Kellakruttimise eel ja järel

Kellakruttimisele eelnes kevadkontsert, sabas tuli aga tavaline tantsuproov. Kontsert oli 24.03. Märjamaa rahvamajas, kuhu Karin palus meil pooltunnikest enne algust kohale jõuda. Ma tulin kimades autoga Vigala poolt, nägin vilksamisi Karinit, kes rattaga kontsertpaiga poole suundus. Väike lehvitus ja mõlemad jätkasime teed omal kiirusel. Rahvamajas  kööki oli seltskond riideid vahetama kogunenud. Ei, mitte selles mõttes, et mina oleks Maigile oma kontorikleidi andnud ja vastupidi, ikka oma kontorikleit oma rahvariiete vastu :D No ja kui meie seal riideid vahetasime, tuli kööki ka Karin, kes õhinal teatas, et ta nägi isesõitvat autot. Ma olen google isesõidukitest kuulnud, kuid need meie tänavatel... julgen kahelda. Aga Karini silmis oli nii lustakas helk, et ma murdosa sekundit hiljem tabasin ära, mis autost jutt käib. Maigi aga uuris huvitatult edasi, mis auto ja kus ja kuidas ise sõitis. Siis Karin tunnistas üles, et ta marki ei tea, kuid üks suur, tumepunane auto sõitis tast mööda, kus istme varjust ta küll juhti tuvastada ei suutnud. Eks see mina siis olingi, kes asutuse Nissaniga talle sellise mulje jätsin. Lehvitamist ka polnud näha 😄
Kui kõik olid rahvariietatud ja kohal, siis hakkasime otsima, kus väike proov teha, et Ingridile kindlustunnet "Tujukal lainel" tantsuks süstida. Saalis Hopsani laval, galeriis järjekorras Darja rühmad. Ei jäänud midagi üle, võtsime tantsuasendi sisse ja tegime ülakorruse koridoris tantsu läbi. Vähemalt jalad soojad ja kindel tunne sisimas - nii me saali kontserti jälgima ja oma esinemisjärjekorda ootama jäime. Pidime tõdema, et kontsert kandis seekord nime tubane tantsupidu. Nimelt polnud lavalaudadel ühtegi koori, orkestrit, solisti, bändi. Rahvatantsule pakkus vaheldust linetants ja kolm lõõtsanaist. Aga tegelikult oli väga armas kontsert. Meil tulid tantsud väga hästi välja. Esmakordselt olime laval "Alati ootan" tantsuga ja ega "Tujukal lainel" pole ka see tants, mida meiekandi rahvas näinud oleks. Igatahes, kui  saali naasesime, siis Kiitsharakate Raili ütles, et väga ilusad tantsud ja väga ilus esitus. Kiitusega ühines ka Hopsani Raul. Ju siis oli tõepoolest ilus, sest ka Karin sosistas, et pakkusime talle elamuse.
Kontserdile järgnes kellakeeramine ja edasised päevad on minu jaoks natukene keerulised olnud. Ma olen nagu zombi, seega tänane kirjatükk ja eilne proov - mõlemad on kerges lappes :)
Kellakeeramisjärgne tantsuproov oli mitmeski mõttes põnev. Nimelt otsustas Karin ühe uue tantsu meile õpetada, et Valgevene esinemisel meil ikka särtsu sees oleks. Nii ta meile seda särtsu  Maire Udrase "Särtsutantsu" abil jagama hakkas. Selle tantsuõppe kohta võib öelda, et Karin viis õpet läbi Regio kaardimapiga ning Ene Tom-tom´iga. Nimelt oli Karinil Maire saadetud konspekt ja Ene jälgis telefoni abil videost, kuidas liikumine peaks käima.  Suurem osa proovist läks uue tantsu peale, kui aus olla, siis poole tantsu peale. Sai kõik ilusti kaasa tehtud, kuid minu jaoks oli uimasusest tulenevalt kõik üks pudru ja kapsad ning jään lootma Ene saadetava video peale, et järgmises proovis enam selline toslem ei oleks.
Et aga vana ei ununeks, siis tegime läbi "Valsi", "Oih polka", "Labajala". Kui me lõpuks "Kangakudumiseni" jõudsime, siis tundsin mina, et pea on ikka nii paks, et minu kangas on koiaugud sees :D. Ja et lõpp liiga lihtne ei oleks, siis tuli kõige otsa "Simmanipolka". Lõpukniksul Karin tänas meid ka kontserdil antud elamuse eest - kõrget taset on nauditav vaadata! Nii hoida!