Sellist asja pole ikka väga ammu olnud, et 13 naise asemel seisab rivis meid oluliselt vähem. Jaanuari keskpaiga teisipäeval seisime tunni alguses üheksakesi Karini ees. Reet2 oli ka veel tulemas, kuid Marge oli haigestunud, Aini tööasjus Soomes ja Grete päikesel külas. Kohalolijad andsid siis parima, et tantsud hästi välja tuleks. Uue tantsuna tegime läbi naistepeo ühistantsu "Muhu kõverik". Ega see keeruline ei olnud, ainult muhu kannanööri tuli teha küll päripäeva, küll vastupäeva. No ja säär oli pidevast pildumisest lõpuks harjumatult valus. Siis võtsime käsile selle "Tujukal lainel" jooksu. Karin luges seekord kõval häälel kaasa. Selgus, et me ei pea viimast takti enne jooksu lõpuni välja, vaid hakkame rutakalt varem mingi murdosa sekundist jooksma ning seetõttu ei saa rütmi kätte. Kui viitsisime oodata ja õigel ajal jooksuga alustasime, siis sai kuidagi iseenesest asja paika. Siis ikka kõik naistepeo tantsud ükshaaval läbi. Lõpuks näitas kell, et oleme pool tundi üle tavapärase aja läinud, seega lõpetasime trenni ja riietudes arutasime edasist proovide ajakava.
Üks proov oli meil teisipäeva asemel esmaspäeval, kuid see selleks. Sellest ei pidanud ma kirjutama, kuigi käsi isegi kibeleb. Siis tuli üks tavapärasel ajal tavaline proov otsa, mis oli taas hõredamate ridadega, sest Marge ei taha kuidagi terveneda ja Grete läks päikeseotsingutega Eestist väga kaugele. Sel korral tantsisime läbi ka maakonna peoks Karini poolt loodud tantsu "Ei me ette tea". Ikka selle, mis Thea Paluoja on sisse laulnud. Tegelikult Karin lõi seda tantsu lausa kohapeal. sest kodus mõeldu läks tantsus natuke teistlaadseks. Eks me katsetamiseks olegi väga head, sest samamoodi nagu meil tekivad küsimused, eks nii küsivad ka teised rühmad. Karin võttis töö lõpuks videosse, et nähtu põhjal nuputada, kuidas parim lahendus välja töötada.
Laupäeval ei pidanud me kodus koristama ega perele süüa keetma, sest 6. veebruaril laagerdusime Märjamaa rahvamajas. Kuna Erika Põlendik tahtis Märjamaal oma Pelgulinna naisrühmale laagrit korraldada, siis kutsus ta meid seltsiks. Oleme ju ühes rühmaliigis naiste tantsupeol. Saame koos tantsud läbi tantsida, lihvida, õpitut teistele näidata.
Laagri algus oli ebalev. Pelgulinna naised olid saali ühes nurgas kobaras, sussisahistajad keset saali summas koos. Kaks naist olid nagu kuskil nähtud, siis meenus, et nad on näidispelgulinlastest "Viire takka" spetsialistid, kes meil korra juba abiks on käinud. Ja siis oli üks naine, iirisega pluus seljas, kes mulle tuttav ette tuli. Nii vist ongi kõige täpsem nimetada, sest suurel tantsupeol seisis ta ühes tantsus minu ees. Seega tuli igati tuttav ette :D
Neli diskorit kollektsioneerisid makke, mida kogunes lava servale lõpuks tükki kolm, et me saaksime soojendusega algust teha.
Kui lõpuks ühest pillist heli tulema hakkas, siis tegi Erika meile soojendust. Kõigepealt ikka kniks ja tervitussõnad algul Karinilt, seejärel Erikalt. Erika andis ka instruktsiooni oma naistele, et kui meiega vestelda tahavad, siis peab ütlema Reet, sest sellele nimele reageerib vähemalt veerand rühma. Enda naistele lubas ta öelda kõigile Ingrid, hoolimata sellest, et ühtegi Ingridit rühmas pole. :) Siis hakkasime seda sooja tegema. Pelgulinna naistele oli kõik vana lugu, kuid meile oli meie tavapärasele trennialgusele sootuks teine muusika ja uus liikumine mõnusaks vahelduseks.
Siis hakkasime tantse vihtuma - "Viire takka" ikka nii palju, kui torust tuli. Seejärel tantsisime "Leidmist". Lõpuks, kui kombinatsioonid olid läbi nämmutatud, siis Erika tippis meie rühma tantsijad Pelgulinna naiste vahele ja meie tekkinud augud said Pelgulinna naistega täidetud. Siis tantsisime selle tantsu hiiglasliku ühisrühmana läbi. Igavesti lahe kogemus... kuni sinnani, kui avastasin, et Erika tuli minu taha tühja kohta tantsima. Seda rohkem ma pingutasin ja kokkuvõtteks sai meie hiiglaslik ühisrühm "Leidmise" kohta vaid kiidusõnu kuulda.
Tantsisime supiootuseks ka "Äiu-äiu" läbi ja siis tegime söömiseks soojendust. Ühesõnaga avasime baari, sest kes see ikka sea moodi sööma hakkab :) Tegelikult avati šampus koostantsu ja sõpruse kinnituseks. Fotograaf sõtkus jalgupidi baariletil, et saalimelust head klõpsu saada :)
Söögiks soojendus tehtud, seejärel kolisime kohvikusse, kus Thea pakkus meile suppi, kooki, pirukaid ja vastavalt soovile ka kuuma jooki. Kohvitasime kohe mõnuga, sest paaritunnise kepsutamise järel jalad lausa palusid pisut istumist.
Kui söök söödud, siis hakkasime seda allapoole loksutama. Selleks sobis "Tujukal lainel" väga hästi. Võtsime ikka seda vana murelast - jooksu - mitu korda, et ikka see rütm paika saaks. Algust ka kohe mõnuga. Meil selgus, et Reet3 hakkab Marge kohta tantsima, siis oli tükk nuputamist, kuhu ta liigub ja kuidas. Kuna Gretet polnud ja Kerly lahkus ka pärastlõunal, siis tekkis segadus ka minul, sest tiivikusse liitudes polnud mul lihtsalt tiivikut, kuhu liituda. Siis ma jooksin lihtsalt ringi kõrval kaasa ja teadsin, et pean Janne kõrvale jõudma. Päris lõbus tants!
Pärast tantsisime mitu korda läbi veel "Äiu-äiu" ja mul tekkis juba tunne, et mul on mingi viirus kallal, sest mu ümber oli tekkinud puudujate tõttu nö turvatsoon.
Lõpuks teatas Erika, et tantsime läbi veelkord "Viire takka", aga teeme elu põnevamaks. Oma rühmast saatis ta pooled puhkama ja tekkinud aukudesse pani ta sussisahistajad. Pärast tantsisid sussisahistajad sama tantsu, kuid auke täitsid Pelgulinna naised. Nii saime kõik külalistega koos tantsida ja nende rahulikust liikumisest tantsu sees osa saada ja õppida.
Lõpetasime ühises ringis häid sõnu soovides. Kinkisime külalistele tarvilikke vidinaid - küünlapäeva puhul punast vett, siis naiste tantsupeole mõeldes vihmakeebid. Täpsemalt väljendudes retro vihmakeebid, mis on lausa nõukaajast pärit, kuid eeldame, et seda popimad nad on. Ja et neistel tantsupeol õhtuti igav poleks, siis said nad kamba peale Raplamaa pusle ja lauamängu. Kõike otsa veel kutse Märjamaa folgile. Erika arvas, et meie saal on imehea ja enne aprillikuist ettetantsimist peaks ühislaagerdust kordama. Jääme ootama!
