Kevadtorm

Nagu ikka mai esimesel pühapäeval möödus meie päev Lool. Kui Erika Põlendik talvel Karini käest küsis, kas Loo kevadlaadale tuleme, siis Karin andis eks-me-näe stiilis lubaduse. Karin on sõnapidaja inimene, hingevärinal ootas ta kõnet, sest kangesti oli himu ära öelda, kuid ta teadis juba ette, et kui Erika helistab, siis äraütlejat temast ei ole. Aga me olime lahkesti nõus minema, sest Loo laat on esnemispaigana alati ekstreemsusi pakkunud, nii et me olime selle omakeskis "Kevadtormiks" ristinud. Ühel aastal sadas enne meie esinemist vihma, esinemise ajaks oli küll isegi päike väljas, kuid märg tantsumuru vabastas kingakontsi väga vaevaliselt. Meil oli tunne, et tantsumuusikast käib kontsade murukamarast väljatõmbamise lurts kindlalt üle. No ja ega see temperatuurgi sel päeval just kõige kõrgem polnud. Teisel korral oli nii tuul nii tugev, et tõstis laadaliste varikatuseid, katkestas elektriühendust. Ka meie tantsul kadus hetkeks muusika meloodia, kuid armulikult oli bassiosa alles jäänud ja rütm oli olemas ning tantsu sai edasi aimata. Kui muusika ennast üles leidis, siis olime tantsuga õigele maale kenasti jõudnud. Seega sai taas kinnitust, et muusika või selle puudumine tantsijat ei sega. No ja ühel korral oli olukord ikka nii külm, et külmemat maikuu ilma annaks ikka otsida. Eelmised päevad olid meid soojalainega ära hellitanud, seega tundus ilm veel külmem, kui ta iseenesest oli. Eks jahedusel aitas põue pugeda Loole omane tuul. Küllil olid õnneks kindad ühes võetud, seega said soovijate näpud vaheldumisi üles soojendatud. Muide ka Külli tantsupartnerist Reeda varbad said tänu kindapaarile sooja sisse. Sellel kontserdil oli iseäranis vähe vaatajaid. Meile õnneks neid jagus, kuid viimases plokis tantsisid Erika segarühmad, siis oli väga ilus kontsert olnud - mõlemale pealtvaatajale meeldis. :D
Sel korral oli meie esinemine teistmoodi. Enne Loole sõitu tegime rahvamajas omapäi proovi. Selgus, et Karin on haige ja lausa Tallinnas haiglas. Loomulikult mure juhendaja pärast puges põue, seda tublimad peame olema, et Karin meie pärast lisamuret kandma ei peaks. Tegime omapäi proovi ära. Kuna meid on 13, siis üks oli maki juures ametis ja vaatas teiste tantsimist. Kui ei sobinud, siis läks tants kordamisele. Vaheldusid makinäppijad ja tantsud. Loole alustasime sõitu siis, kui tundus, et nüüd oleme oma etteastes kindlad. No kui aus olla, siis tegelikult erilist kindlustunnet küll ei olnud. Esitamisele pidid minema tantsud, millega me polnud veel üleüldse esinenud - "Kohaanuška", selle koosseisuga mitte esinenud - "Kullakutse" ja "Naiste reilender"- või ainsama korra esinenud - "Oih polka". Meie ainuke püsirepertuaari tants "Valss" olevat kavast välja jäänud.
Asusime Ene, Grete ja Kerly juhtimisel teele. Väikseid meelierutavaid momente liikluskeerises kogenuina jõudsime lõpuks pärale. Ega pikalt laadameluga tutvuda polnud võimalik, tuli vastuvõtjad üle teretada ning seejärel tuli end esinemisvalmis seada. Mina, Grete ja Kerly oleme juba traditsioonilisteks laadariietujateks kujunenud, kes autouste varjus endale seelikuid selga ajavad. Märjamaalt lahkume kui heinalised loole, alusseelikute välkudes. Lool (asulas, mitte heinal) ajame seelikud selga, seega on mugavus autos eelnevalt tagatud - seelik ei kortsu, vöö ei pitsita :). Tantsud tulid välja nii nagu ikka Lool tulevad. Tegelikult nagu nad ikka märjal ja kühmulisel murukamaral kipuvad tulema - küll jääb konts mulda kinni, küll saab jalga mätta otsas väänutada. Eks igaüks sai oma väikese soolomomendi kätta. Aga kokkuvõtteks võib öelda, et Karin poleks piinlikuse pärast pidanud silmi peitma ja oleks vaadata kannatanud küll. Esinemist vaheajal oli meil aega laadamelusse sukelduda ja teha veel üks oluline toiming. Nimelt oli meie Annelil tähtis päev - sünnipäev. Seega lilled ja kallistused garanteeritud. Sünnipäevalaps sai veel ühe austava ülesande - esinemise järgselt tänukringli vastu võtta. Kui tantsud tantsitud, siis sai Loo kultuurikeskusesse tormivarju minna. Olgu, tormi ei olnud, kuid suppi ja kringlit see-eest küll. Sõime kõhud täis, tänasime vastuvõtjaid laulu ja napsukommidega, et nad meie terviseks võtaks ja oma magusavajaduse rahuldamiseks sööks. Seejärel asusime koduteele. Tormita kevadtorm oli läbi. Aga targad mõtted veel mitte. Tahtsime Karinile akna alla tantsima minna, et nagu doktor Klounid või nii, kuid jätsime selle sõidu ära. Lihtsalt me ei teadnud, kus poole Karini palati aknad jäävad. Rääkisime siis autosõidu sisustamiseks igasugustest asjadest, inimestest, elust, ka tervisest, kaua meie jalad vastu peavad, et "Kellel üle, sii ütelgu" karata. Kuna eelmiselt esinemiselt Kohilast tulles oli Hageri hooldekodu juures naistel häid ideid tulnud, siis sai neid autoseltskonnale jagatud. Nimelt otsustasime vananedes ja haigeid jalgu omades ühte hooldekodusse minna. Seal saab meie nimeks "Ülejala sussilohistajad". Igal õhtul enne "Aktuaalset Kaamerat" anname ühe etenduse ja pärast, kui teised memmed-taadid magama lähevad, siis mässude sahinal läheme norskajaid pasteerima. Aga loodetavasti on selleni veel aega küll. Kui saksa poiss Alzheimer pole mul pastakat ära peitnud, siis ma kirjutan vanadekodu jaoks projekti kah!