Vihmamärg folk

XII Märjamaa folk on möödanik. Sel aastal on siis märgusõnaks vihm. Eelnevatel aastatel on vihm küll kimbutanud, kuid seda siis proovides või teemapäevadel. Ükskord jäi isegi rongkäik ära ja tantsijad-lauljad löntisid niisama vihmas mööda Lauluväljaku tänavat esinemispaigale. Sel korral said proovid kuiva jalaga peetud, kuid vihmahooge jagus avapäevast kuni väliskülaliste  pühapäevase ärasaatmiseni.
Karini tantsijad alustasid prooviperioodi päevakese varem, kui teised rühmad. Nimelt tahtis Karin meile selgeks õpetada "Kullakera kandjad" ning kutsus seetõttu Sussisahistajad ja Luiskajad esmaspäeval rahvamajja proovi. Minule igatahes see kohtumine sobis väga, sest paremini ei oska ma oma sünnipäeva ette kujutada, kui rühmatäie tantsukaaslastega. Pealekauba veel endised kaaslased Luiskajatest. Alguses siis õnnitleti mind vananemise puhul, seejärel algas tihe töö tantsudega. Kullakera  saime selle prooviga enam-vähem selgeks, kuigi see hüpakute koht ei tahtnud veel päris hästi välja tulla. Siis tegime ruttu läbi koori saatel tantsitavad tantsud, sest kohe pärast seda meie read täienesid ning saali tulid naiskoorid meile saateks laulma. Tegime läbi nii Minjooni kui ka Kalamehe mõrsja, siis lauldi ka kangakudumist, mida me siis külmalt ära tegime. Meie üllatuseks sai laul liiga äkki otsa, me polnud veel kätlemagi asunud, kui naised laulmisega ühele poole said. Siis Karin otsustas, et kuidagi tuleb see lõpp ringi teha, et meie lõpetaks laulu ja Darja rühmadega üheaegselt. Koori lahkudes tantsisime veel ühistantse ning seejärel lahkusid Luiskajad ja me jäime Kangakudumisele lõppu nuputama ja Oih polkatama. Ja kõige lõpuks kraamisin mina šampused ja puuviljad välja ning tegime väikese videvikutunni. Nimelt jõudis Ene juba saalituled ära kustutada, siis jäime ukseaugust tulevasse valgussõõri istuma ning maailmaasju arutama.
Järgmisel päeval oli siis lauluväljakuproovid. Meil oli prooviajaks 19.00 märgitud, kuid alustada saime väikse ajanihkega. Polnud hullu, jõudsidki kõik hilinejad ka õigeaegselt kohale. Tegime liigi- ja ühistantsud läbi, siis oli aeg Kangakudumise käes. Natuke oli sellega eri seadete klapitamise pärast päeval pingeid olnud, seega astusime me kõrvale ja loobusime esinemisest. Kalev tahtis meile ning oma seatud tantsule esinemisvõimalust anda, seega palus ta meil neljapäevases folgiklubis sellega üles astuda. Proovis astusime hoopis põõsa taha, et Kullakera kandjaid uuesti läbi teha, sest ööga oli nii mõndagi meelest läinud ning platsil ei tulnud kõik nii välja, kuidas oleks tahtnud. Tegime paar korda selle põõsas läbi, Kalev andis veel väikesi näpunäiteid, saime veel kiita, et oleme nii kiiresti tantsu esinemisküpseks omandanud, seega võis julge südamega folgile vastu minna. Aga jah, enne jagas Ene meile käepaelad välja, et ei juhtuks nii nagu ükskord... 😜Siis jäime veel arutama, kas neljapäeval, mil Kangakudumist folgiklubis teeme, panna selga linased või tulla vabas vormis. Sinna see arutelu jäigi, sest osad tantsijad olid juba lahkunud.
Neljapäeval oli folgi avamine. Juba enne ametlikku folgi väljakuulutamist tiirutasid väliskülalised mööda maakonda. Mina sain näiteks osa Iisraeli esinemisest ning pärast ka mahaununenud telefonile Raplast Märjamaale transporti pakkuda. Päris avamisele ma ei jõudnud, kuid folgiklubiks tulin kenasti kohale. Jälgisin enne ka tulist arutelu facebookis, kus püüti selgusele jõuda nii esinemise toimumise kui ka riietuse osas. Anne ja Külli andsid märku, et nad pigem ei tuleks, kuid on igati valmiduses, kui siiski vaja esineda. Teised siis arutlesid riietuse üle edasi. Jõudsime kokkuleppele, et tantsime linastes kleitides, kui ikka vaja tantsida on. Kogunesimegi kõik kenasti rahvamajja, broneerisime peeglisaalis ühe laua ning hakkasime osalejaid kokku lugema. Kohal olid peaaegu kõik, puudu olid vaid kodus ootel Anne ja Külli, Reet 3 ja Ingrid. Meiega oli liitunud ka Taimi, kelle kohalolu üle oli meil eriti hea meel. Lõõpisime ta kallal, et kui Reet 3 kätte ei saa, siis tuleb tal ise platsile tormata. Andsime veel valida, kas tahab oma eesjooksja kohta või piirdub lükka-tõmba kohaga. Aga siit moraal - ole oma naljadega ettevaatlik! Nimelt selgus, et Anne ja Külli tulid kohale, kuid Reet 3 ei teadnud etteastest midagi ning tema on Sipas sünnipäeval. Tuligi Taimil uuesti sussi sahistama hakata ning meiega koos kangast kududa. Tegime üleval korra tantsu läbi, et mingeid üllatusi Taimil poleks, leppisime kokku, kuidas me saali kitsastes oludes tantsime. Kalev oli palavikus ja lahkus enne meie etteastet, kuid palus esinemist filmida, et tema ka oma sooviloost osa saaks. No kui Kihnu Poisid pausi tegid, leedulased oma tantsusammud ära õpetasid, siis oli meie kord etteastet teha. Grete sõbrad olid juba leili aetud ja kaasaelamiseks kõrgema taseme saavutanud, seega toimus meie tants ovotsioonide ja aplausi saatel, mis kiskus kaasa ka publiku. Kui me saalist välja jooksime, siis haaras üks välismaa vabatahtlike grupi neiu mul varukast, et tunnustavalt kiita: Great performance! Ju siis oli! 😀
Kui neljapäeval olime pea 100% kohal, siis reedes folgiklubis oli meid märgatavalt vähem. Ringijooksvale Enele liskas mina, Reet1, Grete ja Ingrid. Kui veel keegi oli, siis andke andeks, ma lahkusin nii vara, et ei suutnud osalejaid fikseerida. Mõlemal päeval oli aga rahvast folkimas murdu, õhku saalis ei jagunud, seega tuleb klubid õnnestumiste poolele lugeda.
Laupäev on foligi kõige tähtsam päev - siis saab laadamelust osa, sportlikumad saavad sportida, teised saavad võistutantsida ja päeva lõpetab rongkäik, peakontsert ning ilutulestik.  Laadal me osalesime pealtvaatajatena, Kerly oli spordipäeval ning Anneli, mina, Reet1 korraldasime võistupolkat, Ene ja Karin hindasid tantsijaid. Ja vihma muudkui sadas vahelduva eduga. Võistupolkaks registreeruti vihmas, seejärel taevataat halastas ja lasi natuke päikest pilve vahelt piiluma ning me saime lustliku polka maha pidada. Kommentaatoriks oli Sass, kes vahepeal Reet1 tantsima kahmas ning sellega uusi võistlejaid registreeruma innustas. Nõks läks läbi ja pärast Hopsani-Sussisahistajate segapaari sai veel kolm rühma innustust ning sel aastal oli meil 9 võistkonda tantsimas. Oli vahva ja meeleolukas võistlus, millest me nii korraldajate, hindajate kui ka tantsijana osa saime.
Rongkäigu eel tegime kiiresti ühe proovi ära, et Kalamehe  mõrsja Ainile kindlamaks teha ning Kullakera kandjad kõigile meelde tuletada. Seejärel suundusime rongkäiku kohti otsima. Sel korral paistis, et ilmateadet pole mõtet enam usaldada, sest taevas muutus üha tõmmumaks ning üks tume pilv ajas teist taga, üks sahmakas vihma tuli teise otsa. Tantsurõõmu ja rahvamaja rahvas otsis Iisraeli külalistele vihmakeebid selga, ülejäänud rahvas oli end juba varem varustanud või tegi viimased ostud Edu poest, et end vihma eest keebiga kaitsta. Nii me pärast päästekameeste tule üleandmist ning vallavanema kõnet vihmakeepide kahinal ning mürtsuva orkestrimuusika saatel teele asusime. Rongkäik ära ei jäänud, kuid vihma kallas nagu oavarrest. Maxima juures sadu lakkas ning ülimalt selgete värvidega vikerkaar kummus üle alevi. Selgi aastal astusime rühmade kaupa järjest kõrvale, et mööduvaid esinemiskaaslasi tervitada, seejärel astusime rivvi tagasi ja suundusime esinemispaika. Jälle oli toidutelgiesine muutunud porimülkaks, seekord suundus rongkäik esimest pingivahet kasutades peoplatsile. Kingad olid muutunud basseiniks, seelik veninud 5 cm pikemaks, kuid meeleolu oli ikkagi ülev, sest algas XII folgi peakontsert, mille tule süütas meie oma Karin!
Esialgu oli meil natuke aega ringi vaadata, sest meie etteasted olid kontserdi keskpaigas. Mina olin pidevalt pinges, sest vennas Sass luges põõsas vahetekste, mis ma olin paar päeva tagasi kirjutanud. Aga apsakaid ei olnud, tekstid oleks võinud tsipa lühemad olla, kuid samas pidin ju arvestama, et kõik tantsijad suudaks kohti vahetada, vajadusel ühest tantsust teise joosta ümber laulukaare. Seega oli tegelikult kõik kõige paremas korras, kuigi vihm paaril korral tantsijaid kastis ning ühel korral Sassi mikri helituks muutis. Õnneks rahvas sellest midagi ei teadnud ega saanud teada, sest õnnetus juhtus koorilaulude vahepeal. Tantsurahval läks kõik ludinal. Lätlastest oli natuke kahju, sest nemad said oma marditantsule vee kaela nii keskväljaku esinemisel kui ka peakontserdil. Nad võiiksid seda tantsu nüüd ainult siseruumides esitada või äärmise põua korral - tundub, et tegu on vihmaloitsuga 😜 Lõputantsu "Kullakera kandjad" saime ka kenasti tantsitud. Grete sosistas ette, millal jalad tuleb refrääni eel kokku panna ja millal hüpakud ja kõnd hakkavad. Muud liigutused saime üle kontrollida ees tantsiva C rühma pealt. Olime ainsad täiskasvanud, kes noorte ja lastega koos seda tantsu tantsisid. Ning see oli peo üks emotsionaalsemaid hetki... Sellele järgnes tänamine ning seejärel lahkusid kõik tantsijad "Kikkapuuga" väljakult, ridade vahel ning väljaku ääres võeti publikut tantsima. Kalev ja Sass tänasid veel kordamööda publikut ning andsid teada, mis veel sel õhtul ja järgmisel päeval folgi raames kavas on. Läbimärjad tantsijad suundusid aga kiirustades koduteele, et märjad rahvariided kuivama panna ja Spido ning ilutulestiku ajaks tagasi jõuda. Mina aga jäingi koju...