Jah! Me saime tantsupeole!

Ma pole pikalt sussisahistajate tegemistest kirjutanud. Äkki me lõpetasime tegevuse!? Kus sa sellega! Me lihtsalt tegime topelttööd, lausa segaselt rohkelt tööd. Meile ei olnud see hooaeg ju ainult tantsupeoaasta, vaid ka oma suure sünnipäeva tähistamine pealekauba. Ikkagi 20 aastat tantsurühmal ajalugu. Seega tuli teha tantsupeotantsudeks proove, siis otsisime välja, tuletasime meelde, õppisime ära või ümber sünnipäevapeoks tantsud ning osadel naistel lisandusid veel segarühma proovid. Nimelt ka sel aastal tahtis Karin lavale tuua sussisahistajate abikaasad, kallimad, pojad, vennad. 15. sünnipäeval osutus segarümatantsude blokk väga menukaks, seega tuli seda korrata. Aga jah, osadele naistele oli see lisakoormus Nagu ise aru saate, olin ma selle osa sees, seega olen pool aastat lausa kirjutamisvõimetu olnud 😜
Tegelikult pole see asi nii hull midagi. Ma mõtlen, et tantsupeo- ja juubeliaasta ühes. See panebki end kokkuvõtma ja pingutama. Iga sekundit proovis püüad maksimaalselt ära kasutada, et lisaproove tegema ei peaks. Ütleks, et lisaproove tegime alles juubelipeo eel, seega lihtsalt natuke pikemaks veninud prooviõhtud olid iganädalased. Tahad ju kokkuvõttes parimat tulemust anda. Keeruliseks tegi ettevalmistuse saali jagamine, seega Ly galerii asemel püüdsime rohkem koolimaja saali kasutada. Eriti oluliseks muutus suure proovisaali olemasolu siis, kui "Oti ratastes" pidime hakkama märkide vahel tantsima. Teipisime aga igal prooviõhtul knopkad maha ja hakkas üks lõputu pöörlemine ja labajalatamine. Ikka kolm tädi knopka vahel 😀 Kas jõuame ikka õigeks ajaks märgile? Ega me üle ei liikunud? Kas päkale tõus on ikka näha? jne jne jne. Teate küll, tavaline prooviaeg. Ebatavaliseks tegid selle teibirull ja mõõdulint. Aga pole hullu, inimene harjub kõigega, ka platsi mõõtmisega.
Aa, selle mõõdetud platsiga sai ikka pulli ka. Mitte just kodus, vaid ülevaatuse hommikul Raplas. Läksime kohale, plats usinate abiliste poolt kenasti maha märgitud. Ootasime järjekorras oma prooviaega, vaatame, et proovivatel rühmadel joondumisega probleemid. No lasta olla, me olemegi siis neist paremad, eksole! No aga siis läksime ise peale, muusika hakkab pihta, kuid midagi nagu on valesti - ei jõua märgile, joondumised paigast, üks ring on keskmest kaugemal, ühed alustavad liitumist tagantpoolt, teised märgivahe eestpoolt. Mingi totaalne jama ühesõnaga. Nutumaik juba suus, et selle ülevaatuse keerame küll pekki. Ja see on see teine ülevaatus, see kõige tähtsam. Grete lihtsalt lõpuks jalutas ja näitas, kus märgini keegi jõudma peaks. Ega see nüüd tantsust tantsu ei teinud, õigeks ikka asi ei loksunud. Kurjama märgid! Siis selgus, et märke oli lihtsalt rohkem pandud, kui pidi. Loeti täpid pärast meie proovi kokku ja eemaldati üleliigsed read. Teistel läks tants kohe kenamaks. Meie aga olime nutuvõrud suu ümber ja mõtlesime, et mis sellest ülevaatusest saab - hiiglaslik ebakindlus nahavahel, ei tea, kas suudame end kokku võtta. Valtu naised olid platsi kõrvale teise platsi märkinud harjutamiseks, et ikka kaks rühma korraga saaks proovi teha, siis me palusime ka ühe proovivõimaluse lisaplatsil juurde. Tegime tantsu seal läbi, ei tulnud ka sel korral nii välja, nagu tants mõeldud oli, kuid vähe paremini, kui esimesel korral, seega jäime hingevärinal ootama oma ettetantsimise korda. Karin ütles, et ta teab, mis me suudame, lihtsalt tantsige, naeratage, nautige oma esinemist. Midagi muud enam teha ei ole. Ise istus maha ja jäi rõõmsal ilmel saalis toimuvat vaatama. 
Kui meie kord oli, siis lihtsalt vaatasime üksteisele otsa, hingasime sisse-välja ja venitasime suud kõrvuni ja läksime platsile. Karin vaatas meid rõõmsalt ja julgustavalt ja siis tundsingi, et see on üks tore, lustakas, tempokas tants, mida ma kavatsen täna naudinguga ette tantsida. Ja me kõik, minu arvates, nautisime oma esinemist. Ja kõik tuli välja. Kui enne oli tunne, et kõik on metsas, pole enam midagi kaotada, siis selle pealt tulla, tantsida  ja särada on ikka mega mõnus tunne. Igatahes, kui tantsu lõpetasime, siis liigijuhi assistent seisis heldinult käsi vastu rinda surudes ja rõõmsalt naeratades. Ju siis läks korda. Ka Karin oli rõõmsa ja rahuloleva ilmega, seega võis sooritust õnnestunuks lugeda. "Targa rehealune" tuli juba selle mõnusa õnnestumise emotsiooni pealt. Vast ei olnud tõusud nii ühtlased, kuid käte alt läbiminekus olime küll punktuaalsed. Igatahes võib tõdeda, et taas oli tegu eneseületusega ning tõenduseks on see, et tantsupeol me oleme ja ühes tantsus vahime läänetribüüniga tõtt. Meil on au!