Meie pidu algas 10.30 "Oige ja vasemba" ühisprooviga. Karin, Ene ja Grete saabusid varastel hommikutundidel, sest laste proovid olid kõige enne. Naised saabusid Anne ja Anneli juhtimisel ja mina siis oma poja kaasabil. Igatahes oli mul hommikul väga blond moment, mil ma olin riidekapi ees sunnitud meenutama, milliste riietega sel peol esinema peab. Viimane proov oli juttu, et 2 esinemist anseküladega, 2 märjamaadega. No ühe korra juba märjamaadega esinesime, kuid milline see järgmine kord oli!? Seda teadsin kindlalt, et Jõgeval on ansekülad seljas. Ei ole midagi, kui mälu vilets, siis tuleb mäletajamatelt küsida. Törts telefonikõne Enele, ühesõnaline vastus "Ansekülad!" saadud ja peole sõit võis alata, õiged riided kaasas. Teel Rapla poole mõtlesin välja, millal see teine kord oli, mil märjamaad selga tuleb panna - folgil, ikka meie oma Märjamaa folgil!
Seelik näpus, kott hooga suvalise põõsa alla, mille lähedal Märjamaa lapsed peesitasid, seejärel kiiruga tantsurivvi, et keerulisest "Oige ja vasemba" koreograafiast osa saada. Selgus, et saab oma "tõsteid" natuke oodata, seega jõudsid kõik kiiruga või ajaliselt tulijad oma seelikud selga panna ja tantsuks kohad sisse seada. Seejärel tulimegi õigel ajal kuuse tagant (mida Ene isa polnudki maha saaginud :D ) välja ja hakkasime kätega vehkima ning püüdlikult kas tõstma või langetama. Kui see tants läbi sai, siis tegime ka "Tuljaku" kohe otsa. See oli sama keeruline tants :) Natuke vehkimist ja lõpus tõsted. Me küll jagasime ära, kes keda tõstab, kuid lõppkokkuvõttes piirdusime ikka sellega, kui väljakutäis mehi naisi taeva poole loopis, siis meie tõstsime ka käed üles. Seejärel väike paus ja algas läbimäng, kus liigiti ükshaaval proovitut hakati ühtlaseks tervikuks sulatama.
Meil oli alguses vaja "oige ja vasembas" kohal olla, seejärel oli lehekülg tühja maad enne kui "Ei me ette tea" tants tuli. Seega kolisime pärast avaloo proovi alla Karini laste juurde, laotasime tekid murule ja jäime jutlema. Kes tahtis, käis mööda Tammemäed ringi, vaatas läbimängu või suhtles niisama tuttavatega. Aega ju oli.
Liigitantsude ajaks olime jälle end nõlvale seadnud, seejärel startisime "Ei me ette tea" tantsuga. Pidi olema pikem eelmäng, kuid lauljad ja bänd olid nobedad ja hakkasid kohe lauluga pihta. Meid on aga kilomeetri jagu naisi, kes kõik tahaks tantsu alguseks platsile jõuda. Algasime siis aga uuesti otsast peale. See tants kulges viperusteta. Seejärel tuli meile natuke pausi, sest enne olid veel "Vigala reilender" ja "Labajalalöss". Me sättisime end jälle kuuse alla ritta, sest "Viire takka" vajas läbitantsu. No see, mis siis tuli oli ikka üks äraütlemata huvitav asi. Bänd mängis, nagu oleks tulnud kedagi viimsele teekonnale lähetama, laulja sekkus kurvalt ja kaeblikult natuke liiga vara, pillid, mille järgi oled takte lugema harjunud, olid kuhugi kadunud, takte tundus kohati rohkem, kohati vähem olevat ning kogu kupatus oli sama aeglane kui jalgratas kiirteel. Ilusast tantsust sai mingi aeglane, ebaühtlane heljumine. Kui sa just pikali ei kukkunud, sest ühel jalal seista vasakule kaldu ja oodata takti algust, mis lubab sul paremale pöörde ära teha, see oli ikka kõrgem pilotaaž. Karin küll hõikas mikrofoni, et kiiremini, kuid ju bänd mõtles, et see hüüd on tantsijatele, ning mängis andunult sama venivalt edasi.
"Simmanipolka" oli ka natuke teise kõlaga, kui muidu, kuid hullu polnud midagi. Korra Karin katkestas, sest tiivikud ei pöörelnud päris nii nagu pidi, kuid selle tantsuga oli ok. Seejärel tekkis meil jälle ilmatu ports vabadust, mille me sisustasime lõunasöögiga. Ühesõnaga - eine murul. Väljakuulutatud boršist oli saanud küll seljanka, kuid nime muutus ei mõjutanud toidu maitset. Hea oli! Magustoiduks pakuti pannkooke. Reet 3 oli peaaegu kogu koogi ära söönud, kuid moosi ei paistnud kusagilt, siis selgus, et tegu oli kohupiimakoogiga. Vanarahvas ütleb seepeale, et säh sulle kooki moosiga :D. Lõpus oli vaja meil ka korra "Tuljakus" kätega vehkida ja seejärel oli võimalus minna riietuma ja rongkäiguks end valmis seada.
Rongkäik oli teisiti üles ehitatud kui eelmistel kordadel. Nüüd saadeti teele liigiti. Tähestikujärjekorras läksid laste tantsurühmad, laulukoorid jne. Enam ei olnud nii, et vald ja tema rühmad vaid kui naisrühmad, siis algas Alu rühmaga ja lõpus oli Vigala "Kiitsharakad". Järjekord moodustus ikka nii, kuidas sa olid peonimekirja oma rühma registreerinud. Nime poolest oleksime meie sobinud naisrühmade lõppu, kuhu ka Raikküla naised meid kupatada tahtsid, kuid meie ametlik nimi peopaberites on Märjamaa rahvamaja naisrühm "Ülejala Sussisahistajad", seega platseerusime rivi keskele.
Foto Õhtulehe galeriist
Aare Hindremäe kaameraga flirtimine
Elagu hüüdeid tuli vahel välja pinnida, sest inimesed ei osanud ilma valla sildita rühmi koju ajada. Igatahes jõudsime kenasti Tammemäele, jõudsime kotid "pesasse" viia ja siis, kingi pastelde vastu vahetamata, läksime ruttu avatantsule raami tegema. Siis sai jälle kas tuttavatega vestelda, kohvitada või lihtsalt "pesas" oma esinemist oodata. Mina vahetasin kingad pastelde vastu ära ja sikutasin pastlapaelu pingutades ühe paela katki. Oh sa issaristike! Kas tehtud sõlm peab?! Külli siis lohutas, et enne iga tantsu kontrolli oma paelad üle, kui vaja, siis kohenda. Küll vastu peavad! Jäingi sellele lootma - küll vastu peavad. Suurem mure on kaldus ja aukliku platsi ja tantsu tempoga..."Ei me ette tea" läks kenasti. Meie taga rühmas oli küll keegi kukkunud tagurdamisel, kuid meie kõik olime ju seljaga sinna poole ning seega ei näinud. Meie jäime püsti ja tantsisime oma kallakul ja aukudes kenasti tantsu ära.
Tiia Listeri tabamused. Isegi rõõmus Mesila on jäädvustatud :)
Seejärel pastlapaelte kontrolli ja järgmistesse tantsudesse. Enne "Viire takka" nägin, et Karin läks bändi juurde, seega tõotas tants tulla väheke tempokam. Pärast Karini märkust läks tempo isegi liiga traksakaks, sutike kiirem kui originaalis. Enam ei pidanud õhku ära hanguma, kuid ilust ja sujuvusest ei jäänud ka enam suurt alles. Vist... Mõni tants on ainult siis ilus, kui muusika seda filigraanselt toetab. Endale jäi küll väike kripeldus sellest tantsust hinge, kuid ehk Jõgeva parandab haavad :D
Taas Õhtulehe galeriist klõpsud
Viimasena siis tuli meil "Simmanipolka". Seisime rivides, meie rühm tagapool, kõlab tekst, eesmised ei liigu... Siis lõppes tekst, eesmised rühmad hakkasid alles siis lavale minema ja siis kui meie alles platsi servas olime, hakkas juba muusika. Üks ring tantsu läks kõikidel rühmadel kaotsi, kuid loodan, et publik aru ei saanud, et midagi valesti on. Minu pastlapaelad pidasid kenasti selle valu vastu, kuid mul on tunne, et Külli pasteldel on oma suhe selle "Simmanipolkaga". Sel korral katkestasid mõlemad paelad kordamööda Külliga koostöö. Mul meenus Ruhnu esinemine, kus Külli samal tantsul ka oma pastlaid taltsutas. Ta peaks mingi leppimisaktsiooni oma pasteldele ja "Simmanile" korraldama :D
Meie jaoks lõppes pidu "Tuljaku" ja seejärel Ninade tänamisega, siis suundusime autode juurde, et koduteele asutada. Maakonnapidu on läbi, ees ootab Jõgeva!
No comments:
Post a Comment