Ei noh, tere talv!

Detsember on huvitav kuu - saabub talv, tulevad jõulud, sulab lumi... võib-olla tuleb ka tagasi 😃
Meie aga tantsime ja püüame nii talve teretada, jõuludeks vormis olla. Hetkel veel on päevakavas proovid ja tantsud talvele viisakusavalduseks.
Kuna Karinil oli idee muuta "Leidmine" säravamaks ja ta kirjeldas, et nii ilus oleks, kui me tuleksime hämaras õhtus ning siis särab tuluke meie karikana tõstetud peopesades... Ma siis tahtsin Karinile rõõmu valmistada ja asusingi otsima vahendit, mis juhendaja idee teostatavaks muudaks. Kus häda kõige suurem, seal pood kõige lähem :D Järgmisel päeval hüppasin Raplas Magaziini poodi sisse, sest seal on mustmiljon imelikku asja müügil, küll sealt ka selle tulukese leiab. Õnneks on jõulude puhul pood erinevaid valgusallikakesi täis, kuid 3-meetrise tuleketi või 20-sentimeetrise lumememmega sa ikka tantsima ei lähe. Lootust kaotanuna jõulupudinate riiuli juurest lahkudes jäi vilksamisi silma paarisentimeetriste led-küünalde kolmikpakk. Tundus, et see on täpselt see, mida me vajame. Pöördusin riiuli juurde tagasi ja hindasin pilguga pakkide hulka riiulil - neid oli seal kümmekond, seega kui teistele idee meeldib, siis saaksime neid juurde osta. Võtsin selle ühe kolmikpaki kaasa (ostsin loomulikult ära)  ja kihutasin Märjamaale Enele näitama. Loomulikult oli tegu tööpäeva lõpuga, ega ma päris uisapäisa mööda maakonda ringi kihuta. Enne katsetasin autos, kas tuluke ikka paistab ja kuidas see hämaruses välja näeb. Armas, väike, kollakas tuletäpp... Ene oli õnneks rahvamajja kauemaks tööle jäänud ja siis me seal pimedas katseid tegime. Kui mina mõtlesin ainult "Leidmise" tantsu jaoks neid küünlaid, siis Ene tegi katseid, kuidas küünaldega tants olla võiks. Noh, et saaks siseruumides seda tantsida, ilma, et päästeteenistus meie proove või esinemisi külastaks. Kui küünla patsikummiga käe külge kinnitasid ja tantsus vajalikke liigutusi tegid, siis oli tulemus täiesti arvestatav. Nii me seal hämaras toas otsustasime, et soetame küünlaid juurde, et igale tantsijale 2 küünalt jaguks. No ja kui ei sobi, siis saab neid rahvamaja kaunistamiseks kasutada :)
Järgmine proov oli meil igale tantsijale sobilikus koguses küünlaid olemas, Ene oli juurde varunud ka valgeid rahakumme. Nii me siis Karinile ja tantsijatele oma ideed tutvustasime, et paned küünla pihku, keerutad kummi ümber küünlaleegi ja seejärel sätid ümber peopesa. Nüüd saad küünalt pisut keerata ja põhja all olevast lülitist vajalikul hetkel põlema süüdata. Nüüd oli Karini otsustada, kas kasutame küünlaid ainult "Leidmise" lõpuosas või katsetame neid ka küünlatantsus. Karin palus tuled hämaraks keerata ning asusime küünlatantsu katsetama. Paar tantsijat panid küünlad käeseljale, enamus peopessa, et siis Karin ja Grete jälgivad, kuidas efektsem on. Kui eelmised proovid läks mõtlemisele, kuidas sammud on, siis nüüd läks aur käteliikumise jälgimisele. Küünal pidi ju nii olema, et tuluke publikule paistaks. Mõned hoidsid käsi ühtemoodi, teised teisiti. Lõppkokkuvõtteks Karin siis hakkas ühtlustama, kuidas käed võiksid olla, et tants efektne välja näeks. Eks siis talve teretamisele tulijad näevad, kuidas me neid käsi hoiame ja kuidas tants elava tuleta välja näeb. Igatahes turvaline ja ohutu on küll, kui keegi sul patsi või seelikut põlema ei pista ega küünlarasva pähe ei vala :)
"Leidmise" osas tekkis vaidlus, kas neid tulukesi kasutada ja kui kasutada, siis millal. Kui oled õues külma käes ja käed on kohmetunud või kinnastes, siis on keeruline pimedas lülitit õigeaegselt sisse lülitada. Otsustasime, et proovime vähemalt ja tantsisime pool tantsu väljalülitatud küünaldega, seejärel tagasipöördel lülitasime küünlad sisse ja kui karika koht oli, siis tõstsime põlevate küünaldega peopesad taeva poole. Nii tantsu lõpuni. Lõpus, kus käed rinnale risti asetame, seal palus Karin käed nii asetada, et tulukesi näha ei ole. Kokkuvõttes oli see väga võimas olnud, seega pingutame, et poole tantsu pealt tulukesed põlema saada, et tantsule ilu ja väge juurde anda.
Seejärel panime küünlad ilusasti ära ja tegime ka "Äiu-äiu" ja "Alati ootan" tantsu läbi. Olgu, valetan, viimast tegime mitu korda läbi. Eriti püüdsime "leiva" kohta ühtlustada, et õigeaegselt "rosinatesse" saaks minna 😊 (On ju toredad märksõnad!? 😜 )
Proovi lõpetuseks asusime meelde tuletama Virve Kurbeli "Labajalga". Me oleme seda 14-kesi tantsinud, nüüd on meid 13, seega otsustas Karin selle algversiooni järgi seada 12-le. Ingrid hakkas Grete kõrval kaasa tegema. Kui Grete jalg lubab päkal tantsida, siis labajalg on talle piin. Ingrid õpib siis Grete osa, et vajadusel teda asendada. Kuna meil on viimasel ajal ikka läpakas ka abivahendiks olnud, et vanu asju meelde tuletada, siis Ene pani meie 15. juubel video mängima, et me saaksime meelde tuletada, kes kus oli ja mis tantsuga üleüldse tegu oli. Märksõna oli "Hobulaiul aida taga". Siis tuli kõigil meelde, kuidas me päikesepaistel Erika juhendamisel tantsu õppisime ja kuidas ühed pidid lõpus ühte põõsasse kaduma, teised teise. Kuna Aini ja Taimi enam ei tantsi, siis selgus, et keskel on õige arv tantsijaid (ja õppur Ingrid), ühel küljel 5 tantsijat, teisel 3. Siis Karin natuke nuputas ning paigutas Aini kohale Anne, siis said rivid ühepikkused ning vedajad jäid vähemalt ühel poolel samaks.  Tuletasime pool tantsu meelde, siis oli trenniaeg juba ammu ületatud ning aeg koju suunduda. Saatjaks veel Karini soovitus, et me kodus youtubest 12-ga versiooni üle vaataksime.
Järgmine proov selgus, et polnud erilist mõtet seda 12-ga versiooni vaadata, sest pärast talveteretamise tantse asusime labajala kallale 13-kesi. Kuna Grete jalg muutub üha paremaks, siis pole mõtet Ingridil tal kõrval joosta lasta, seega sai Ingrid ühte külgviirgu oma koha. Nüüd tantsimegi ametlikult seda 13-kesi. Muu kõik oli OK, kuid põimumine hakkas peavalu valmistama. Kui neljakesi viiese reaga põimuda, siis pole ju midagi hullu, kuid siis peavad neljased viirud omavahel põimuma. Joonis ei aita ja loogika hakkas ka alt vedama. Kumb eest, kumb tagant, kellega õlad kokku ja kelle vasakult käelt sa ikka lähed? Joonise järgi peaks ühte moodi, kuid asend ja loogiline liikumine ütlevad midagi muud. Sel korral vaidlesime pisut ning  tegime parima äranägemise järgi. Kuid järgmisel korral teeme tantsu proovi alguses ja puhanud peaga, küll siis kõik paika loksub.
Järgmine proov oli viimane sügisene proov. Me võime selle talve ju ära teretada, kuid lumi on läinud ja prognooside järgi algab talv kehva suusailmaga. Tegime siis taas selle nimel proovi, et järgmisel päeval see talv teretatud saaks. Alustasime "Leidmisega", kuigi Gretet veel ei olnud. Pidi küll minutikese hilinema, kuid ju tal oli jälle klient, kelle ilu ei tahtnud pingutustest hoolimata saabuda. Seejärel tantsisime "Alati ootan", "Küünlatantsu". Siis asusime "Labajala" kallale, milles sel korral ka põimumine kogemata paika loksus.  Mingi hetk saabus ka Grete, siis oli kogu seltskond koos ja saime teha kõiki vajalikke tantse. Ma tegelikult sisimas lootsin, et selle proovi saame odavamalt, st tantsime talveteretuse tantse ja siis saame koju, sest järgmisel päeval tantsime ju jälle. Aga lootus on lollide lohutus :D Vuhtisime kogu suvise repertuaari läbi ning "Oih polka" boonusena veel kõige otsa. Minu loodetud lühiproovist sai tavaproov ja sutike minuteid veel pealekauba. Folgi hoiatusena kuulsime veel lõpukummarduseks "Kalamehe mõrsja" esimesi takte...
Lõpuks oli see kauaoodatud talv saabunud. Ja tõepoolest tasus öelda ehteestlaslikult: "Ei noh! Tere talv!" Sest seda ütelust see talv ka väärt oli. Nagu kiuste ei lumeteragi, ainult uduvihma tuli terve päeva. Talve kuuendamal tunnil ei olnud olukord parem ning nii me vaheldumisi pauladega kord tantsides, kord lauldes vesist talve teretasime. Ilmale vastavalt oli ka pealtvaatajate read hõreda, kuid püsikunde Vuller oli kinost õigeaegselt väljunud, Aini oli oma sünnipäevalaupäeva tähistama tulnud, Grete poeg ja minia sunniviisil platsiäärde hiilind ning veel mõned vaprad märjamaalased. Aini võttis meie etteaste videosse, kuid suurema osa kaunist tulemusest ja küünlamängust suutsid prožektorid ära nullida. Saime kavast teada, et küünaldega tants ei ole mitte küünaldega tants vaid tal on lausa oma nimigi olemas - "Kodu jääb koduks". Näe, mis enne etteasteid teada saab! Ingrid tegi vapralt oma talveteretamisdebüüdi ära. Unustasime vahtralehe talle seljale kinnitamata, kuid ega seal pimeduses aru ei saanud, kas närv on sees või mitte. Pärast jõime glögi, sõime piparkooke, tegime Ainile ette kalli ära, soovisime üksteisele häid jõule ning järgmine tantsuline kohtumine on meil aastal 2017. Head aastavahetust! :D