Istumisest tantsimiseni

Hooaeg sai avatud 11.oktoobril ühisistungiga Märjamaa rahvamaja õppeklassis. Kuna üleval galeriis oli kitarriduo esinemas, siis Ene arvas, et ta ei suuda üle 10-ne minuti meid naermast tagasi hoida, siis otsustas, et hea kontserdi nimel kolib ta meie koosistumise köögi asemel õppeklassi. Klass oli tantsutrenniks kenasti ettevalmistatud - arvuti ja projektor troonisid laual. Huvilised-möödujad, kes pead klassi pistsid, avaldasid meie kummalise proovikoha üle imestust, kuid Kerly teatas neile, et tegu on teoreetilise õppega video vahendusel, siis lahkuti mõistvalt noogutades. Oli meil jee teooriatund! :) Lihtsalt kavas oli jutuajamisele taustaks vaadata folgi pilte ja Sussisahistajate viienda juubeli videot.  Kui algul Ene kartis meie kestvat naeru, siis oli tal hirm asjatu. Nimelt saime vahetult enne kohtumist Ainilt kurva kirja, kus eriti detailidesse laskumata ta teatas, et sellest hooajast ta töö tõttu meiega koos tantsida enam ei saa. Ütlen ausalt, kui ma tööl seda kirja lugesin, siis läks mul silmavärv laiali. Eks teistelgi oli sama tunne. Aga meie soovime Ainile jõudu ja jaksu ning ootame teda kõigile meie istumistele ja tantsimistele. Kahjuks sel korral Aini meiega ühineda ei saanud, sest ikka see va töö... Istungile tuli aga hoopis Taimi. Loodame, et Ainigi võimaluse korral meid sarnaselt Taimile oma kohalolekuga austab. Sel korral olidki kõik teised kohal, isegi kepi najal kõndiv Grete jõudis pisukese hilinemisega kohale. Lugesite õigesti - kepi najal kõndiv Grete. See tähendab, et 2 kuud on Gretel tantsimisega hooletu. Mida sa tantsid, kui isegi jalga ei lubata maha panna! Ühesõnaga - enne oli meid 13, kuid nüüd on hooaja algus 11 rivis oleva tantsijaga. Pole hullu! Hoiame vana repertuaari elus, õpime midagi uut juurde, kuhugi kiiret ei ole, sest ühtegi suurt tantsupidu järgmisel aastal ei ole. Koolinoorte pidu küll on, kuid õpetajate naisrühmi sinna ei kutsuta. Ütleks, et väga rahulik aasta. Seega keskendusime oma aruteludes hoopis sobiliku festivali leidmisele. Võtsime toidukõrvaseks lahti Europeade Eesti lehekülje ja hakkasime nuputama, mis festival meie kaunite tantsudega sobituks. Europeade on järgmisel aastal Soomes Turus. Hmm... Lähedal... Uut riiki ei saagi dokumentidesse kanda... Jätaks vahele... Siis aga selgus, et kuupäevad sõidavad meie folgile sisse, siis ei tule sellest kohe kindlasti midagi välja - Ene korraldab, Karin tegeleb naisrühmade proovidega, Reet1 teeb lehte, Iris teeb tekste. Läheb ikka väga käest ära see Europeade. Vaatasime siis samalt lehelt teisi festivale: Indoneesia, India, Horvaatia, Tšehhi, Ungari. Lõpuks jäid sobilike kuupäevadega üritustest kaalukausile Ungari ja Horvaatia. Jätame teema laagerduma ja tuleme selle juurde tagasi, kui aega on :D Õhtu sisustasime sügisega tekkinud uudiste rääkimise, mugimise ning Sussisahistajate vanade videode vaatamisega. VHS-ilt oli Karin lasknud osad videod DVD-le kanda, siis me vaatasime neid. Osad materjalid olid tummfilmi stiilis - pilt oli, kuid häält ei olnud. Mõistatasime, mis tantsudega tegu oli. Karin, Taimi, Ene ja Reet1 suutsid tantse ka liikumise järgi koju ajada, meie vajasime arusaamiseks vahel viisijupi etteümisemist. Päris vahva ajalookursus oli!
Järgmine proov oli juba laupäeval 15.10. ja meile oli külla tulnud Tiiu Pärnits, külakostiks kaasaks kaks tema loodud tantsu. Meil oli siis võimalik nende vahel valida, kumbaga me Tiiu juhendamisel hakkame rinda pistma. Üks oli ilus, rahulik Upa-upa stiilis tants. Muusikagi oli sama, kuid seade pisut teine. Valikust võtsime aga õppimiseks hoopis teise tantsu "Alati ootan". Esiteks kõnetab see publikut, sest laul on tuttav Kodutunde saate tunnusmuusikana. Teate küll - Luisa Värk "Kodu". Teiseks oli see nii ilus ja sujuv ja rahulik... Kui me seda tantsu õppima hakkasime Tiiu Pärnitsa juhendamisel, siis alguses seda rahu meil kuskilt polnud võtta. Üks kombinatsioon teise järel tuli kiiresti selgeks saada. Mina olen pidevalt hädas, kui käed ja jalad kohe algusest peale koos tööle tuleb panna. Mul on siis selline flamenko, et anna minna! Mul ikka peab nii asi käima, et sammud enne selgeks, siis vaikselt käed juurde, et samme peast ära ei ehmataks :D Nüüd aga tuli kogu koordinatsioonipagas kokku korjata ja asjaga hakkama saada. 3 tundi harjutamist, pooltund kordamist ja päev Tiiuga sai joone alla. Ja meie saime kingiks ilusa tantsu, millega sel aastal oma õhtuid sisustada.
Teisipäevase proovi pühendasimegi Tiiu tantsu õppimisele. Ene oli küll rahvamajatöötajate õppereisile läinud, kuid oma arvuti oli ta meie kasutusse jätnud. Nii need makk ja läpakas kõrvuti olid, ühest tuli muusikat, teisest tantsu. Karin seisis kirjeldusega kõrval ja kordamööda ta kahelt masinalt abi otsis. Ahsoo! Enne tantsimist oli meil ka pidulik hetk. Pigem nagu vana võla kustutamine. Nimelt õnnitlesime Kerlyt, kellel kunagi oli sünnipäev. Siis tõin mina välja oma Ungari kommikarbi, sest minul täitus 5 aastat sussisahistajana. Just täpselt 5 aastat tagasi 18.oktoobril seisin ma esmakordselt sussisahistajate ridades ja alustasin "Üks paigake" tantsu õppimist. Kui õnnitlemised olid õnnitletud, siis hakkasime kordama, mis kolm päeva tagasi õpitud. Õnneks olid Tiiu sõnad värskelt meeles, Karinil tähtsad asjad kirja pandud, video toetuseks kõrval käimas. Niipea, kui mälu ja kirjatükid alt hakkasid vedama, siis piilusime, mis video meile ütleb. Kombinatsioon kombinatsiooni kaupa võtsime läbi, siis muusika käima, jupike tantsu jälle õpitud! Nii me kolmveerand tantsu läbi tegime. Kui viimast korda muusikaga tantsu kinnistasime, siis Karin ütles, et seda oli nii ilus vaadata, sest me tantsisime nagu kassid :D Pehmelt, aeglaselt ja ükski suss ei sahisenud :)