Kohila prooviaega ma nimetasin. Nagu aru saate, siis tegu oli ettevalmistusega maakonnapeoks. Esialgu oli meil õpitud lausa neli tantsu, kuid kuna pidu liikus Vesiroosi gümnaasiumi statalt tagasi Rapla Tammemäele, siis platsi suurus pani jälle kõik paika. Meile jäid tantsida "Üts paigake" ja "Labajalg", seega "Meie polka" ja "Kodupaik" jäid meil uuteks ja/või meeldetuletatud oskusteks. Igatahes oli Kohilas tore ja rõõmus proov, hoolimata Grete traumast. Aga las ta jääb! :D Kui viimasel päeval said kõik, kel vaja oli koju suunduda, kenasti minema, siis minu sünnipäevalapsest poeg keeras mulle käkki ja lahkus mu autovõtmetega. Õnneks lahenes kõik kenasti ja ka mina pääsesin koju. Kohilas viibimise kestvusrekordiga ma hiilata ei saa, sest Karin, Ene ja Grete olid kolm päeva hommikust õhtuni kohal.
Prooviperioodist ei hakka meenutusi tegema, kuigi sinna jagus sünnipäevi, lausa 2 juubelitki, ka Karini tantsulaste kevadkontsert, kuhu ma kahjuks ei jõudnud. Seega vajaks kevad eraldi postitust, kuid mul oli miljon jama kaelas, seega ei jõudnud kirjutada toona, nüüd aga enam ei mäleta suurt midagi neist hetkedest. peab jälle ütlema, et last ta jääb! :D
Maakonna laulu ja tantsupidu oli väga tore. Naistega tegime ühel külmal juuniõhtul (6.06) salaproovi. Saime nii oma liigitantsud kui ka ühistantsud meelde tuletada. Maakonnapidu oli 10.06, siis tulime mitme autoga varakult kohale, sest peo läbimäng tuli hommikul ära teha. Midagi keerulist ei olnud, enamuse ajast lebasime kasesalus puu all. Vahepeal käisime massipsühhoosi mõjul Eesti Ehe müügileti juures loosi võtmas. Nüüd on poolel rühmal selle firma prossid või kõrvarõngad ehtekollektsiooni täiendamas. Tantsud said ka kenasti tehtud. Mina olin nagu kanaema oma Soome tüdrukute rühmaga, kellele Enega reedel ühistantsud selgeks õpetasime. Üks kummaline hetk oli ka, kus mingi flöödilugu meie kahe tantsu vahele seati ja me lihtsalt seisime terve flöödiloo paigal. Isegi ei õõtsunud. Lihtsalt seisime ja olime ilusad. Ma vähemalt kujutan ette, et olime ilusad :D Kindlasti olime, kogu pidu oli ilus! Paari aasta pärast siis jälle!
Folk sai ka peetud. Vat see on eredate elamustega, sest sinna jagus minestamiseni kuumust ja uppumiseni valget vett. Kuna meile pakuti neljapäevasel folgi avakontserdil esinemisvõimalust, siis tegime enne seda ühe proovi. Kõigepealt koos Luiskajatega, et peakontserdi tantsud meelde tuletada, siis tegime sinna otsa neljapäevaseid tantse. Kerly küll oli puudu, kuid oli teada, et neljapäeval on ta olemas ja esineb. Kuum suvi oli mõttetöö ja mäluga oma töö teinud. Kuna mina niikuinii luban üle 25 kraadise temperatuuri puhul Islandile emigreeruda, siis olin mina täiesti küpse, selgus, et ma pole ainus. Kui hakkasime välja valima neljapäevaseks esinemiseks tantse, siis selgus, et kuumailmarepertuaari meil praktiliselt ei olegi. Aeglased tantsud ei tõmba publikut käima, kuid kiired tantsud 30+ temperatuuriga tapavad ära. Vaagisime nii ja naa, tegime nii mõnegi tantsu läbi. Selgus, et oleme ikka täiesti üleküpsenud ja ajuvabad. Karin ainult vangutas pead. Lõpuks panime paika, et ellu jääda, siis esineme linastes kleitides. Kuna esineme, siis tähendab, et tantsime, seega tantsudest oli raudnael "Särtsutants", meie soovil ka "Labajalg" (enamus rühmast saab puhata veerand tantsu), ning sissejuhatuseks "Alati ootan". Neljapäeval tegime enne esinemist rahvamaja saalis kiirproovi, et Kerlyga koos tantsud läbi teha. Palav ilm ja vähese õhuga saal tegi meil põsed punaseks ning minule tegi see kombo karuteene. Igatahes tormasin ma saalist vahepajatusi tegema ning isegi vett ei jõudnud lonksukest vahele võtta. Kui ma oma pajatused lõpetasin, siis tulid juba sussisahistajad esinemiseks lavale ja ma sain ainult mikri ja mapi ära visata. Ja siis mu lemmiktants "Alati ootan" ja mul läks keset esinemist pilt tasku. Püstijäämise nimel haarasin Annel käest ning vussisin tal ka ühe koha ära. Õnneks jahutav tuuleiil aitas ning suutsin ennast koguda, jäin püsti ja tantsisin edasi. Hetkelisest segadusest hoolimata sain järjele ja tantsu lõpp oli juba kõik korras. Panen seega kõigile tantsijatele südamele, et jooge palavaga ohtralt vett, see aitab mõistust selgena hoida ja püsti püsida. Kaks järgmist tantsu läksid meil aga täie lustiga ning "Särtsutantsu" pole me sellise fiilinguga veel tantsinud. Rahvas elas kaasa ja oli tõesti tunne, et me oleme õige loo endale repertuaari valinud. Igatahes "Raplamaa Sõnumite" artikkel kiitis meie etteastet, seega on kõik kõige paremas korras.
Laupäevane võistutantsimine sai meil ka korraldatud - mina juhtisin vägesid, Reet1 nummerdas ja registreeris tantsijaid ning Ene lähetas nad teele. Paare oli küll võistlemas vähe, kuid see-eest väga lustakad ja toredad ning tagasiside oli väga positiivne. Igal aastal saame raporteerida, et Sussisahistajad on väga kaaluka panuse sellesse ajaloolisesse sündmusesse andnud.
Laupäevasel folgipäeval üllatasid meid mitu head vihmasagarat. Mitte lihtsalt vihm, vaid ikka korralik valge vesi koos äikesega. Päeval enne ja pärast võistureilendrit sadas, ilmaennustus lubas sadu ka õhtuks. Rongkäigu algus oli paljutõotav. Oli päikestki, kuigi vihmapilved kogunesid ähvardavalt. Rongkäigu lõpus saime siiski keebid korra peale tõmmata. Esimese tantsu eel ainult natuke tibas, seega otsustasime keebid maha võtta ja "Leidmise" ilma kilesahinata teha. Sama meelt olid kõik osalevad c-rühmad ja naised. Esimesed taktid leidmisest olid kerges uduvihmas, noored tantsisid, meie jooksime peale. Tegime oma esimese kiiked, seejärel sai uduvihmast kerge sabin. Igatsemise kohal, kus käe välja sirutad, siis sai sabinast valge vesi. Ja ma sain, selgus, et ka teised said ning publik sai, tõelise tunde selles tantsus kätte. Me lihtsalt tantsisime, igatsesime, palusime, armastasime, usaldasime ja publik tänas meid marulise aplausiga. Avalugu ja ovatsioonid! See on midagi uut...
Pikka ootamist meil ei olnud. Selgus, et poolakad ei taha vihmas oma uhkete karusnahkadega tantsida, et nad teevad ühe laulu laval. Kuna pidi "Kodupaik" tulema, siis me sättisime end pingiridade vahele valmis. Märjad olime avaloost saadik, seega ei tulnud isegi mõttepoega, et keep peale panna või vihmavari laenata. Seisime ja ootasime, poolakate ühest laulust sai teine ning siis... tuli valge vesi. Me ei viitsinud isegi varju joosta, sest me olime juba enne märjad, nüüd aga olime aluspesuni vettinud. Aga see-eest oli meil väga lõbus. Poolakad laulsid ühe asemel viis laulu vähemalt ja vihm sai "Kodupaiga" ajaks otsa. Meie vedasime oma läbimärjad Ansekülad laiali ning tantsisime nagu poleks midagi juhtunud. Juhtus ikka midagi - meil oli väga mõnus meeleolu ja tantsimine oli puhas nauding. Seda on näha ka fotodelt, mis Tiina Azojan facebookis jagas.
Kuna tegelikult hakkas meil külm, siis läksime tantsude vahel peotule äärde sooja. Tundsime, et meil on selleks natuke ikka õigust ka, kuna peotule süütas Reet3 abikaasa Andres oma juubeli auks. Me siis soojendasime selle paistel käsi. Margus tõi meile suure pudeli Pertussiini köharohtu, et me haigeks ei jääks, seega meeleolu muudkui tõusis. Kui "Üts paigakese" aeg kätte jõudis, siis selged grupijuhid mina ja Anne vedasime oma rivid paigale. Ja jälle tuli tants sellise hea ja mõnusa tundega. Vehkisime oma raskete seelikutega, voorvalsis astusime oma lirtsuvate kingadega seda häält ja tunnet nautides, keerutasime märgade särgivarrukate lehvides. No oli ikka meeleolukas ja naudutav tants! Vat, mis võib üks vihm naistega teha! Igatahes köharohi aitas, keegi haigeks ei jäänud, tegime lustiga kogu programmi lõpuni ning pärast tänamist jooksime koju riideid vahetama. Seal aga selgus, et kandid ja vööd on värvi andnud, põlled porised, kingad vettinud, plisseerid väljas jne. Eks seda korrastamist ja parandamist jagus mitmesse päeva, kuid samasse õhtusse jäi kuum dušš ning heameel õnnestunud esinemisest. Nii mõnigi meist tule lauluväljakule tagasi, et Marju Länniku ja Untsakate saatel koordineerimatult tantsida. Meie meenutuste varamusse läheb see peakontsert ikka suurte tähtedega kirja.
Selle hooaja viimane koosviibimine oli Reet2 saunas Mõrastes. Nagu ikka - seljad puhtaks ja uue hooaja plaanid paika. Tulime mitmest suunast mitme autoga, ainult Marge ei jõudnud kohale, sest tema ämm vajas õnnitlemist. Toidust oli laud lookas, jookidest mitut-setut šampust Lati Pats´uni välja. Kõigepealt õnnitlesime augustikuu sünnipäevalapsi Karinit ja Küllit. Mina olin oma buketi õigel sünnipäeval juba saanud, seega oli meil kaks roosiõie saajat ning kallistatavat. Hooaja plaane panime laua taga paika - kindlasti on nr 1 üldtantsupidu, seejärel meie juubel. Kuna me peakontserdil tantsude vaheajal ülemeelikus tujus supi kõrvale lubasime Jannega mudajooksule minna, siis see teema sai taas tõstatatud. Nüüd on peaaegu kogu koosseis minemas Reetade-Marge-Grete nimepäeval Pajusi mudajooksule. Ainult vaja on veel kokku leppida, kes jooksevad, kes on invagrupis, kes on ergutajad-söötjad-jootjad. Igatahes uus põnev hooaeg ootab ees. Esimene kohtumine juba mõne nädala pärast, sest teeme väikse tantsulaagri, mis pöörase suve tõttu pidamata jäi. Elagu uus pöörane 2018/2019 hooaeg!
