Mõisaproualikult uhke algus 2017. aastale

Sussisahistajate poolt on nüüd jõulud peetud ja uus aasta avatuks kuulutatud. Jõulud olid rahulikud, kodused, rahvariideidki polnud tarvidust tuulutada. Tavaliselt teeme ju sussisahistajatega jõuluistungi pärast talve teretamist rahvamajas, kuid sel aastal tahtsime teisiti. Tuulutame Enet ka ja viime ta rahvamajast kaugemale 😉 Kui juba kaugemale minek, siis olgu ka nii, et meelde jääks! Oma jõulupeoks valisime Kernu mõisa. Paljud tuttavad olid seal suvistel üritustel käinud ning kiitsid kohvikus pakutavaid kooke ja mõisa hubasust, teisalt aga olime kuulnud ka mitte nii kiitvaid noote. Seega tuli ise minna ja asi üle kaeda. Karinile oli see tuttav paik kunagiste esinemiste ajast, Ene oli siia folgi väliskülalisi  aastaid esinema saatnud, teistel olid tuttavad siin hooldekodu päevil töötanud jne. Reet 3 vist oli ainus, kes uues mõisakohvikus varem einestamas oli käinud. Seda siis koos õpetajatega.

Kui kodust kaugemale, siis tuleb ka minna stiilselt. Kuna meil olid ka esinemised kavas, siis esinema minnakse ikka bussiga. Nii me siis hakkasime sutike enne kuut 5.01. õhtupoolikul bussi end sättima. Nii nagu Märjamaal bussidel kombeks - sõit saab alguse Lemmiku peatusest, siis keskväljak, Orgita ning marsruudile oli sättinud end ka Vaimõisa peatus. Ainult Ingrid lähenes peopaigale omajõududega ja Tallinna poolt. Nii me lustakalt ja kapten Morgani abiga Kernusse jõudsime. Ütleks nii, et kõik olid kohal, välja arvatud Aini, kes sattus laevade uuendatud sõidugraafikute tõttu nii halba seisu, et ta oleks jõudnud Kernusse siis, kui pererahvas majast lahkub. Meie oleks arvatavasti siis juba kodus. Seega Aini soovis tulla küll, kuid laevad lihtsalt ei välju meile sobilikul ajal...😕

Mõisa leidsime kenasti üles, ootas ta meid paisjärve kaldal tuledesäras. Klaverisalongi Anton Hansen Tammsaare klaveri kõrvale oli  kaetud meile laud. Kõik oli stiilne ja nii nagu mõis ettekujutustes olema peaks - lühtrid, kangad seintel, laemaalingud, ajastutruu või miljöösse sobiv mööbel, portselan, uhked kardinad, kõik elemendid, aksessuaarid interjööri sobivad. Ja samas oli kõige selle luksuse juures nii hea ja hubane tunne, lahke pererahvas võttis meid vastu nagu oodatud kaugeid külalisi ja tegi olemise koduseks. Hubasuse juurde kuulus nii maitsev söök kui ka meeliülendav jook. Vahepalaks tegi päkapikk Taimi väikese kingituse šokolaadide näol - ikka taimilikus ja sussisahistajalikus võtmes.

Tellimused täpsustati üle ja siis võis pidusööki ootama asuda:

Ja siis see pidusöök tuli ja saalis valitses natuke aega vaikus. Ainult Reet1 jäädvustas erinevad peoroad töiselt. Seekord siis poja tööst tulenevalt:

 Kui söök söödud, siis palusime majas ka väikest ekskurssiooni. Tegevjuht Meelis Kolk andis mõisa ajaloost kuni tänaste omanikeni jõudmiseni väikese, kuid see-eest väga huvitava ülevaate ning näitas meile maja ning selle salajasi soppe.

Seejärel istusime taas lauda ning kohvi ja koogikõrvaseks  külastas meid üks teine päkapikk. Nüüd saime esineda ikka mõnuga 😊. Sel aastal tunnete sussisahistajad ära vat niimoodi:

Pildid Ene ja Irise telefonidest :)