Sõit Jõgeva poole pidi algama 10. juuni hommikul kell 7.30 nagu näoraamatu arutelud märku andsid. Mina ei saanud oma kallist kaasat maast lahti ning olin paanikas, et pean jala Jõgeva poole marssima hakkama, pambud seljas ja kaenlas. Kihutasime mõneminutilise hilinemisega Märjamaa poole ning peas tiksumas mõte, et midagi jäi kindlasti maha. Nagu tavaliselt.
Märjamaa rahvamaja ees oli 2 autot ja 10 naist, kimpsud-kompsud pealekauba, kotid rahvariiete ja linaste kleitidega troonisid kõige tipus. Oli ju paari päeva jooksul enne minekut näoraamatus kirglikud arutelud, kas panna linased kleidid või Märjamaa kihelkonna seelikud simmanile. Üks nägi villases seelikus ja punases fliisis kole välja, teisel tõotas õhukestes riietes jahe hakata ja mina olen igas riietuses lopsakas. Vat selline arutelu. Aga ansekülad olid kindlasti kõigil kaasas, kuidas sa muidu kontserdil ilus oled :) Tegelikult kõigi eest ei saanud rääkida, sest Marge, kes pole facebooki-inimene, polnud veel kohale jõudnud, samuti ka üks transpordiministritest Grete. Anne ja Ene autosse hakkasid kuhjuma kohvrid, kotid, matid, kõige tippu rahvariided. Siis saabus Grete, kelle autosse hakkasime koheselt külakuhja moodustama, ja veerandtunnise hilinemisega jõudis kohale ka Marge, kes polnud ühtegi elektroonilist kanalit lugenud ning tema jaoks oli saabumine õigeaegne. Ka tema kompsud said autole laaditud ning sõit sellesuvise tantsupealinna poole võis alata. Ilm oli nitševo, kuid arutelu tulevase ilma üle ei tahtnud vaibuda. Kõik märgid ja sünoptik Pilvi Kirsid lubasid laupäevaks-pühapäevaks sadu. Olgu, pühapäeval lubati ka päikest, kuid sedagi vihmase pilve tagant. Loodame parimat!
Salaradu pidi Ene juhtimisel Jõgeva poole kihutades hakkasime märkama lippude ja paeltega kaunistatud autosid. Adavere tanklas peatust tehes saime kokku Juuru naistega, samuti oli seal teisigi pidulisi kiirpausi tegemas. Olime jõudnud juba tantsupeo areaali. Esimene kohalik tervitusbänd puhkpilli ja tantsisklevate naistega võttis meid vastu Adavere tuuliku all, järgmine seltskond suunaviitade ja tervitusmarsiga Jõgeva ringteel. Ikka sildid näpus, millele rühmaliik peale märgitud. Meie siis jälgisime N1 radu ning jõudsime akadeemilise varuga Sadala koolimajja, et kompsud maha laadida ja tantsuriided selga panna ning Torma poole edasi tormata. Sadala koolis olid meil naabriteks Kuimetsa Agnese naised ning Valgamaalt Vesiroos ja Pilleriin. Kompse lahti pakkides selgus nii mõnelgi, kellele veel lisaks minule oli mahajäänud asjadest mingii aimdus, et tõepoolest oli midagi ka maha jäänud. Minul näiteks laadija ja saunalina. Esimese osas ulatas abikäe Kerly (Ainit aitas ta ka!) ja teise osas Sadala A ja O kauplus. Mina olen alati seda lühendid tõlgendanud Alati Otsas, kuid need 2 Sadalas veedetud päeva tõendasid, et selle poe puhul kehtib hüüdlause: Alati Olemas!
Nüüd aga tantsumurule! Tormas leidsime staadioni suunaviitade abil kenasti üles. Olgu, esimesest viidast kimasime sajaga mööda, kuid edaspidi olime tähelepanelikumad ja jõudsime väikese ajavaruga proovipaika. Otsisime oma numbrimärgi üles, tegime pesapaiga autode lähedusse ning asusime ümberõppele. Ilm oli nagu üleminekueas naisterahvas - kord oli külm, kui tuuleiil tuli, siis aga soe, kui päike oma tööd sai teha. Selline tore, päikese- ja tuulesegune päev. Kuna enamaltjaolt oli poolpilvine, siis ei tulnud mõttepoegagi, et võiks põsesarnadele või ninaotsale päikesekreemi võõbata. Igatahes õhtuks punasime kõik nagu ladvaõunad. Proov oligi selline nagu arvata võis. Viire takka peaaegu sama, mis kodus, samuti ka Tujukal lainel. Liigijuhi assistent Kärt luges küll päris põnevalt rütmi, kuid mitmekordsete katsetuste abil suutsime lõpuks Tujukal lainel lugemise järgi ära teha. Viimases tantsus muutus poolel rühmal suund diagonaalidel, kuid selle tegime endale kiiresti selgeks.
Tujukal lainel diagonaale jäädvustab Aini
Külli palvetab Meka poole, et diagonaali uus suund meelde jääks
Lõunasöök oli platsil ning kohalikud tantsijanaised koos abiväega olid toidujagajateks. Senikaua, kui kilomeetrised sabad toidujagajate juures looklesid, istusime meie pesas ja tutvusime peoliste instruktsioonide, koolimaja kodukorra ja muu tähtsa kirjandusega.
Karin loeb kõige pöörasematele ette käitumisjuhiseid.
Pärastlõuna kujunes tõeliseks ajugümnastikaks, sest siis hakkasime Äiu-äiut tegema. Lisaks selgus tõsiasi, et me oleme kodus natuke valesti teksti tõlgendanud ning seega tuli meil kogu tants kolmandat korda ära õppida. Õnneks selle ühekordse prooviga polnud esimene diagonaalikoolitus kinnistunud, kuid natuke korra õpitud muudatused suutsid segadust tekitada. Aga põhimõtted olime endal kodus selgeks teinud ning ringe me kuskil vedama ei kippunud ja püüdsime diagonaali hoida ja mingilgi moel mõtestatud tegevusega hakkama saada. Meie rõõmuks oli Ülejala rühm ning Tiiu Pärnits meie ees. Kui mõte kinni kiilus, siis sai piiluda, mida Tiiu ees teeb. Ja ega ta kade ei olnud, kui küsisid, siis tuli kõigile läheduses olevatele nõuannet vajavatele rühmadele appi.
Õhtusöök tuli kuidagi äkki, isegi lõunasöök polnud vist seedimisega poolele teele jõudnud, kui tehti paus ja saadeti uuele kõhutäiteprotsessile. Kui tankimine tehtud, siis natuke Äiut ning Leidmist ja Muhu kõveriku rivistust sinna otsa. Kuigi päris täpselt aru ei saanud, mis kaar ja mis ring, aga teisi rühmaliike polnud ju kõrval. Seega tõdesime, et kui Pääsuke 2 meie ees on, siis me oleme õiges kohas ja küll Jõgeval kõigiga koos tehes aru saame, mida meist tahetakse.
Kui me olime ära "leidnud", siis võisime puhkama minna. Aga meie otsustasime, et läheme teeme veel neid Äiu-äiu diagonaale. Selgus, et me polnud ainsad - pool väljakutäit naisi läks vabatahtlikult tantsumuudatusi kinnistama. Ilm oli kergelt nutuseks muutunud, kuid see meie õppeprotsessi ei seganud. Alles siis, kui kogu rühm end natuke kindlamalt muudatuste osas tundis, pöördusime Sadalasse tagasi.
Sadala koolimajas pakkisime kotte lahti ning arutasime päevasündmusi. Karin istus meiega koolimajas, sest poeg pidi tulema Laiuse lossivaremetesse simmanile ning siis pidid nad koos Jõgevale suunduma. Meie aga ei olnud üldse meielikud - istusime pooluimastena magamisasemetel, käisime korda-mööda pesus ning lihtsalt pronokkisime, st ei teinud midagi. Kell hakkas lähenema 9-le, kuid keegi ei olnud veel teinud kõrget soengut ja sõjamaalinguid või pidurüüsse end sättinud. Karin siis lõpuks küsis, et mis toimub, et kas üldse keegi simmanile läheb, et ta kutsub siis Rauno Sadalasse järgi. Seepeale me ärkasime nagu üks mees letargiast ning kukkusime korraga sebima. Enamus meist loobus linasest kleidist ja märjamaa seelikust ning otsustas jaheda ilma tõttu tänapäevaste rahvariiete ehk teksapükste kasuks. Komplekteerisime kaks autotäit kauneid naisi ning simman võis meie poolest toimuda. Toimuski, tore oli, tantsu sai lüüa ja lõpuks piilus pilve vahelt ka hüvastijätuks päike. Järgmine kohtumine temaga oli alles pühapäeva pärastlõunal. Üks meie ekipaažidest hiilis natuke varem koolimajja, sest niiske õhk sundis rütmimuutvaid lõdisemisliigutusi tegema, seega külmaõrnem seltskond lahkus varem. Ei hoidnud neid kinni ei Toomas Lunge ega Indrek Kalda koos pojaga, puhkpilliorkestrist ja Rootsi kunnist rääkimata. Kangemad naised jäid siis veel kepsutama ja Raplamaa lippu kõrgel hoidma. Seesamune Mustlase polka, mis kiirelt ja kergelt õpitud, tuli ju ära kepsutada! Lõpuks jõudsid kepsutised tagasi ning märksõnadeks olid Kerly ja korrapidamine, Grete ja bussijuht :) Naerda sai seni, kuni uni võimust võttis.
Laiusel simmanil. Fotograaf juhuslik mööduja
Viimane päiksekiir enne suurt sadu
Hommikul ärgates oli kummaline kahtlus hinges ja kui akna eest ruloo üles rullisime, siis kahtlustused said tõeks - taevas oli lauspilves ning nuttis lahinal. Aga sussisahistaja on kaval ja nupukas, seega algasid mõttemängud teemal, kuidas püsida kuivas ja soojas. Otsisime välja erinevas mõõdus kilekotte, millega kaitsta jalgu. Siis sai neid kotte küll sokkide sisse ja sokkide peale topitud. Tundus, et kehakattetena piisab jopest ja vihmakeebist. Jalad turvatud, sõit võis Torma poole alata, sest seal ootas lisaks tantsuhommikule ka hommikusöök. Kui eelmisel päeval oli meil priitpärnalik eine murul, siis nüüd ei tahtnud sellist einestamismeetodit keegi kasutada. See, kes toidu kätte sai, see ka Torma koolimajja oma karbiga sisenes. Meile fuajees enam kandva kõrgema pinnaga kohta ei leidunud, seega sai toidukarbid sokudada metallist garderoobiriiulitele.
Hõredat sööklat jäädvustas Aini
Hommikusöögile järgnes muusikal "Tantsijad vihmas". Muusika oli, tantsijad olid, proov võis alata. Nii me siis seal lausvihmas liigitantse läbi tantsisime ja eelmisel päeval õpitud uuendusi läbi kordasime. Lõpuks otsustasid liigijuhid, et kolmetunnise ligunemise asemel piirdume vaid tunnise prooviga ning eeldusel, et N1 tantsija on tark ja osav ning Jõgeval hätta ei jää, siirdusime majutuspaikadesse kuivi riideid ja jalanõusi otsima. Kuna me niigi autod Sadala poe ette parkisime, siis ei olnud ka mingi ime, et me poodi sisenesime ja selle poe nelja naisrühma poolt kummikutest, vihmakeepidest, töökinnastest, prügikottidest ja muust vettpidavast tühjaks ostsime. Grete ja Reet2 läksid järgmisele proovile vastu täpilistes kummarites, Reet3 pani tantsukingade otsa uued, läikivad kalossid, ülejäänud leppisid Kerly poolt poes jagatud kilekottide (no need, mis juur- ja puuviljade jaoks poes riiulil on) jalgade otsa toppimisega. Aini soetatud prügikottidest sai käiseid teha või sääriseid, Karin organiseeris meile 250 liitrised prügikotid, millest sai seelikuid või kleite teha. Kõige tippu keebid ja kuiv naine oli valmis proovi minema. Nii ilusad me siis olime - kõigi rõivanumbriks 250 L:
Jõgeva kihelkonna uued rahvariided. Fotograaf juhuslik sööja
Jõgeval parkisime autod heinamaale, tegime veel rõivastuses kohendusi, sest inimeses peab kõik ilus olema, seejärel suundusime staadionile. Selgus, et kogu Jõgeva täis naisi on lasknud fantaasial lennelda ja üks kentsakamas riietuses daam, kui teine, tuli meile vastu. Küll oli seenelise kostüüme, lepatriinu või konnaga keepe, teetööliste kollasid vihmakomplekte, ohtralt kummikuid, kalosse, botikuid, no ja nendest kile- ja prügikottidest ma ei hakka rääkimagi. Sellises kaunis rõivastuses asusime oma proovi läbi viima. Muusika, liigijuhi kommentaarid ja ohtralt kilekahinat! Viire takka ja ringi moodustamine: Reet3 seisab õndsa näoga, käed taeva poole sirutatud, teeb poolpöörde ja näeb kui sirkliga tõmmatud ringi. "Ideaalne," õhkab ta, seejärel vaatab ta naisi, kes prügikottidesse on riietatud ja sama õndsal moel tantsu naudivad. Reedal siis meenus fatseebooki arutelu, mil ühele ei sobinud linane kleit, teisele punane fliis, kolmandale märjamaa seelik. Nüüd aga olid kõik rõõmsad ja rahul oma uute 250 L kleitidega. Küll need naised on müstilised :)
Kui liigitantsud said staadionil proovitud, siis oli söögipaus, seejärel tegime kogu massiga Muhu kõveriku proovi ja Leidmise sinna otsa. Kui eelmisel päeval teadsid, et meie ees seisval Pääsukesed 2 rühmal on punased dressipluusid, siis nüüd olime teadmatuses, milliseid keepe või prügikotte otsida. Jäime lootma siis näomälule. Mina olin prillid, mis vihmas tantsides kasututeks osutusid, läätsede vastu välja vahetanud, seega olin ma tahtmatult muutunud naaberrühmade jaoks ise tundmatuks suuruseks. Nimelt püüdis mu kõrval seisev tüdruk paaniliselt prillidega mind leida, kuid nüüd oli tema kõrval läätsedega mina. Jumal tänatud, et mul see põselohk on, muidu oleks ma leidmatuks jäänud. Läbisime kõik siis näotuvastusprogrammi ja reastusime tantsuks valmis. Siis kihutasime läbi lompide, kaugushüppekasti, pekslevate pärnaokste ja kettaheitesektori tantsumurule. Ülo Luht küll luges, kuidas liikumine peaks käima, kuid läbi kilede kahina, kõrvadel lösutava kapuutsi läks osa instruktsioone kaotsi. Muhu kõverik jäigi läbi peo brawni liikumise laadseks tegevuseks. Samas kõik liikusid, kõik tegid ühte ja sama asja, seega oli tegu tantsuga.
Kui läbi saju küsiti, kas teha läbimäng järgmisel hommikul, siis kogu väljak otsustas üksmeelselt, et nüüd ja kohe. Pole ju mõtet järgmisel hommikul vara uuesti end prügikottidesse riietada ja tantsima tulla, seejärel kuskil X kohas riided ära vahetada ja siis 3 kontserti otsa teha. Kui juba, siis juba - nahk soe, jalad kuivad, mis siin veel homseks lükata! Soojajooki pisut hingekosutuseks ja võis edasi tegutseda! Karin ravis meid, et haigeid järgmisel päeval ei oleks. Tõsi küll, Janne kihutas meist pärast ravi mööda, mõni oli lihtsalt rõõmus, kuid terved olid kõik! Tegime siis tantsud läbi, Leidmise lõpus selgitati veel, kuidas äramarsile minna, millal võtta kaasa plagu jne. Kuna tundus, et selle äramarsiõppega läheb piisavalt aega, siis toidujagajate töö kergendamiseks ja oma jalavaeva vähendamiseks saatsime Marge ja Ene toite välja lunastama. Nii nagu meie äramarss viibis, nii viibisid ka nemad. Lõpuks saime väljakult ära, siis selgus, et naised on ühe punase telgi alla oma kastid vihmavarju sättinud. Meil tuli korra tagasi joosta, sest läbi tuli teha Tujukal lainel lõpulaine ärajooks, sest osad rühmad jooksid lavale tulevate rühmade eest läbi. Nii ka meie laine rühm. Kui aga lainetama suundusime, siis selgus, et vedajad on juba lahkunud. Eks siis meie laine tipp vedas meid sealt välja, kus pidi ja jäime lootma, et lahkunud rühm lahkus seetõttu, et ta niigi teadis, kuidas minna. Kui telgi juurde end vedasime ja sööma tahtsime asuda, siis selgus, et telgiomanikust mees tahab seda kokku panna. Ega ta vist oleks meil seal süüa lubanud, kuid äkki oli tal kuri naine. Kuidas sa põhjendad, et need 12 olid toredamad ja ilusamad kui sina.... Probleemide vältimiseks haarasime toidukastid kaasa ja suundusime parklasse. Oma ehmatuseks nägime, kuidas väljasõidutee oli lausa püdedaks sõidetud ja ühes ja teises kohas autosid porist välja lükati. Itsitasime, et meil on ju töökindad olemas, seega on nad väga sobilikud abivahendid autode lükkamiseks. Õnneks nägime, et mõnes kohas olid piirdelindid eest tõstetud ja uued väljasõidukohad tekitatud. Kasutasime juhust ja sõitsime Ene vedamisel ühest tutikast mulgust välja. Läks õnneks!
Koolimajja jõudsime ca pooltund enne ametlikku avamise aega. Õnneks nägi vastasmajast meie saabumist üks koolitöötaja, kes meid sisse lasi. Vabandas küll ette ja taha, et ta on puukuurist otse tulnud, kuid kui ta meid oleks mõned minutid tagasi prügikottides näinud, siis ... Koolimajja pääsedes algas suur lahtipakkimine. Hommikuste tantsuriiete niiskus tervitas juba uksel. Prügikotid ja keebid said maha kistud enne autosse sisenemist, nüüd laotati igale eenduvale mööbliesemel jopesid, keepe, koridori radiaatorite lähedusse jalanõusid, radikatele kindaid, sokke, mütse jne. Kui olime oma laialilaotusega valmis saanud, siis tuli üks mees naabermajast ja pakkus meile võimalust oma saunas riideid kuivatada. Ideest haarasid kinni Agnese naised, vist läksid nad lausa leiligi viskama, igatahes hääd mõtet raisku ei lastud. Tuhat tänu Sadala headele inimestele!
Ahsoo! Jõgeval tabas meid üllatus! Nimelt tuli Taimi meile kaasa elama. Ta tuli juba staadionile, kus ta sai korraliku vihmamärja puntrakalli osaliseks. Koolimajas pakkis ta lahti külakosti, milleks oli imehea rabarberikook ja eks muudki oli seal maitsmiseks ja mekkimiseks lisaks. Istusime, püüdsime soojeneda, lobisesime, kuid osad hakkasid päevast väsima - Janne, Aini, Anne, Grete ja Anneli jäid päris varakult tukkuma. Kuigi jah, kui mõnda nime hüüdsid, siis tuli vastus, et ma kuulen küll, kuid silmi ei avatud ja vestlusesse ei sekkutud. Kui Karinile järele tulidi, siis istusime natuke veel, seejärel hakkas seltskond vaiksel magama tilkuma. Kerly oli jätkuvalt korrapidaja ning näiteks tegi mingi hetk täisvalgustust toale, et välja selgitada, kes magab, kes mitte ja kes korda rikub. Kõik magasid, vähemalt püüdsid seda teha, seega sai ka korrapidaja tule kustutada ja magama minna...
Pühapäeval avasime lootusrikkalt rulood ja... vaatasime aknast tinahalli taevaga tõtt. Karini telefonikõne kinnitas, et Jõgeval hetkel sajab. Kuna meil ei olnud plaanis hommikusöögiks Jõgevale minna, seetõttu hakkasime kättesaadavast kraamist hommikusööki organiseerima. Taimi tehtud kooki oli piisavalt, kreekereid ja suitsuvorsti, keetsime kohvi kõrvale ja Sadala luksuslikeim hommikusöök oli olemas! Seejärel asusime paralleelselt pakkima ja end esinemiskorda sättima. Ikka enne rohkem pakkimist, kuid seda tehti ikka alusseeliku välkudes, sest dressipüksid tuli ju ka kotti toppida. Koridoris jäi riideid vähemaks, klassiruumis tuli põrandapind nähtavale ja autodes hakkasid jälle kotid ja kohvrid laeni kõrguma. Suures pakkimistuhinas tehti veel üksteisele patse, seoti põllepaelu, sätiti lahktaskuid. Kui kõik oli jonksus, siis jätsime lahke pererahvaga jumalaga ning suundusime Jõgevale. Kindel plaan oli leida parkimiskoht, mille aluspind ei lahku enne kontserdi lõppu. Ühesõnaga otsustasime, et leiame mingi avaliku parkla, kus saaks südamerahus oma auto jätta. Esimene idee oli päästeka juurde jätta, sealt igavesti vähe staadionile minna. Kui me keelumärgi alt õuele sõitsime, siis üks päästeonu tuli käsi laiutades vastu ja keelas meil parkimise. Meil kellelgi ei olnud Riigi Kinnisvara AS lubatähte parkimiseks ette näidata, seega tuli ära sõita. Kuna enne tulime künkatipul sama tänava ääres asunud parklast mööda, siis kihutasime sinna tagasi, sest head kohad kaua vakantsed ei ole. Saime kõik oma autod sinna pargitud ja seejärel suundusime staadionile. Vahetult enne staadioni saime lehvitada sünnipäevalaps Ivo Linnale ja saime ka vastulehvituse osaliseks. Staadioniservas otsisime endale pesapaiga, kus siis kompse hoida ja vajadusel kohtuda, kui enne esinemist mõnel seiklushimu on tabanud. Seejärel algas läbimäng, mis tibutava vihma tõttu lubati teha kilekeepides. Küll oli nüüd tegu, et eelmise päeva naaberrühmad üles otsida. teadsime, et täna pole mõtet otsida ei punaseid dressikaid ega musti prügikotte Pääsukeste seljas, täna pidid olema neil seppelid peas, nende järgi siis otsisimegi oma eesseisvat rühma. Kolmandaks päevaks olid näod ka tuttavad, seega pidev moedemm enam ei seganudki nii väga. Naabrid leitud ja esimene kontsert läbimäng võis alata - ikka läbi pärnaokste vihtlemise, kaugushüppekasti ja lompide Muhu kõverikuga kaootikat tegema, seejärel oli järg Viire takka käes. Väljak oli libe, vihmutas kergelt juurde, kuid saime tantsitud. Järgmiste tantsude vahel oli piisavalt aega, seega saime isegi natuke tribüünilt kontserti vaadata. Pärast kui oma pessa tagasi läksime, siis keegi tark oli meie koti otsa oma konid pannud. Mis sa teed, kui prügikott nii kutsuv on?!
Esimene kontsert sai tehtud, seejärel läksime tutvuma laadameluga, sest Karinile tahtsime toreda tantsuaasta eest midagi kingiks osta. Vaatasime ükshaaval kõik müügikohad läbi, lõpuks jõudsime ikkagi tantsupeo meenete juurde tagasi, kus kingituse lõpuks soetasime. Kuna tahtsime kuskile väga maha istuda, sest märg maa ei võimaldanud välitingimustes soovil täituda, siis suundusime lähedalasuvasse koolimajja. No väike tualetikülastus oli ka salamisi päevakorras. Kuid koolimaja oli ilmselgelt ülerahvastatud - kõik garderoobipoksid olid hõivatud, trepiastmed, põrand nii esimesel kui ka teisel korrusel oli hõivatud. Meie jäime toppama III korrusel WC ukse kutsuvas läheduses, et jalgu puhata ja soovijad saaksid järjekorraga liituda. See idee eriti viljakas ei olnud, kuna üks kuri onu käis alati, kui Ene WC-sappa läks, hoiatamas, et ta kohe paneb WC ukse lukku, sest me uputame maja ära. Algul andis 10 minutit aega, siis tuli tagasi, siis andis uue kümneka ja siis tuli väga konkreetse sammuga tahgasi, lubas viimasel 10-l sisenda ja ülejäänud peletas minema. Kuna aeg oli uueks kontserdiks valmis sättida, siis lahkusime ka meie. Seda kontserti tuli vaatama ka Taimi, samuti oli pilet Karinil. Seega oli, kellele tantsida. Kergelt veel udutas, kuid keebid paluti seljast võtta, seega lootsime, et vihm lõpetab oma piserdamise ja kontserdid saavad täies ilus toimuda. Kuigi vihm oli sadamisega ühele poole saanud, siis staadionimuru oli endiselt ligemärg. Kellegi unistuseks ei ole kogu talvise õppeprotsessi järgsel kontserdil staadionimurule pikutama heita, kuid mina selle soolonumbri Äiu-äiu tantsus ära tegin. Õnneks sain käed maha, seega riideid ära ei rikkunud, kuid meeleolu, enesekindlus ja tants said kohe kindlasti kannatada. Kohe otsa tuli Tujukal lainel, selleks ajaks suutsin ennast kokku võtta ja see tants tuli meil ligedast tantsuplatsist hoolimata uhkelt välja, ainult säärelöögil lendas poritükke taeva poole.
Paraadvormis - algab "Tujukal lainel". Fotograaf üllatuskülaline Taimi
Pärast kontserti tulid Taimi ja Karin meie juurde muljeid jagama ning tegime ka ühispildi. Kõik kokku oli väga kena olnud, isegi minu kukkumine. Väga meeldis neile teistest tantsudest Heinaliste tants. Ka meie pidime tunnistama, et see on üks äraproovimist väärt lugu.
Taimi ja Karin sussisahistajatega. Pildistab Karini minia, sest tema käes oli Aini telefon :)
Nagu fotolt näha, II kontserdi lõpuks tuli ka päike välja. Kolmanda kontserdi saime teha päikesepaistes, korra kummus taevas ka vikerkaar. Nüüd tulid tantsud juba mõnuga, Leidmise lõpus laulsime Ivo Linnale sünnipäevalaulu. Mis sest, et natuke kakofoonia moodi oli, kuid see-eest siiras ja südamest. Pärast sai telekast vaadata, et sünnipäevalaps pühkis pisaraid, seega tänusõnade häälevärin sai ka visuaalse kinnituse - südamest tulnu läheb hinge! Kontserdi lõpus paluti kõik tantsijad ja külalised torti sööma. Väljamarsilt suundusimegi otse toidutelki, kus ootsid pikad laudaderivid valmispandud koogilõikudega. Karin võttis ka torditüki ning sellel ilutsenud liblika kinkis kukkuja lohutamiseks mulle. Ülejäänud torditükk läks ampsudena kõigi tantsijate vahel jagamisele. Saigi päev ilusam ja parem. Viimane kontsert tuli uhkelt välja ja tort ning liblikas olid kõigele krooniks.
Palju õnne Iff!
