Ruhnu ehk meretagune värk!

Ma võiksin panna selle kirjatüki asemele lihtsalt ühe üleelusuuruse naerunäo. See lihtsalt ütleks kõik! Nii üdini positiivne, päikseline, rõõmus minemine, olemine, tulemine, et selle puhul oskan ja tahan vaid ülivõrret kasutada. Juba kasvõi teadmine tänu ilm.ee-le, et meid on ootamas Ruhnus päikselised päevad, see andis kogu reisile tooni kätte. No ja millal meie naised pahurad on olnud?! Kohvrid-kotid pakitud, kogu kraam autodesse laotud, naerunäod peas jagunesime 13. juuli keskpäeval Märjamaa rahvamaja ees kolme autosse ning Taimi, Ene, Grete juhtimisel algas meie teekond, seda esialgu autodel, Pärnu suunas. Kas te teadsite, et Ruhnusse saab Pärnust läbi tivoli? Olgu, sadam oli õigel kohal jõeääres, kuid talle oli suvenaabriks kolinud rändtivoli. Atraktsioonidest mööda manööverdades jõudsime õnnelikult sadamasse, kus "Runö" meid ja teisi, no nii ca 60 inimest, ootas. Kolisime oma kohvritäie elu laevale ja lahkusime pilvisest Pärnust. Taimi tõdes pidevalt, et jälle tunnike läinud niikui niuhti! Pärast mitmekordseid tõdemisi olime lõpuks kohal - keset sillerdavat vett tervitas metsane ja päiksiline saar.

Otsustasime, et meie oleme laevas piisavalt istunud. Seega lahke transpordiminister, kes meile sõidurõõmu tahtis pakkuda, pidi piirduma vaid meie kottide-kohvrite sõidutamisega. Meie otsustasime sadamast külla jalutada. No enne pidime natuke ootama, et ühe teise seltskonna kraam neile sobilikku kohta transporditaks. Me siis istusime sadamamurul ja tundsime end mõnusalt.

 Kohe nii mõnusalt, et hakkasime üht saarel puhkavat näitlejat õpetama, kuidas kompsu võiks rattale ohutult siduda. Näitlejahärra siis ohkas ja tõdes, et sai saarele oma naise õpetussõnade eest pakku, kuid siin kohe hulgi nõuandjaid. Aga polnud hullu, komps sai kinnitatud ja härra ning ta poeg pedaalisid, saatjaks lontkõrvast peni, küla poole. Ega meil pikka ootamist polnud. Sinine buss oli kohal ja pakid said sõiduvalmis sätitud. Transpordiminister teavitas meid, kuhu minna ja kes meid seal ootab, muide - ootas tema abikaasast rahvamajajuhataja, ning vuras meie kottidega minema. Me siis jalutasime läbi suvehõngulise metsa talle järgi. Teekond polnud pikk, kuid ruhnlaste loomingulisust ja huumorisoont saime tunda juba sellel lühikesel lõigul. Esmalt oli püstitatud mälestusmärk kõigile teelt kaldunutele.

Sellest kaldunust olid alles vaid tagumine ratas ja kirsad. Siis oli äkki lampi keset metsa ülekäigurada, ühtegi maja ei ühel- ega teiselpool teed. Hiiglaslik käpajälg vihjas, et see on siis sellele müstilisele Ruhnu karule ohutuks liiklemiseks rajatud. Siis läks äkki maanteel liiklus väga tihedaks - üks rattur lähenes küla suunalt ja teine sadama poolt. Külast tuli rahvamaja juhataja Kairi, kes ei mallanud meid majas oodata ja tuli vastu, et me teelt ei eksiks ja saaksime väikese ülevaate külast, kuhu kohe-kohe jõuame. Sadamast tuli aga suveniiripoe härra, kes meid tervitas ja endale külla ootas. Möödusime nutika poissmehe majast, kelle õuel oli järlveetav kümblustünn, kuhu me kõik tahtsime, päästekahoonest, mille ees Reet 2 pilti tegi, vallamajast, mille ees Marge end pildistada lasi, koolimajast, mille juures kedagi ei pildistatud, suveniiripoest, postkontor-poest ja jõudsimegi väikese õdusa rahvamajani, mille ees ootasid meid meie kompsud.

No ja teadmine, et rahvamajas ei ole vett, sest naaberkrundil kaevati ehituse käigus rahvamaja veetrass läbi :) Rahvamaja juhataja abikaasa lohutas meid ruttu, et ta tõi meile hammastepesuks vett ja helistagu me aga, kui meil seda juurde on vaja. Saime aru, et hügieen ja puhtad hambad on väga olulised. No kuidas see saarerahvas meie esinemist vaatab, kui etlejatel on hambad mustikased :)

Seadsime end rahvamajja sisse. Ööbimiseks okupeerisime ülakorruse, nimepäevade pidamiseks oli alakorrus ideaalne. Nimelt on 13. juulil meie rühmas lausa viiel inimesel nimepäev: Reetadel, Margel ja Gretel. See ju lausa nõuab tähistamist! Natukene tähistasimegi, sõime kodust kaasa toodud hääd ja paremat, seejärel aga tegime proovi, sest me olime ju ometigi tantsulaagrisse tulnud. See vedela naeratuse saatel tehtud proov oli ikka üks väääeeega lustakas üritus... Ütleme seepeale, et proov sai proovitud ja järgmisel päeval võime esineda küll... kui veel proovi teha :) Proovi tegime õues, sest siseruumides oleksime saanud tantsida näiteks kolmekaupa.

Vähemalt nii me tol hetkel ruumi suurust arvesse võttes arvasime ja prooviruumiks majataguse valisime. Ilusti parkisime oma punased pusad ritta õuemurule ja trenniga võiski algust teha.

Kui proovid proovitud, siis otsustasime saarega lähemalt tutvust teha. Keerulist pole ju midagi, eksida pole kuhugi - üks küla keset saart, siis natuke metsa ja ümberringi meri. Nii lihtne see ongi!

Esimesel õhtul otsustasime Limo rannaga tutvust teha. Suunaviidad on olemas, saarel on mitmes kohas kaardid, seega rannaretk võis alata.  Enne kohtasime veel Kairit, kes tundis huvi, ega me kolme rataste poissi pole näinud. Tal poeg koos sõpradega kuhugi seigelnud. Kui näeme, siis saatku me poisid koju. Instruktsioonid teele kaasa saanud, asusime Limo ranna poole teele. Loomulikult jagus ruhnlaste huumorit ehitud kuusepuu näol ka selle raja äärde :)

Samuti olid ruhnlased teeääred lahkelt mustikate, maasikate ja limukatega katnud. Rannatee ääres oli ka väike liivakarjäär, kus kolm ratastel poissi askeldasid. Hüüdsime neile, et ema otsib, mingu koju. Kaks punkarisoengutega noorhärrat tegid öökullisilmad pähe ja hüüatasid klassikalise mis-mõttes-küsimuse. Me siis täpsustasime, et ema Kairi otsib, siis lubas punkarisoenguta särasilm, et eks ta varsti läheb.Järgmisel päeval saime teada, et olime Kairi poja koju saatnud, kuid teiste noormeeste imestunud protestihõige tuli sellest, et poisid on saarel isa juures hoiu :D   Hoolitsevate tädide roll täidetud jätkasime teed rannale. Ikka pilku jalge ette heites, et mitte hiiglaslikele limukatele või veel suurematele Viinamäe tigu Otto-Triinudele otsa astuda. Rand oli elamus omaette! Seal olid laulvad liivad. Täiega rokkisid. Reet 3 soovis küll nimepäeva puhul "Ema südant", kuid soovilugudega liivad ei hiilanud, pigem ikka üks ja sama vilistav ja krudisev lugu iga soovija omas rütmis. Taustatantsijaks uudishimulikud hülged meres. Super! Kui liivade kräunutamisest tüdinesime, siis sukeldusime metsa, et saarega  sügavamalt tutvust teha. Milline lahe loodus! Ööviiulid metsaservas, huvitav kuivanud keerdus mänd, veel meie oma orhideesid ja loomulikult iga natukese maa tagant Ruhnu hoiuala teavitussilt.

 Ühel hetkel arvasid naised, et nad on eksinud. Huvitav miks, kui neil on inimTom-tom minu näol olemas?! Igatahes hämardumisest hoolimata suutsime leida tee majaka juurde ning sealt oli juba lihtne koduteele asuda. Loomulikult sai nalja ka, kui ma tahtsin kinnitada päris tom-tomi ehk googlemapsi abil, et me oleme õigel teel. Nimelt oli mul põhimõtteliselt meie asukohamumm suurem kui Ruhnu saar, seega naised saatsid mu tehnikavidina kukele, sest tundus, et me oleme lihtsalt keset merd. Kui ma saare suuremaks suumisin, siis sain tõestada, et oleme ikka õigel teel ja klooster ... eee... ikka rahvamaja...  pole enam kaugel :)

Rahvamajas ei tahtnud ega tahtnud see öörahu kuidagi tulla ja Reetade nimepäev kestis ja kestis...

Hommikul varakult asus köögitoimkond Taimi-Anne-Aini pudrutama ja mandritoitude abil saime ennast ekskurssioonikorda seatud. Kella 10-st ootas meid muuseumi õuel vallavanem Jaan Urvet isiklikult.

Eriti ootas ta Reet2-te, kellel vallavanema naisega lausa sugulussuhted. Algselt pidi meile saaretuuri tegema muuseumi juhataja, kuid ta tahtis kangesti pruudiga Saaremaale shoppama minna, siis saime endale saare tähtsaima mehe teejuhiks. Kodukandimehena oli Jaan ideaalseks giidiks. Pluss veel elukogemus, lai silmaring ning muhe huumor. Meie paar tundi Jaani seltsis muuseumist kirikuni ja tagasi olid nii põnevad, et kahju oli lausa, et see praost just täna peab Ruhnu tähtsaid asju ajama tulema... Jaan lubas meie õhtust esinemist vaatama tulla ja läinud ta oligi...

Lõuna tuli kuidagi äkki ja aeg oli mandri pirtsakaid kõhtusid saare kraamiga poputama hakata. Imehea kapsasupp ja mõnus kook lõunaks... Mmmm... Mis paremat sa veel oskad tahta!? No üks kõht otsustas, et see jõuluroog keset kuuma suve on liig mis liig ja katkestas omanikuga töölepingu. Appi! Vahetult esinemise eel! Ja veel siis, kui kogu reisiliste seltskond on igasugused smektad ja aktiivsöed koju jätnud! Mis muud kui metsa mustikaravilasse!  Liikusime randa, kõhuhädaline kõige sabas, ise kahe peoga mustikaid suhu kühveldades. Rannas tegime paaitunnise päikesevannituse koos suplusega, avasime patsipunumiskeskuse. Erilise võlu mõnulemisele andis teadmine, et Märjamaal sajab teist päeva vihma :)

Kella kuuest õhtul oli meil Liise talu õuel kontsert.

Lahkusime paar tundi varem rannast, et veel proovi teha (olime siia ju tantsulaagrisse tulnud!) ja riided korda sättida. Rahvamajas alustasime riiete sättimisest ja triikimisest. See tegevus võttis aga kogu meie ajavaru. Õnneks olid soengud juba rannas valmis sätitud, muidu oleks ajast lausa puudugi tulnud. Üks triikraud ja 14 ei ole just kõige parem kooslus :)  Kairi tuli koos kaasaga kõlarite järele, siis sai neile ka kõhuhädalise muret kurta, et no kuidas sa polkatad, kui hoopis tahaks keras lesida. Õnneks leidus saarerahva koduapteegis tõhusat abi ja kõik  tantsijad said kindla olekuga tantsumurule suunduda.

Liise õuel oli esialgu päikesepaiste, mõned inimesed ja ootel kaltsuvaibad. Oli kerge ehmatus, et meil siin kõik kontsert ja puha välja kuulutatud, kus siis see rahvas on!? Ei eeldanudki, et kõik 57 sissekirjutatud saareelanikku kohale tulevad, kuid lootsime, et meiega koos saabunud turistid ikka enda aja sisustamiseks meile pilgu peale viskavad. Hoovil oligi kirikukülastusest tuttav paar, kes meiega juttu puhuma tuli. Selgus, et nad on ka rahvatantsijad, TÜ segarühmast, vilistlaste omast. Jõudsime jutustada folkidest ja Märjamaast, kui äkki vahetut enne kuut hakkas igast põõsast ja nurgast inimesi kokku voormia. Tulid nii turistid, kohalikud, näitlejahärra pojaga, vallavanem koos kaasa Kristaga, isegi kass volksatas poe aknast hoovile.

 Meie vähese prooviga etteaste võis alata. Mina siis olin vahepeal jutuvestja, Taimi abidiskor- fotograaf, teised keskendusid tantsule. No ma ka siis tantsisin ja siis hingeldades rääkisin mõne meie juhtumi vahele. Publik oli rõõmus ja heatahtlik. Hiljem selgus, et nende hulgas oli veel rahvatantsijaid mandrilt - Poska naised nimelt. 

Alustasime "Koduga", mis natuke uje ja platsitunnetav oli. "Naiste reilender" oli juba kindel, hoogne ja naerusuine. "Valss" ja "Kohanuška" olime juba sõiduvees, "Oih polka" ja "Vigala reilender" tulid mõnuga, "Kulla kutse" oli oluliselt parem kui proovis ja "Simmanipolka" ikka oma lustlikul moel.

 Kodu ja platsitunnetus

 Valsi avarivi

"Kulla kutse" eideratas

Hüppab Reet3, valmis panna Iris - "Kulla kutse"

Setu käehoid, seega tantsime "Kohaanuškat"

 Tants kodulähistelt - "Vigala reilender"

Simmanipolkas  taltsutab Külli pastelt. Fotograafina toimetas Taimi

 Külli küll nuputas, mida oma poolpõgeneva pastlaga teha, kuid lahendus oli lihtne - ära tee väljagi ja tantsi lõpuni ning kõige otsa naerata laialt. Nii lihtne see ongi! Lõpus võtsime rahva tantsuringi ning tegime paar ühistantsu. Mõnus tunnike tantsuga oli möödas. Saime tänusõnu ja lilli. Samal õhtul oli paar pilti meie etteastest juba Ruhnu blogis. Tänud Kairile, kes on tõeline kiirreageerija!

Fotograafitööd tegi Kairi ja pildid on võetud Ruhnu blogist. Sussisahistajad Liise talu hoovis. 

Pärast  õhtusööki Liise talus suundusime taas kiriku juurde. Hommikul ei olnud väikese puukiriku võtit, õhtul pidi muueumi juhataja Saaremaalt tulema ja meid ka puukirikusse lubama. Ootasime laeva ja laevalt saabujaid ning tegime "leeripilte". Kui Ene seisis heledas kleidis kiriku ees, lillekimp ja kommikarp nagu lauluraamat käes, siis oli mulje leerilapsest nii ehe, et kõik kohalolijad hakkasid "leeripilte" nõudma.

Sedasi me oma aega seal sisustasime, kuni tuli telefonikõne, kus tehti ettepanek kirikukülastus homsele edasi lükata. Olime kenasti nõus ja läksime esinemisriideid rannariiete vastu vahetama. Oli aeg suunduda teise saareserva päikeseloojangut nautima. Nüüd suundusime Kuunsi randa, mis asub saare päris põhjatipus. See teekond andis võimaluse näha küla test poolt, kus meist oli käinud ainult Reet 2, kui ta vallavanema perel külas käis. Pärast retke, mis sai mustikate ja muulukatega rikastatud, sättisime end rannaliivale ritta, ninad loojuva päikese suuas. Saatsime Karinile päikeseloojangutervitusi ja jäime loojumist ootama.

 Meiega seltsis kohalik. Nimelt üks rebane supsas roostikku. Anne jäi ehtsa paparazzina ootele ja tänutäheks sai paar vinget kaadrit reinuvaderist. Meie aga istusime rivis, ninad päikese poole. No aga see loojuv päike oli kui Metaxa reklaamis paigale naelutatud. Siis guugeldasime ja selgus, et päike kavatseb  loojuda alles tunni aja pärast, aga meil olid juba loojangu abivahendid otsas, ämblikud tikkusid kingadesse, tuul valjenes ja rebane põgenes ka minema. Otsustasime loojangut jälgida rahvamaja II korruse aknast.

Õhtune istumine möödus taas itsitamise saatel, kuid pingutasime, mis pingutasime, eelmisele ööle silmi ette ei teinud. Naerupahvakud jäid harvemaks ning ühel hetkel hiilisid kõik vaikselt magama...

Hommikul oli jälle kuldne köögikolmik pudrutanud, viimased mandritoidud laoti lauale ja viimane toidukord Ruhnus sai peetud. Kella 10-ks sättisime end kiriku juurde ja jäime giidi ootama. Sel korral oli puukiriku võti olemas ja muuseumi juhataja Andri saatel sisenesime minevikku.

Tagasi olevikku saime Liise poe abil. Kui ikka saarel oled käinud ja sealihaga ainult piirdunud, siis on saarelkäik mokas. Nii me tõdesime ja päeva päästjaks sai suitsuahven, mida me Liise poest kaasa ostsime. Mina ostsin sügavkuivatatud lesta ka Ruhnu koolilaste ekskurssioonide toetuseks. Ei, mitte sügavkülmutatud. Ikka keraamikaahjus sügavkuivatatud, seetähendab keraamilise lesta- külmkapimagneti :)

Viimased ostud sooritatud, siis naasesime rahvamajja, pakkisime kompsud, kraamisime maja ja jäime ootele.

Fotograafitööd tegi Anne, kui just pildi alla pole märgitud teisiti :)

 Tantsulaagri lõpuni olid loetud tunnid... Reet 1 sai poest kell 12 oma tellitud  ahjusooja saia ning seejärel algas meie viimane retk saarel - tagasi sadamasse. Sadamas tegime kohvikus aega parajaks, kuna lõunasööki me polnud kuskilt tellinud. Nüüd sai igaüks oma mokkamööda saarerooga küsida. Kui õues kohvi ja kooki sõime, siis üks sadamaonu jäi meiega juttu puhuma. Ütles, et meie tantsud olid väga toredad olnud, eriti meeldisid talle reilenderid. Tal oli  kahju, et juba lahkume, oleks lausa peo meiega teinud... Aga kus sa eile olid, ah?! :)