21.hooaeg on ammu alanud...

Jälle pean alustama sellega, et mul on piinlik. Ikka selle pärast, et tantsupidu ja meie juubel, folk, Europeadele kandideerimine, jõulupidu ja talve teretamine on kõik tehtud, kuid minu poolt ei ole sellest ridagi kirjas. Vat see on see, kui blogija satub loomekuristikku ja jääb sinna väga pikaks ajaks lösutama. Ega siis ei jää muud üle, kui mälusoppidest hetked välja otsida ja ajapaelale lükkida.
Teeme nii, et hetkel fotodena, küll jutt ka kunagi järele jõuab... kui jõuab :D

Juubel

Tantsupidu

Folk

Seljapesu

Turnee

Jõulupidu

Talve teretamine 22.12 kell 18.19

Jah! Me saime tantsupeole!

Ma pole pikalt sussisahistajate tegemistest kirjutanud. Äkki me lõpetasime tegevuse!? Kus sa sellega! Me lihtsalt tegime topelttööd, lausa segaselt rohkelt tööd. Meile ei olnud see hooaeg ju ainult tantsupeoaasta, vaid ka oma suure sünnipäeva tähistamine pealekauba. Ikkagi 20 aastat tantsurühmal ajalugu. Seega tuli teha tantsupeotantsudeks proove, siis otsisime välja, tuletasime meelde, õppisime ära või ümber sünnipäevapeoks tantsud ning osadel naistel lisandusid veel segarühma proovid. Nimelt ka sel aastal tahtis Karin lavale tuua sussisahistajate abikaasad, kallimad, pojad, vennad. 15. sünnipäeval osutus segarümatantsude blokk väga menukaks, seega tuli seda korrata. Aga jah, osadele naistele oli see lisakoormus Nagu ise aru saate, olin ma selle osa sees, seega olen pool aastat lausa kirjutamisvõimetu olnud 😜
Tegelikult pole see asi nii hull midagi. Ma mõtlen, et tantsupeo- ja juubeliaasta ühes. See panebki end kokkuvõtma ja pingutama. Iga sekundit proovis püüad maksimaalselt ära kasutada, et lisaproove tegema ei peaks. Ütleks, et lisaproove tegime alles juubelipeo eel, seega lihtsalt natuke pikemaks veninud prooviõhtud olid iganädalased. Tahad ju kokkuvõttes parimat tulemust anda. Keeruliseks tegi ettevalmistuse saali jagamine, seega Ly galerii asemel püüdsime rohkem koolimaja saali kasutada. Eriti oluliseks muutus suure proovisaali olemasolu siis, kui "Oti ratastes" pidime hakkama märkide vahel tantsima. Teipisime aga igal prooviõhtul knopkad maha ja hakkas üks lõputu pöörlemine ja labajalatamine. Ikka kolm tädi knopka vahel 😀 Kas jõuame ikka õigeks ajaks märgile? Ega me üle ei liikunud? Kas päkale tõus on ikka näha? jne jne jne. Teate küll, tavaline prooviaeg. Ebatavaliseks tegid selle teibirull ja mõõdulint. Aga pole hullu, inimene harjub kõigega, ka platsi mõõtmisega.
Aa, selle mõõdetud platsiga sai ikka pulli ka. Mitte just kodus, vaid ülevaatuse hommikul Raplas. Läksime kohale, plats usinate abiliste poolt kenasti maha märgitud. Ootasime järjekorras oma prooviaega, vaatame, et proovivatel rühmadel joondumisega probleemid. No lasta olla, me olemegi siis neist paremad, eksole! No aga siis läksime ise peale, muusika hakkab pihta, kuid midagi nagu on valesti - ei jõua märgile, joondumised paigast, üks ring on keskmest kaugemal, ühed alustavad liitumist tagantpoolt, teised märgivahe eestpoolt. Mingi totaalne jama ühesõnaga. Nutumaik juba suus, et selle ülevaatuse keerame küll pekki. Ja see on see teine ülevaatus, see kõige tähtsam. Grete lihtsalt lõpuks jalutas ja näitas, kus märgini keegi jõudma peaks. Ega see nüüd tantsust tantsu ei teinud, õigeks ikka asi ei loksunud. Kurjama märgid! Siis selgus, et märke oli lihtsalt rohkem pandud, kui pidi. Loeti täpid pärast meie proovi kokku ja eemaldati üleliigsed read. Teistel läks tants kohe kenamaks. Meie aga olime nutuvõrud suu ümber ja mõtlesime, et mis sellest ülevaatusest saab - hiiglaslik ebakindlus nahavahel, ei tea, kas suudame end kokku võtta. Valtu naised olid platsi kõrvale teise platsi märkinud harjutamiseks, et ikka kaks rühma korraga saaks proovi teha, siis me palusime ka ühe proovivõimaluse lisaplatsil juurde. Tegime tantsu seal läbi, ei tulnud ka sel korral nii välja, nagu tants mõeldud oli, kuid vähe paremini, kui esimesel korral, seega jäime hingevärinal ootama oma ettetantsimise korda. Karin ütles, et ta teab, mis me suudame, lihtsalt tantsige, naeratage, nautige oma esinemist. Midagi muud enam teha ei ole. Ise istus maha ja jäi rõõmsal ilmel saalis toimuvat vaatama. 
Kui meie kord oli, siis lihtsalt vaatasime üksteisele otsa, hingasime sisse-välja ja venitasime suud kõrvuni ja läksime platsile. Karin vaatas meid rõõmsalt ja julgustavalt ja siis tundsingi, et see on üks tore, lustakas, tempokas tants, mida ma kavatsen täna naudinguga ette tantsida. Ja me kõik, minu arvates, nautisime oma esinemist. Ja kõik tuli välja. Kui enne oli tunne, et kõik on metsas, pole enam midagi kaotada, siis selle pealt tulla, tantsida  ja särada on ikka mega mõnus tunne. Igatahes, kui tantsu lõpetasime, siis liigijuhi assistent seisis heldinult käsi vastu rinda surudes ja rõõmsalt naeratades. Ju siis läks korda. Ka Karin oli rõõmsa ja rahuloleva ilmega, seega võis sooritust õnnestunuks lugeda. "Targa rehealune" tuli juba selle mõnusa õnnestumise emotsiooni pealt. Vast ei olnud tõusud nii ühtlased, kuid käte alt läbiminekus olime küll punktuaalsed. Igatahes võib tõdeda, et taas oli tegu eneseületusega ning tõenduseks on see, et tantsupeol me oleme ja ühes tantsus vahime läänetribüüniga tõtt. Meil on au!

Peegliproovid ja laagerdumine

Taas proov ülakorrusel ja peegli ees. Nagu ma ütlesin, et peegli ees on hea proovida, sest näed, mida sa täpselt teed, kas oled sünkroonis teistega ja kuidas kogu see kupatus kokku kõlab. Aga naised-naised, need jäävad ju vahel end peeglist imetlema ja siis võib mõni asi eneseimetluse tõttu vussi minna. Aga olud on kitsad  ja ka seetõttu saab tants vahel kannatada. Seega vussiminekuks on mitmeid toredaid võimalusi. Eriti, kui tegu on vana tantsuga, mida me hakkame meelde tuletama. Nimelt on juubelipidu tulemas ja Karin palus kirja panna viis soovilugu. Ene tegi siis tantsude lehe, kus igaüks sai oma soovilood esitada. Karini kulmud tõusid juuksejuureni, kui ta nägi, et mitmel-setmel korra oli näiteks "Kel üle, sii ütelgu" või "Kulla kutse" soovilehele jõudnud. Aga Karin alustas nende tantsudega, mille lihastes olekut ta eeldas "Tujukal lainel", "Viire takka" ja "Oih polka". No see viimane oli küll lihastes, kuid eriti mälus küll polnud. Parem puus publikusse hüüatus aitas meie rühmal oma koha leida, kuid mõni asi oli ikka metsas, mis metsas. Karinil endal olid ka väga vahvad märkused kirjelduses, kus kõht, külg, käsi ritta kirjutatuna tähistasid ühte toredat kombinatsiooni. Eks me siis tuletasime meelde ja puhastasime, kus vaja oli ja nalja sai mehiselt - hoolimata sellest, et tegu on naisrühmaga :D Aga need peeglisaaliproovid ongi lustlikud.
Kuna ei saa me tantsuta ka nädalavahetusel, siis tuli üks ammuplaneeritud laager ette võtta. Meie oleme ammust aega Jüri Maridega ja Loolilledega sõbrad. Sel korral tegime sõpruse tähistamiseks ühise tantsupäeva Linda Pihu kutsel Jüri spordihoones. Lisaks olid veel Lind juhendatavad Jüri õpetajad. Erilisust lisas elav saatemuusika Pauli ja akordioni näol. Härra tegi soojendusele muusikalist saadet ja et liigset maki stoppamist ja kerimist poleks, siis oli ka elav muusika lugemise järgi lõigukeste tantsimisel. Päris vahva oli nii.  Keskendusime "Oti rataste" ja "Targa rehealuse" tantsudele ning Erika Põlendik näitas ja rääkis, mis tulevik toob. Tantsisime koos ja lugemise järgi, siis saime kõiki asju küsida, mis küsimusi tekitas, lõpuks neli rühma koos ja muusikaga, siis keerati saal korra teisipidi, et saaks mulje, kuidas väljakul peegelpildis tantsivad rühmad välja näeksid. Minul tekkis see vana hea pöörleva saali sündroom, kuigi mind see reeglina ei kimbuta, aga eks ka mina pean kuidagi oma soolomomendi kätte saama :)

Trepist üles, trepist alla ja mudajooksutrenni ka sekka

Tavaliselt alustame oma prooviperioodi oktoobris, kuid sel aastal oleme juba ammu  tantsu vihtunud. Pole nagu pausi olnudki. Olgu, valetan - peaaegu terve augusti saime puhata 😄 Aga kuna on tulemas üldtantsupidu ja meie oma juubel, siis tuleb lihtsalt varakult pihta hakata. No olen septembrist juba kirjutanud, kuidas targa rehealune Oti rattaid veeretab, kuid seda pole ma kirja pannud, et nüüd on meie elus väike muudatus. Kuna Märjamaal on nii palju tantsurühmi, siis ei jagu lihtsalt saali kõikidele soovijatele. Tantsukas kolis oma prooviaja pühapäevalt teisipäevale, kuid saali ikka pole. Kõik õhtud hõivatud. Galeriis tehtud proovidega suurele peole vastu ei lähe. Sai siis tehtud suur muudatus, seega üks nädal harjutavad Sussisahistajad saalis, Tantsukas galeriis ja järgmisel nädalal siis vastupidi. No nendel galeriiproovidel saab ikka nalja täiega. Sammastest saavad ühe hetkega 13 ja 14 tantsija, vahel on meid lausa 15 😜. Ei tea, kas teha ring posti ümber või posti kõrvale. Ühesõnaga -  postitantsutrenn. Ainuke hea asi on see, et saab end peeglist vaadata. Eriti oluline on see "Targa rehealuse" kummardamise juures - kas ikka lähed sirge seljaga ning teistega samas tempos, kas ikka käed tõusevad selja taga samale kõrgusele. Peeglit läheb vahel abiks vaja, kuid kas see abi peab üle nädala olema... Aga jah, need ülakorruse proovid on väga lustlikud. Eelviimasel proovipäeval saabus rahvamajja kingamüügimees. Proovi algus hilines, sest pool rühma läksid kingi passima. Siis oli meil osa rahvast kaotsis, kuid kuna on võimalus soovijal koos Luiskajatega minna talvisele Võru tantsupeole, siis soojenduseks õpetas Karin meile Võru peo folkloorseid tantse. Sooja saime sisse. Siis tantsupeo tantsud, kuid siis tuli mulle telefonikõne ja ma pidin lahkuma. Olla Janne siis mu kohta "Targa rehealuses" teinud, seega lisaks segavatele postidele, puuduvatele inimestele oli ka segaduses Janne sest ta on eelmistel kordadel hoopis teisi auke täitnud.
Kui nüüd Janne personaalküsimuse juurse pöörduda, siis tema on see kurjajuur, kes meile selle Pajusi mudajooksu kilgi pähe pani. Nüüd on meil mitu segast õhtujooksjat, kes siis täsimeeli trenni teevad. Üks ergutaja näiteks kõnnib. No ja Reet 3 on treener ja tema jagab soovitusi FB grupis😆 Oktoobris me allusime Janne survele ning mudajooksu I tiim oli 75% kohaloluga (Janne, Reet 3, Iris), II tiim 25% osalusega (Anneli) ning ergutusmeeskonna esindaja (Anne) osalesid Märjamaa Mägra rahvamatkal. Kõik võtsime ette 17 km raja, mina panin veel 7,3 kg raskust ka selga (rändkohvik 😅). Jooksu polnud, kuid muda oli. Igatahes meeleolu väga hea ja tõhus ettevalmistus järgmise suve suursündmuseks nr 2 tehtud

Oti rattad panid juubelihooaja veerema

Tegelikult tuleb need "Oti rattad" jutumärkide vahele panna, sest tegu on Maire Udrase tantsuga järgmisel üldtantsupeol. Tagatipuks saab meie rühm sel hooajal ka 20-aastaseks, seega on taas meeletult põnev hooaeg tulemas, kus üldtantsupeo repertuaaris olevatele tantsudele lisaks tuleb meelde tuletada ka eelnevalt kavas olnud tantse, millega juubelipidu ilmestada saaks. Aga jah, nüüd on esmalt "Oti rattad"... Tegelikult on see lahe tants, kuid juhendajale paras pähkel, sest rühm on pidevas liikumises, iga paar, kolmik,nelik või lausa tantsija teeb teistest erinevat liikumist. Pidevalt tuli ise takte ja samme kaasa lugeda, et saaks ikka õigeks ajaks õigesse kohta. Muide, me suutsime esimese trenniga jõuda selleni, et tegime tantsu muusikaga läbi - kõigil olid tegevused ja kohad meeles, kuid labajalaga ei olnud enamus tantsust kellelgi asja 😜Tants on nii kiire, et olulisem oli teha õige tegevus õigel ajal, õigete taktide jooksul ning tants üheaegselt lõpetada 😀 Millega saime me suurepäraselt hakkama. Nüüd hakkame kinnistama, kordama, puhastama, mälusse tantsima, lihastesse söövitama... Igatahes on selle tantsuga tööd maa ja ilm...
Ahjaa! Kuna meid on 13 tantsijat, siis sel korral oli vaja loteriid-allegriid teha, et välja selgitada, kes selles tantsus kõiki auke täidab. Loomulikult ikka kõige võimekam! Halva käega loosijaks osutus Kerly... Aga loos on loos, seega saab ta kõik 12 kohta ära õppida ja tegelikult näitab praktika, et ta saab kõige rohkem seda tantsu tantsida, täpsemalt just erinevates kohtades... :D
Kuna see hooaeg on väga töine ja tihe, siis on lusti ja rõõmu ka vaja. Folgil välja käidud uitidee Reetade-Marge-Grete nimepäeval Pajusi mudajooksul osalema minna sai ka jooned. Nimelt on meil kahe võistkonna jagu jooksjaid ning ülejäänud lubasid olla toetusgrupp söökide-jookide ja ergutustega. Seega kogu rühm teeb ühe vahva väljasõidu 13.07.2019. See on kokkulepitud, kivisse raiutud ning registreeritud :D
Sel hooajal siis nii...

Hooaja lõpp on tegelikult järgmise algus

Eile lausa prõmmiti mu südametunnistusele, sest Reet1 hakkas rääkima, kuidas üks ta tuttav tema elu-oluga meie blogi abil kursis on. Ja siis vaatasid naised eilsel hooajalõpu saunaõhtul blogisse - ja mis nad nägid!? Midagi ei näinud... Märtsist alates suur ja haigutav tühjus. Ei sõnagi sellest, kuidas aprillis Kohilas proove tegime ning Grete peega pinke hööveldas, mitte grammigi hiliskevadisest prooviperioodist, vaikus maakonnapeo kohapealt, isegi vihjet meie omale vihmamärjale folgile polnud. Ma pidin kõigepealt laua alla vajuma ja seejärel maa alla. Õnneks naised olid nii lahked, et nad ei riielnudki minuga, pigem hoopis tunnustasid ja kiitsid, et sellise asjaga viitsin üleüldse jännata. kuna olen nüüd kõrvust tõstetud, siis parandan olukorda ja viskan kiirpilgu meie minevikule, et siis uuel hooajal uue hooga jätkata.
Kohila prooviaega ma nimetasin. Nagu aru saate, siis tegu oli ettevalmistusega maakonnapeoks. Esialgu oli meil õpitud lausa neli tantsu, kuid kuna pidu liikus Vesiroosi gümnaasiumi statalt tagasi Rapla Tammemäele, siis platsi suurus pani jälle kõik paika. Meile jäid tantsida "Üts paigake" ja "Labajalg", seega "Meie polka" ja "Kodupaik" jäid meil uuteks ja/või  meeldetuletatud oskusteks. Igatahes oli Kohilas tore ja rõõmus proov, hoolimata Grete traumast. Aga las ta jääb! :D  Kui viimasel päeval said kõik, kel vaja oli koju suunduda, kenasti minema, siis minu sünnipäevalapsest poeg keeras mulle käkki ja lahkus mu autovõtmetega. Õnneks lahenes kõik kenasti ja ka mina pääsesin koju. Kohilas viibimise kestvusrekordiga ma hiilata ei saa, sest Karin, Ene ja Grete  olid kolm päeva hommikust õhtuni kohal.
Prooviperioodist ei hakka meenutusi tegema, kuigi sinna jagus sünnipäevi, lausa 2 juubelitki, ka Karini tantsulaste kevadkontsert, kuhu ma kahjuks ei jõudnud. Seega vajaks kevad eraldi postitust, kuid mul oli miljon jama kaelas, seega ei jõudnud kirjutada toona, nüüd aga enam ei mäleta suurt midagi neist hetkedest. peab jälle ütlema, et last ta jääb! :D
Maakonna laulu ja tantsupidu oli väga tore. Naistega tegime ühel külmal juuniõhtul (6.06) salaproovi. Saime nii oma liigitantsud kui ka ühistantsud meelde tuletada. Maakonnapidu oli 10.06, siis tulime mitme autoga varakult kohale, sest peo läbimäng tuli hommikul ära teha. Midagi keerulist ei olnud, enamuse ajast lebasime kasesalus puu all. Vahepeal käisime massipsühhoosi mõjul Eesti Ehe müügileti juures loosi võtmas. Nüüd on poolel rühmal selle firma prossid või kõrvarõngad ehtekollektsiooni täiendamas. Tantsud said ka kenasti tehtud. Mina olin nagu kanaema oma Soome tüdrukute rühmaga, kellele Enega reedel ühistantsud selgeks õpetasime. Üks kummaline hetk oli ka, kus mingi flöödilugu meie kahe tantsu vahele seati ja me lihtsalt seisime terve flöödiloo paigal. Isegi ei õõtsunud. Lihtsalt seisime ja olime ilusad. Ma vähemalt kujutan ette, et olime ilusad :D Kindlasti olime, kogu pidu oli ilus! Paari aasta pärast siis jälle!
Folk sai ka peetud. Vat see on eredate elamustega, sest sinna jagus minestamiseni kuumust ja uppumiseni valget vett. Kuna meile pakuti neljapäevasel folgi avakontserdil esinemisvõimalust, siis tegime enne seda ühe proovi. Kõigepealt koos Luiskajatega, et peakontserdi tantsud meelde tuletada, siis tegime sinna otsa neljapäevaseid tantse. Kerly küll oli puudu, kuid oli teada, et neljapäeval on ta olemas ja esineb. Kuum suvi oli mõttetöö ja mäluga oma töö teinud. Kuna mina niikuinii luban üle 25 kraadise temperatuuri puhul Islandile emigreeruda, siis olin mina täiesti küpse, selgus, et ma pole ainus. Kui hakkasime välja valima neljapäevaseks esinemiseks tantse, siis selgus, et kuumailmarepertuaari meil praktiliselt ei olegi. Aeglased tantsud ei tõmba publikut käima, kuid kiired tantsud 30+ temperatuuriga tapavad ära. Vaagisime nii ja naa, tegime nii mõnegi tantsu läbi. Selgus, et oleme ikka täiesti üleküpsenud ja ajuvabad. Karin ainult vangutas pead. Lõpuks panime paika, et ellu jääda, siis esineme linastes kleitides. Kuna esineme, siis tähendab, et tantsime, seega tantsudest oli raudnael "Särtsutants", meie soovil ka "Labajalg" (enamus rühmast saab puhata veerand tantsu), ning sissejuhatuseks "Alati ootan". Neljapäeval tegime enne esinemist rahvamaja saalis kiirproovi, et Kerlyga koos tantsud läbi teha. Palav ilm ja vähese õhuga saal tegi meil põsed punaseks ning minule tegi see kombo karuteene. Igatahes tormasin ma saalist vahepajatusi tegema ning isegi vett ei jõudnud lonksukest vahele võtta. Kui ma oma pajatused lõpetasin, siis tulid juba sussisahistajad esinemiseks lavale ja ma sain ainult mikri ja mapi ära visata. Ja siis mu lemmiktants "Alati ootan" ja mul läks keset esinemist pilt tasku. Püstijäämise nimel haarasin Annel käest ning vussisin tal ka ühe koha ära. Õnneks jahutav tuuleiil aitas ning suutsin ennast koguda, jäin püsti ja tantsisin edasi. Hetkelisest segadusest hoolimata sain järjele ja tantsu lõpp oli juba kõik korras. Panen seega kõigile tantsijatele südamele, et jooge palavaga ohtralt vett, see aitab mõistust selgena hoida ja püsti püsida. Kaks järgmist tantsu läksid meil aga täie lustiga ning "Särtsutantsu" pole me sellise fiilinguga veel tantsinud. Rahvas elas kaasa ja oli tõesti tunne, et me oleme õige loo endale repertuaari valinud. Igatahes "Raplamaa Sõnumite" artikkel kiitis meie etteastet, seega on kõik kõige paremas korras.
Laupäevane võistutantsimine sai meil ka korraldatud - mina juhtisin vägesid, Reet1 nummerdas ja registreeris tantsijaid ning Ene lähetas nad teele. Paare oli küll võistlemas vähe, kuid see-eest väga lustakad ja toredad ning tagasiside oli väga positiivne. Igal aastal saame raporteerida, et Sussisahistajad on väga kaaluka panuse sellesse ajaloolisesse sündmusesse andnud.
Laupäevasel folgipäeval üllatasid meid mitu head vihmasagarat. Mitte lihtsalt vihm, vaid ikka korralik valge vesi koos äikesega. Päeval enne ja pärast võistureilendrit sadas, ilmaennustus lubas sadu ka õhtuks. Rongkäigu algus oli paljutõotav. Oli päikestki, kuigi vihmapilved kogunesid ähvardavalt. Rongkäigu lõpus saime siiski keebid korra peale tõmmata. Esimese tantsu eel ainult natuke tibas, seega otsustasime keebid maha võtta ja "Leidmise" ilma kilesahinata teha. Sama meelt olid kõik osalevad c-rühmad ja naised. Esimesed taktid leidmisest olid kerges uduvihmas, noored tantsisid, meie jooksime peale. Tegime oma esimese kiiked, seejärel sai uduvihmast kerge sabin. Igatsemise kohal, kus käe välja sirutad, siis sai sabinast valge vesi. Ja ma sain, selgus, et ka teised said ning publik sai, tõelise tunde selles tantsus kätte. Me lihtsalt tantsisime, igatsesime, palusime, armastasime, usaldasime ja publik tänas meid marulise aplausiga. Avalugu ja ovatsioonid! See on midagi uut...
Pikka ootamist meil ei olnud. Selgus, et poolakad ei taha vihmas oma uhkete karusnahkadega tantsida, et nad teevad ühe laulu laval. Kuna pidi "Kodupaik" tulema, siis me sättisime end pingiridade vahele valmis. Märjad olime avaloost saadik, seega ei tulnud isegi mõttepoega, et keep peale panna või vihmavari laenata. Seisime ja ootasime, poolakate ühest laulust sai teine ning siis... tuli valge vesi. Me ei viitsinud isegi varju joosta, sest me olime juba enne märjad, nüüd aga olime aluspesuni vettinud. Aga see-eest oli meil väga lõbus. Poolakad laulsid ühe asemel viis laulu vähemalt ja vihm sai "Kodupaiga" ajaks otsa. Meie vedasime oma läbimärjad Ansekülad laiali ning tantsisime nagu poleks midagi juhtunud. Juhtus ikka midagi - meil oli väga mõnus meeleolu ja tantsimine oli puhas nauding. Seda on näha ka fotodelt, mis Tiina Azojan facebookis jagas.

Kuna tegelikult hakkas meil külm, siis läksime tantsude vahel peotule äärde sooja. Tundsime, et meil on selleks natuke ikka õigust ka, kuna peotule süütas Reet3 abikaasa Andres oma juubeli auks. Me siis soojendasime selle paistel käsi. Margus tõi meile suure pudeli Pertussiini köharohtu, et me haigeks ei jääks, seega meeleolu muudkui tõusis. Kui "Üts paigakese" aeg kätte jõudis, siis selged grupijuhid mina ja Anne vedasime oma rivid paigale. Ja jälle tuli tants sellise hea ja mõnusa tundega. Vehkisime oma raskete seelikutega, voorvalsis astusime oma lirtsuvate kingadega seda häält ja tunnet nautides, keerutasime märgade särgivarrukate lehvides. No oli ikka meeleolukas ja naudutav tants! Vat, mis võib üks vihm naistega teha! Igatahes köharohi aitas, keegi haigeks ei jäänud, tegime lustiga kogu programmi lõpuni ning pärast tänamist jooksime koju riideid vahetama. Seal aga selgus, et kandid ja vööd on värvi andnud, põlled porised, kingad vettinud, plisseerid väljas jne. Eks seda korrastamist ja parandamist jagus mitmesse päeva, kuid samasse õhtusse jäi kuum dušš ning heameel õnnestunud esinemisest. Nii mõnigi meist tule lauluväljakule tagasi, et Marju Länniku ja Untsakate saatel koordineerimatult tantsida. Meie meenutuste varamusse läheb see peakontsert ikka suurte tähtedega kirja.
Selle hooaja viimane koosviibimine oli Reet2 saunas Mõrastes. Nagu ikka - seljad puhtaks ja uue hooaja plaanid paika. Tulime mitmest suunast mitme autoga, ainult Marge ei jõudnud kohale, sest tema ämm vajas õnnitlemist. Toidust oli laud lookas, jookidest mitut-setut šampust Lati Pats´uni välja. Kõigepealt õnnitlesime augustikuu sünnipäevalapsi Karinit ja Küllit. Mina olin oma buketi õigel sünnipäeval juba saanud, seega oli meil kaks roosiõie saajat ning kallistatavat. Hooaja plaane panime laua taga paika - kindlasti on nr 1 üldtantsupidu, seejärel meie juubel. Kuna me peakontserdil tantsude vaheajal ülemeelikus tujus supi kõrvale lubasime Jannega mudajooksule minna, siis see teema sai taas tõstatatud.  Nüüd on peaaegu kogu koosseis minemas Reetade-Marge-Grete nimepäeval Pajusi mudajooksule. Ainult vaja on veel kokku leppida, kes jooksevad, kes on invagrupis, kes on ergutajad-söötjad-jootjad. Igatahes uus põnev hooaeg ootab ees. Esimene kohtumine juba mõne nädala pärast, sest teeme väikse tantsulaagri, mis pöörase suve tõttu pidamata jäi. Elagu uus pöörane 2018/2019 hooaeg!

Suusaveerand ja talvevaheaeg

Meil käib elu nagu koolis - ikka talvisel aal on suusatamist ja vaheaega peame ka. Mitte küll siis, kui koolis on vaheaeg, meil on oma graafik. Tegelikult polegi graafikut - lihtsalt Karin oli haige ja kolm proovi jäid ära. Viimases proovis enne pausi keskendusime "Särtsupolkale". Igatahes on seal koht, mida me hüüame suusatamiseks. No käed käivad ette-taha, üks jalg vehib kaasa. Kuna me oma tutimütsidega oleme niikuinii suusakoondise nime välja teeninud, siis võib ju üks tants ka sellele spordialale vihjata. Igatahes panen paar pilti suusakoondise harjutuskavast ka siia

Ja ega me mingid dementsussuusatajad pole - töövahendid on viimasel pildil näha :D.

Kuna viimasel proovil oli ka arutelu, kas minna suurele juubelipeole N1 või N2 rühma esindama, siis jätsime selle tähtsa asja Karini otsustada. Kui me viimases proovis kokku saime, siis Karin andis teada, et keset oma haigust otsustas ta meid N2 panna, sest selle liigi puhul on tal alati abiväge võtta, kui ta uuesti haigestuma peaks. Meie usaldame ta otsust ning uhkuse pärast me küll N1-te trügima ei hakka. Ikkagi tervis ja hea koostöö ennekõige!

Viimases proovis võtsime "Targa rehealuse" pool tantsu läbi. Pole see nii lihtne midagi, et muudkui kummardada ja ajad selja sirgu. Püüa sa takte täita! Igatahes suur töö on enne suurt pidu ees ootamas.