Ühe nädala saime pärast Valgevene pohmelust taastuda, seejärel tuli jälle folgile mõtlema hakata. Ega mõnel meist polnud ju aega Valgevene võludest välja tulla - Reet1 kribas 2 artiklit - üks Märjamaa Nädalalehte kohe vahetult pärast reisi ning teine artikkel Raplamaa Sõnumitesse veel nädal hiljem. Minul oli au käia tuur Tre Raadio hommikusaates 10-minutilist intervjuud andmas meie reisielamustest.
Reet1 ajaleheartiklid Irise poolt ühele fotole püütuna :)
Kui te arvate, et reis sai läbi ja jagasime elamusi ja muljetasime ja tore oli, siis tegelikult selgus, et Valgevene Bürokraatia ajab meid veel päevi hiljem mööda Eestit taga. Nimelt 5 päeva pärast reisi sain Valgevenest kirja ning seejärel telefonikõne, et Braslavi täitevkomitee raamatupidamine ei saa aktsepteerida meie poolt moonutatud dokumente. Nemad on mulle nimekirja näidise ette saatnud, kuid mina olen omatahtsi kirjeid muutnud. Kui küsisin, milles see muudatus siis seisneb, et raamatupidamine seetõttu dokumente kinni hoiab (ise mõtlesin, et inimeste arvud ju klapivad, milles küssa), siis selgus, et mina olin naisliikmetele omaalgatuslikult lisanud lõppu naissoo tunnuse. No nii... Ise nad käskisid isikukoodid ära kustutada, kuidas nad siis teavad, kes mees, kes naine?! Mõtle, mul pole ju vokaali nime lõpus, pärast pean meestega ühes toas magama... Ei, ega mul meeste vastu pole midagi, kuid need kipuvad väga valjult norskama. Või bussijuht Vallo nimel on vokaal lõpus, lüüakse naiste tuppa magama, need itsitavad ja kilkavad pool ööd, pärast bussijuht sõidab kraavi. Ikka tuleb vastuvõtjatele teada anda, kes naine, kes mees, et mingit segadust ei tuleks. Nagu näha, tuli ikka. Siis soovis Valgevene kohe kiiresti pitsatiga ja allkirjastatud digidokumenti tagasi. Siis ma ütlesin, et noh, kui pitsatit ja allkirja paberkandjal vaja on, siis saame need kokku kombineerida esmaspäevaks, sest ROLi juhatuse esimees ei ole Raplas. Kui aga digiallkirjastatult on vaja, siis allkirja saamine on minutite küsimus. Lihtsalt telefonikõne ja ID-kaart lugejasse ja allkiri tuleb! Siis selgus, et meil on digiallkirjastamisest erinev arusaam. Nimelt on nende jaoks digiallkirjastamine see, kui sina teed kenasti blanketile nimekirja, lööd uhke templi alla, allkirjastad selle kenasti sinise pastakakga ja sännid sisse ning saadad meilitsi. Vat see skännimine ja meilimine teeb sellest dokumendist digidokumendi. Ahsoo! Ühesõnaga jätsin mina seda imedokumenti organiseerima Raplamaa Omavalitsuste Liidu Olga, kes saatis "digidokumendi" ära esmaspäeval ja rohkem kaebusi pole tulnud.
Valgevenes me küll lindistasime mõned tantsud, kuid mõned jäid ikkagi videole püüdmata. Karin kamandas meid sel korral proovi linastes kleitides, et "Tujukal lainel", "Simmanipolka" ja "Särtsutants" ajaloo tarbeks linti tantsida. Grete oli ka proovi kutsutud, et "Kalamehe mõrsja" ja "Minjoon" läbi tantsida. Kuna proov algas erandlikult kell 20.00, siis pidime lühikese proovi tegema ja tavaajal vabanema. Alustasime soojenduseks "Minjooniga". Kuna selgus, et Janne ei saa folgile tulla, kuid Aini oli olemas ja tal on suvi korraldatav, siis Aini pidi ühegi proovita Janne auku hüppama, et tants läbi teha. Grete oli ka seda tantsu ühe korra nuusutanud, siis oli tal ka nuputamist, kellega kätust kinni võtta ja kuhu liikuda. Tegime tantsu soojenduseks läbi, kuid mina küll sellega sooja ei saanud. Särtsutantsul tõmbasid jalad krampi, kuid seda Karin ei filminud esimesel korral, seega mu "karutants" jäädvustatud ei saanud. Seejärel läks filmivõteteks ja Karin tahtis, et "Tjukal lainel" lindile tantsiks. No vat siis tuli selline kramp päris tantsu alguses, et üks pööre enne luiskamist jäi mul täielikult sooritamata. Luukasin tantsu lõpuni, naeratuse asemel grimass näos. Siis tahtis Karin "Simmanipolka" filmile püüda. Küll ma olin õnnelik, et Aini proovis oli, seega palusin Karinilt krambieemalduspausi ja Ainilt asendust. Aini oli rõõmus, et ta jälle tantsus osaline saab olla, mina jõin vett ja mudisin jalgu ning olin kah rõõmus, et minu jalajama pärast tants nurja ei läinud. Õnneks oli pausist abi ning kui "Särtsutants" kordamisele läks, siis sain päris kabedalt juba tantsitud. Tühja see vöö, mis kleidilt maha libises, Grete koristas selle jalust ning tants läks omasoodu edasi.
Kuna "Kalamehe mõrsja" on meil lausa mitu aega proovidest Valgevene pärast maas, siis hakkasime sellega suurt tööd tegema, et neljapäeval teiste rühmade ees häbisse ei jääks. Grete on korra seda tantsinud, Ainil on seda vaja nullist õppida. Nii tore, et nad diagonaalil kahekesi juhtfiguurideks jäid! 😋 Itsitasime siis, et pole hullu midagi - Grete usaldab Ainit ja Aini jääb Gretele lootma, küll hakkama saavad. Karin sellele lootma ei jäänud ja tegi mõlemale selgeks, mis nad seal eesotsas ikka tegema peavad. Töölist ja kolhoositari nimelt 😃 Tegelikult on väga kasulik, kui kellelegi hakatakse lugemise järgi selgitama, siis saab need asjad, mis endal ununenud, lihtsalt meelde tuletatud. Vähemalt kui mõni minut enne kümmet viimast korda kalastaja pruuti mängisime, siis hakkas tants juba tantsu moodi välja nägema. Neljapäeval häbisse igatahes ei jää!
Neljapäeval oli meid rohkem koos, sest saabunud olid "Oma lõbuks" Valgust, "Luiskajad" Märjamaalt, "Varbola Piigad" sealt, millele nimigi vihjab ning tulevase ühisvalla nimel "Kiitsharakad" Vigalast. No ja meie ka. Kuna ahvid olid elektri ära võtnud, siis läks Rego seda otsima. Karin ei tahtnud ühtegi hetke raisata, seega kamandas ta meid platsile lausa 5 minutit varem, et proovida vähemalt olemasolevate naistega "Minjoonile" pealetulekut. Täpselt viie minuti jagu me klapitasimegi lugemise järgi platsi täitmist. Kui see õnnestus, siis oli juba Eve Burmeister lõõtsaga valmis, ning Maiu Linnamägi teda lauluhäälega toetamas, et folgi ühine salaavalöök saaks antud. Kuna Evel oli kellapeale minek, siis tegime lõõtsa saatel tantsu niipalju läbi, kui saime ning ühtlustasime kohti, mis ühtlustamist vajasid. Siis oli saabunud Rego ja mingi teise toreda mehe abil elekter ning Maiu sai lauluhääle abil meid pärast Eve lahkumist edasi aidata. Kuna Varbolast oli kohal vaid 4 piigat ning neil oli võimalik vaid ühes proovis tantsu katsetada, siis nad keskendusid ainult kohatäitmisele ning filmimisele. Meie olime seda tantsu lausa linti tantsinud, seega oli meil kogemust rohkem, me keskendusime sääsetõrjele. Kuna Grete on võib-olla folgil olemas, siis oli ta olemas ka proovis. Kuna ta leidis, et tantsus tuleb oluliselt vähem käte ja jalgadega vehkida, kui meie seda tegime, siis läks ta autost sääsetõrjevahendit otsima. Meie aga senikaua vehkisime ja ühtlustasime "Minjooni" :) Siis aga tuli grete tühja käega tagasi ja meie vehkisime sama targalt edasi, sest lubatud sääsetõrje oli Gretel tööle jäänud. Vähemalt need, kes Grete lähedused olid, said poolelt kehalt (no sellelt Grete poolselt) sääsed tõrjutud, sest ta oli enne töölt lahkumist end sääsetõrjepilve mähkinud.
Siis järgnes "Kalamehe mõrsja". Anne naabrimehe puudumisel olime sunnitud kaluriks ühe kuuse välja valima. Kuna mäenõlval on lausa kuusetukk, siis oli mõistetav, et igaüks valis endale erineva kuuse ning igaüks vahtis isesuunda. Aga see koht tuli alles tantsu lõpufaasis, seega sinnani läks tööd maa ja ilm, sest kuskohast peaks pihta hakkama, et rühmad keskel kokku saaksid, kuidas ringile vedada nii, et ikka vaatajal ka kena kaeda oleks, kuidas diagonaali vedada, et ka teine rühm otsa mahuks?! Ühesõnaga - sellele kalurile läksime me ikka juppaega mehele. Reet 1 tegi tähelepaneku laulusõnade osas, sest esmalt lauldi "Minjoonis" igavikku kadunud peiust, seejärel lõime end lille, et talle mehele minna. Ma avaldasin lootust, et kava ülesehitusel selle anomaaliaga arvestatakse ning pulmad ja matused paigaldatakse kronoloogilisse järjestusse. Aga see selleks. Meie ei ole siia sisu üle vaidlema vaid seda edasi andma kutsutud. Selleks me siis aega ja vaeva nägime. Lõpuks oli kõik nii kena, et Karin lubas ülejäänud rühmad koduteele, kuid meid ja Kiitsharakaid palus veel "Oih polkale" jääda. Ene aga oli jõudnud autost Valgevene prääniku ja noa tuua, kuid ei olnud midagi - Karin võttis söögi ja abivahendi Ene käest ära ja nii me noaähvardusel seda polkat seal vihtusime.
Nalja sai selle tantsuga toredasti, sest Jannel selgus, et tema folgile ei tule. Aini tuleb, Grete ka. Anne on tantsinud viimasel ajal Grete kohta, enne on Ainit asendanud, nüüd tuleb tal Janneks digimuutuda. Kuna Janne oli olemas ja Ainit polnud, siis hea põimumise nimel palusime Janne Aini auku täitma. Ja siis hakkas nalja saama. Janne lõpuks seisis keset platis ja lasi Reet 2-l ümber enda tuuritada, sest, mis sa seal vahel vehkled, kui päris täpselt ei tea, kus ja mida teha. Anne aga palus üha uuesti ja uuesti algust korrata, sest tegu oli Grete kohale peegelpildis vastega ja lihasmälu kippus mõttetööst tugevam olema. Lõpp hea, kõik hea, sest tantsu lõppedes maitses Valgevene präänik väga hää! Kohtumiseni folgil!
