2018. aasta esimene kohtumine oli rahvamaja trepil 4.01. kell 18.30. Kellaaeg ja nädalapäev täiega metsas, koht peaaegu õige, kuid seegi päris mitte, sest tegemist oli kogunemisega Ruunavere restorani sõiduks. Juba vanarahvas teadis, et söö aasta alguses kõht korralikult täis, siis suudad terve aasta tantsida. Või midagi taolist... No ühesõnaga, me otsustasime jõulupeo või talve teretamise asemel juba teist aastat piduliku restoraniõhtusöögi kasuks. Sel korral siis Ruunavere hotelli restoran ja Nepaali õhtu. Kui kohta otsisime, siis jäi sõelale eelnimetatud resto, sealne menüü aga sisaldas nii ulukiliha kui ka nepaali menüüd. Selgus, et neil on kokaks pesuehtne nepaallane, kes siis soovijatele oma kodumaa maitseid tutvustab. Enamus meist uudsuse kasuks otsustas. Karin ei soovinud riskida ning võttis põdraliharulli, sama valik oli ka Jannel. Kuna mina ja Karin kringlit ei soovinud, siis oligi tellimuses 14 nepaallast, 14 kringlit ja 2 rulli, mis selgus, et jäid kahe silma vahele. Ei, mitte päriselt, et nina kohal oleks teenindajal need põdraliharullid kõlkunud. Ikka ülekantud tähenduses. Nimelt, kui Ruunaverre jõudsime (hea, et jõudsime - Ene oleks oma ekipaaži Tallinna viinud :) ), siis oli hotelli galeriisse kaetud laud 14-le. Aga meid oli ju 16 - ka Taimi ja Aini olid meiega, kõik õigeaegselt oma soovid ka kirja pannud. Aga jah, lauakatjal ja menüükoostajal läksid rullid kaotsi. Õnneks lahendati asi jooksvalt - kaeti juurde 2 kohta ning kööki anti töökäsk kätte põtru rullima asuda. Meie aga tegime aega parajaks esmalt restoraniga tutvudes, seejärel kinke välja lunastades. Nimelt oli Taimi taas meid üllatama asunud, sel korral olid siis meil SOS rullid välismaale sõitudeks, uhkelt sussisahistajate sümboolikaga kirjatud. Teine kink oli siis rühmakink ehk "sukkpüksid", mis tulid tantsu abil välja lunastada. Karin aga hõikas pakisaaja nime ja tantsu, millest kingilunastaja pidi mingi sammukombinatsiooni rahvale esitama. Taimi võttis selle kenasti kõik linti. Igatahes oli tantse ja samme kogu meie repertuaarist ning see kingijagamine võis olla möödujatele, keda sattus sel õhtul rohkesti olema, päris lustakas vaatepilt olla.
Siis aga tuli nepaallasest kokk ja hakkas roogi lauale kandma, Grete aga ajas näpuga menüüs järge, et mitte petta saada. Selguski, et kokk on sooja salli kudumiseks köögiviljade seest vardad hakkama pannud ja seda samosat me ei kohanudki, mis või kes see ka iganes ei oleks. Või ikka oli, kuid me ei suutnud teda tuvastada... Ühesõnaga mõistatamist ja lusti jagus kogu söögiaja. Juttu jagus ka kauemaks. Näiteks jõudsime järeldusele, et Märjamaa kino elushoimiseks on võlurohi leitud - Vuller filmib ja Hans näitab. "Mandariinid" oli näiteks väga popp, kuid Anne naabrimees ei saanud kahjuks Oscarite jagamisele sõita - filmis jälle! 😜 Päris selline vist see jutt ei olnud, kuid pika laua keskosas püüdsin jutukatkeid kinni ja tegin kokkuvõtte. No ja mina, va kannatamatu, rebisin kingipaki keset söömaaega lahti, et näha sukkapüksi numbri sobivust. Oh seda rõõmu, kui hoopis pisike sussisahistajate oma lauakalender pakist välja tuli - aprillis pilt Leniniga (tal ka ju lisaks Annele ja Ingridile aprillis sünna), augustis jäädvustus folgilt jne jne. Iga kuu sünnipäevalapsed ka kenasti ära märgitud. Väga armas kink! Väga hästi sobisid kõik numbrid!
Põdraliharullid maitsesid imehästi, nepaali toit väga hea, kringlit kiideti, naerda sai, juttu jätkus kauemaks - mis sa veel ühelt uusaastapeolt soovida oskad. Head uut tantsuaastat!
No comments:
Post a Comment