

Friday, February 9, 2018

Täiesti tavaline prooviaeg

See on see tore aeg, kui tantsid samu tantse, mis eelmisteski proovides ning ikka ja aina samas saalis. Tegelikult jäi meil lausa üks proov vahelt ära ja see tegi selle tavalise aja pisut erilisemaks. Ja siis oli üks üleslindistus ka meil, mis ka sellele tavalisele prooviajale natuke uudsuse võlu lisas. No aga, kuna mul läks natuke see "Kodupaik", mida me filmisime, natuke vussi, siis las ta jääb... Paar proovi on jutti toimunud, kus oleme näiteks "Viire takka" tolmust puhtaks kloppinud ning sellega tegelema asunud. Maakonnapeo tantsud ka ikka läbi tehtud ja näiteks "Valss" ja "Tujukal lainel" ka repertuaaris hoitud. No ja "Särtsutants" ja "Alati ootan". Ikka päris töine see tavaline prooviaeg. Üks asi, millega me kuidagi hakkama ei saa, on  pluuside valimine. Vähemalt värv on teada - punane - , kuid mitu protsenti puuvilla, kas V- või U-kaelus, need on siiani põletavad küsimused. Kangesti tahaks sportlikuma joone ja materjaliga pluusi, kuid vahel on vaja ka linase kleidi alla esinemiseks midagi, seega peaks hoopis puuvillasem see asi olema. Suur arutelu ja vaidlus käib juba kuude kaupa. Anne tõi näidiseid kaasa, mis Lustilise tüdrukud on tellinud. Lõppkokkuvõttes pidi Ene Kertu käest näidiseid küsima, et suurust ja materjali näppida saaksime, siis otsustame, paneme asja lukku ja tellime. Kingade tellimine on Jakobi Jalatsi kingsepa haigestumise tõttu meil ka soiku jäänud, seega üks asi on meil suurema sabaga veel, kui see pluusisaaga. Nüüd aga tuleks veel end suurele tantsupeole kirja panna, kus rühmaliiki me sobiksime - kas N1 või N2. Kuna me ei ole kingade ega pluuside tellimisega hakkama saanud, siis te kujutate ette, et rühmaliigi valimine supsti käib või? Kõigepealt vaatasime, mis tantsud väljas on tantsupeo kodukal, siis kes liigijuhid on. Mõlemad liigijuhid suprad, kuid N2 üks tants ei avanenud meile. Kas see on ilmne vihje, et peame valima N1?! Aega veel on selle otsustamisega. Ikka enne maisemad asjad nagu pluusid ja kingad, siis vaatame tantsud ja liigid üle.
Viimases proovis otsustas Reet1 meid üllatada ja tegi 2 päeva varem oma sünnipäeva eelsoojenduse ära. Sai siis puuviljade ümber päevasündmusi arutatud. Lilled ja kallistused siis järgmisel nädalal!


Thursday, January 18, 2018

Iga sünna pealt viivist saades rikkaks

Nii! Äriplaan tuli! Kuna meil on detsembri ja jaanuari sünnipäevad nihkes, siis võiks paigast nihkunud sünnipäevadelt viivist võtta. Päris rikkaks saaks. Ene kogub raha ja meie lööme siis kuskil kollektiivselt laiaks. Kuna Reet2 sünnipäeval me jõulude ja aastavahetuse vahel koguneda ei saanud, siis oli kokkulepe, et Reeta õnnitleme uue aasta esimeses proovis. No aga see on ju pea 2 nädalat pärast õiget päeva. Kuna Gretel oli sünnipäev aasta alguses, siis tema pidi oma sünnipäevapidustustega pisut ootama, et Reet jõuaks oma võlas peo ära teha Kuna iga pidu on kulla hinnaga, siis me ei hakka head pidu raisku laskma ja mitut sünnipäeva koos pidama - ikka igaüks saab omale eraldi pidupäeva. Väljaarvatud loomulikult suvesünnipäevalapsed, kellel  võimaldatakse ühisõnnitlused koos hooaega lõpetava seljapesuga. Aga jah, meil siis kaks proovi jaanuaris olnud ning mõlemad on lõppenud pidutsemistega. Aga Karinil on kord majas, et pidutsema saada, selleks tuleb enne paar tundi vaeva näha. Ja ikka tantsudega loomulikult. Kuna selgus, et maakonnapidu tuleb ikka Tammemäel Vesiroosi staadioni asemel, siis meie peame kaks korda vähem tantsima. Aga tantsud, mida ei tantsi, tuleb meil ikkagi linti tantsida. Selleks harjutame ka neid, mis peol meie reperuaaris ei ole, kuid veel pole salvestamiseni jõudnud. Ka vanad tantsud ja natuke uuemad ja mitte veel lihas ja luus tantsud tuleb läbi korrata. Sooja saab sisse "Särtsutantsuga", vahepeal annab puhkust "Alati ootan", siis jälle "Labajalg" või "Tujukal lainel vahele". Pulssi saab korrastada "Äiu-äiu" abil, et siis "Oih polkaga" vererõhk lakke lüüa. Seejärel saab rahulikku kõndi "Kodupaiga" või "Üits paigakese" saatel harjutada. Alles siis tohib vihjata, et janu on, ning et kommid, puuviljad või mis iganes hõrgutised kaasa on võetud, hakkavad pika ootamise peale riknema. Vat siis tohib kniksu teha ja saab klaase kõlistama minna :)

Monday, January 8, 2018

Nepaalis ja resturaanis käidud

2018. aasta esimene kohtumine oli rahvamaja trepil 4.01. kell 18.30. Kellaaeg ja nädalapäev täiega metsas, koht peaaegu õige, kuid seegi päris mitte, sest tegemist oli kogunemisega Ruunavere restorani sõiduks. Juba vanarahvas teadis, et söö aasta alguses kõht korralikult täis, siis suudad terve aasta tantsida. Või midagi taolist... No ühesõnaga, me otsustasime jõulupeo või talve teretamise asemel juba teist aastat piduliku restoraniõhtusöögi kasuks. Sel korral siis Ruunavere hotelli restoran ja Nepaali õhtu. Kui kohta otsisime, siis jäi sõelale eelnimetatud resto, sealne menüü aga sisaldas nii ulukiliha kui ka nepaali menüüd. Selgus, et neil on kokaks pesuehtne nepaallane, kes siis soovijatele oma kodumaa maitseid tutvustab. Enamus meist  uudsuse kasuks otsustas. Karin ei soovinud riskida ning võttis põdraliharulli, sama valik oli ka Jannel. Kuna mina ja Karin kringlit ei soovinud, siis oligi tellimuses 14 nepaallast, 14 kringlit ja 2 rulli, mis selgus, et jäid kahe silma vahele. Ei, mitte päriselt, et nina kohal oleks teenindajal need põdraliharullid kõlkunud. Ikka ülekantud tähenduses. Nimelt, kui Ruunaverre jõudsime (hea, et jõudsime - Ene oleks oma ekipaaži Tallinna viinud :) ), siis oli hotelli galeriisse kaetud laud 14-le. Aga meid oli ju 16 - ka Taimi ja Aini olid meiega, kõik õigeaegselt oma soovid ka kirja pannud. Aga jah, lauakatjal ja menüükoostajal läksid rullid kaotsi. Õnneks lahendati asi jooksvalt - kaeti juurde 2 kohta ning kööki anti töökäsk kätte põtru rullima asuda. Meie aga tegime aega parajaks esmalt restoraniga tutvudes, seejärel kinke välja lunastades. Nimelt oli Taimi taas meid üllatama asunud, sel korral olid siis meil SOS rullid välismaale sõitudeks, uhkelt sussisahistajate sümboolikaga kirjatud. Teine kink oli siis rühmakink ehk "sukkpüksid", mis tulid tantsu abil välja lunastada. Karin aga hõikas pakisaaja nime ja tantsu, millest kingilunastaja pidi mingi sammukombinatsiooni rahvale esitama. Taimi võttis selle kenasti kõik linti. Igatahes oli tantse ja samme kogu meie repertuaarist ning see kingijagamine võis olla möödujatele, keda sattus sel õhtul rohkesti olema, päris lustakas vaatepilt olla.
Siis aga tuli nepaallasest kokk ja hakkas roogi lauale kandma, Grete aga ajas näpuga menüüs järge, et mitte petta saada. Selguski, et kokk on sooja salli kudumiseks köögiviljade seest vardad hakkama pannud ja seda samosat me ei kohanudki, mis või kes see ka iganes ei oleks. Või ikka oli, kuid me ei suutnud teda tuvastada... Ühesõnaga mõistatamist ja lusti jagus kogu söögiaja. Juttu jagus ka kauemaks. Näiteks jõudsime järeldusele, et Märjamaa kino elushoimiseks on võlurohi leitud - Vuller filmib ja Hans näitab. "Mandariinid" oli näiteks väga popp, kuid Anne naabrimees ei saanud kahjuks Oscarite jagamisele sõita - filmis jälle! 😜 Päris selline vist see jutt ei olnud, kuid pika laua keskosas püüdsin jutukatkeid kinni ja tegin kokkuvõtte.  No ja mina, va kannatamatu, rebisin kingipaki keset söömaaega lahti, et näha sukkapüksi numbri sobivust. Oh seda rõõmu, kui hoopis pisike sussisahistajate oma lauakalender pakist välja tuli - aprillis pilt Leniniga (tal ka ju lisaks Annele ja Ingridile aprillis sünna), augustis jäädvustus folgilt jne jne. Iga kuu sünnipäevalapsed ka kenasti ära märgitud. Väga armas kink! Väga hästi sobisid kõik numbrid!
Põdraliharullid  maitsesid imehästi, nepaali toit väga hea, kringlit kiideti, naerda sai, juttu jätkus kauemaks - mis sa veel ühelt uusaastapeolt soovida oskad. Head uut tantsuaastat!

Wednesday, December 27, 2017

Teretamisest puhkuseni


Talve teretamine on nii raske ülesanne, et pärast seda tuleb kohe kindlasti talvepuhkusele jääda. 21.12 kell 18.28 oli meie viimane rahvatantsuline etteaste 2017.aastal. Nüüd on paar nädalat pausi ja siis alustame töökat ja teguderohket 2018. aastat - esmalt söömisega 😋
Et üldse teretama saaks asuda, siis tuleb ikka proove ka teha. Samas ei tea ju mida täpselt proovida, sest ilm on selline muutuv faktor, mille peale ei saa kunagi kindel olla. Kui teaks, et on jää- ja lumevaba, siis võtaks ju kiired tantsud kavva - "Särtsupolka", "Vigala reilender". Aga äkki on jäine? No siis võiks ju uisud alla panna ja midagi aeglast läbi uisutada. Karin otsustas, et kindlapeale minek ja teeme igailmatantse, ühesõnaga rahulikumaid ja aeglasemaid. Kuna maakonnapeoks ootavad teised rühmad meie "Labajala" videot, siis tuli ka see sisse tantsida. Tekkis küll segadus numbritega, sest kirjeldus on 14-le tantsijale, kuid kõikides rühmades on 12 tantsijat. Siis leppisime kokku, et numbreid ei pane ja las siis videot vaatav tantsija jälgib pingsalt enda kohta tantsivat tantsijat. Karin läks kaameraga  kuuse kõrvale lavale, meie proovisime, kui palju ja kuhu liikuda tohime, et pildile jääksime. Karin ei saanud taganeda ka kaameraga, sest kaamera oli vooluvõrgus. Me kujutasime värvikalt ette, kuidas Karin unustab selle ning astub lava sügavusse ning kuusk lohiseb temaga kaasa. Õnneks Karin ei unustanud midagi ning pärast esimest vussiläinud katset (vihje - lahtised paelad ja lendavad tossud) saime tantsu ilusasti "purki". "Särtsutantsu" läbitantsimisel tekkis väike segadus Ingridil numbriga - ta ei mäletanud, mis number tal on, kuid teadis, et ta on  Reetade vahel.  Me tegime siis lihtsa järelduse, et ta on "koma". Järjestus siis Reet1, Reet2 (Ingrid on kirjavahemärk seal Reetade vahel, nagu te näete!) 😜
Aga jah! Talve teretasid Paulad ja Ülejala Sussisahistajad kroonik Külli andmeil juba lausa 9. korda. Esimesel korral üks tants ja kõrvuni hanged. Nüüd paar aastat 4 tantsu ja vihmasadu. Sel korral oli kohe eriti soe see teretamine. Kohe sama soe oli ilm, kui jaaniööl - oma 7 kraadi vast oli ära. Nii soojalt pole meie mitte enne talve teretanud. Siit moraal, et tantsude arv ja lumekihi paksus on korrelatsioonis.  Järgmisel aastal siis tantsime ühe tantsu, et lumekatte paksust kuidagigi kasvatada. Igatahest rahvast oli traditsiooniliselt vähe, põhitegijad olid kohal. Saate aru küll, kellele ma vihjan :) Aga sellest ei lasknud ei Paula ega meie end segada. Ikka loeti luulet ja lauldi Paula poolt ning meie poolt suts tantsu vahele.


Fotod Kerly õe Kairi fotokast

Alustasime "Üts paigakesega", järgnes "Labajalg", "Alati ootan" ja "Kodupaik". Karin ütles, et me võime Eesti 100 kontserdi kodust jutustavate tantsudega ära sisustada. Ühesõnaga tuleb kontsert "Ülejala Sussisahistajad -  100 tantsu kodust!" 😃. Pärast kontserdi tegime pilte ka küll peegelduva kuusega ja päris kuusega, seejärel sõime piparkooke ja tarbisime ohtralt glögi, mis enamaltjaolt juhtus miskipärast olema alkoholiga 😁. Ma veel laua alt koukisin ühe termose välja ja seletasin Ingridile, kellel kõige pikem kojusõit ees seisis, et see ei tohiks küll alkoholiga glögi olla, punases termoses on alkoholiga. See (nuusutasin) on ingveriga glögi. No ja sokutasin pahaaimamatult glögi pahaaimamatule Ingridile. Siis tuli teadja Ene, kes ütles, et kõik glögi on sel korral alkoholiga ning Pauladest Tiiul oli väikse termosega kuuma õunamahla kaasas. Aga Paulad juba olid bussiga teel Sulu külamaja poole, et seal oma jõulupidu pidada...
Meie aga peame uueaastapidu ja seda Ruunaveres. Sellest aga järgmisel korral...