Seljad pestud

Traditsiooniliselt tuleb vana hooaeg lukku panna ja uuele vastu minna ühise saunaõhtuga. Ikka eelmise hooaja mured ja mustus maha pesta ning rõõme ja õnnestumisi kasta. Kui folgi ajal arutasime, kus seekordne saunatamine toimuda võiks, siis Reet2 tegi suured silmad ja küsis, mis ta isale küll ütleb. Isa olevat terassi parandanud, sest varsti tuleb saunatäis naisi ja kole ka kui maja lagunenud on. See oli kui pai meie hingele, et Reeda isa meie tulekut ootab ning ettevalmistusi teeb, Seega võtsime asukoha teema koheselt arutelult maha, jäi vaid kuupäev kokku leppida. Kuna meil on verre jäänud teisipäevased kokkusaamised, siis läks seljapesuks  lukku 23.08, so teisipäev. Koht, nagu sai ennist mainitud,  ikka Mõrastes Reet2-e vanemate suvekodus.
Et õigeaegselt pessu jõuda, selleks kogunesime rahvamaja trepile ekipaaže komplekteerima. Kaugküttetrasside rajamise mürina saatel ootasime tantsijate kogunemist, et siis sõitu alustada. Reet1 kasutas ooteaega otstarbekalt ning kogus järgmise nädala lehe jaoks materjali. Selgus, et facebookis on äkkäraütlemised tulnud Annelilt ja Jannelt, Grete pidi kedagi ilusamaks tegema ning seetõttu tuleb hiljem. Samuti pidid hilinemisega tulema Anne ja Marge. Osa rahvast läks siis Ene autosse, osa minu tõlda, käisin ka Ainil Orgital järel, seejärel kihutasime saunatama.

Kes kohal, see kohal. Isegi vikerkaar oli taevas. Kuna vikerkaartel on paha komme võimalikult ruttu kaduda, siis Aini ja Ene tõttasid seda, tegelikult neid, sest taevas oli neid lausa topelt, tõsi küll -  üks pigem aimatav, jäädvustama. Kuna kavas oli ka suvesünnipäevalaste õnnitlemine, siis tegime selle kiirkorras ära, et õnnitletud ja lilledega kaunistatud sünnipäevalastega vikerkaarte all pilti teha. Pole midagi, et kolm õnnitlejat polnud veel kohale jõudnud, see-eest olid kolm õnnitletavat - Karin, Külli ja mina -  täiesti olemas. Ene testis oma uut telefoni ja Aini tegi jäädvustusi teadatuntud kvaliteedis, seega on meil mälestused suvepeost olemas. 

Mõlema klõpsu autor on Aini

Ene tehtud pildil on vikerkaar veel tuhmumata

Pärast õnnitlusi pakkisime toidukraami lahti ning juteldes ja einestades jäime sobiliku saunatemperatuuri saabumist ootama. Reet2-e isa kontrollis üle, kas meil on kõik korras ning suundus seenele. Mis siis saab, kui kümmekond naist omaette jäävad? Loomulikult kuuleb siis ohtralt külauudiseid ja klatši. Kui ikka mitmekaupa rääkida ja erinevatset juttudest fraase kuulda, siis saab ikka ühe hea segapudru kokku. Saime naerda nii, et silmad märjad, sest müüdud majad, saadud töökohad ja leitud üürilised läksid ikka mitme jutu peale lootusetult segamini. Ega me siis ainult eluolu arutanud, ikka piilusime järgmise hooaja poole ka, sest suurt pidu meil ju pole tulemas. Seega peaksime endale sobiva väljakutse Europeade või mõne festivali näol leidma, millega järgmisel hooajal rinda pista. Soome sõit just üleliia ei vaimusta, kuid samas on ta rahakotisõbralikult lähedal, seega läheb kaalumisele.
Ajapikku saabusid ka Grete, Marge ja Anne, kes lisasid juttudele vürtsi ja uusi suundi, naeruturtseid. Lõpuks saavutas saun mõnusa leilisuse ning osa seltskonnast pani rõhku vihtlemisele ning jõevoogudesse viskumisele. Päris keeruline oli aru saada, kes nüüd naistest jõe poole lidub, sest enamusel olid üll uued punased saunalinad - need, mis jõuluvana tõi. 

Aegamisi hämardus, tõusis udu, naases tagasi Reet2 isa, korv pilgeni riisikaid täis. Seejärel pimenes, taevas sai tihedalt tähti täis. Toit kahanes laualt. Lõpuks hakkasime enne südaööd end koduteele sättima,sest järgmisel päeval oli paljudel tööpäev. Aga meie oleme uueks hooajaks puhtad ja valmis. Uus hooaeg algab meil 4.oktoobril rahvamajas, mil alustame sügissünnipäevalapse Kerly õnnitlemisega, 5. juubeli vaatamise ning hooaja sihtide seadmisega. Head uut tantsuhooaega!

Ebaõnnepäev!

13. kuupäev, olgu see siis reede või mitte, on teada-tuntud ebaõnnepäev. Nagu teada, oli sel päeval meil kavandatud esinemine Varbola Puul koos kohalike piigadega. Hommikul ärkad - sajab, triigid särki - sajab, hakkad kaks tundi enne planeeritud esinemist Märjamaale sõitma - sajab, jõuad Märjamaale - sajab. Nii me siis kogunesime Märjamaa rahvamaja trepile, et selgusele jõuda, mis nüüd peale hakata. Kuna üheks planeeritud tantsuks oli "Viire takka", mis eriti ilus on tantsida Ansekülades, siis nendes seelikutes me ka olime. Kuid uhked plisseerid suures vihmas... Nendega on meil vihmas tantsimine lubatud ainult suurtel tantsupidudel... Aga kellaaeg on nii kaugel, et Märjamaa riiete vastu kostüümi enam vahetama ei jõua.  Kuna mina jäin hiljaks mõne minuti, siis oli Ene juba proovinud võimalikke kanaleid mööda võtta ühendust Linnamägi Piretiga, kes sealtpoolne korraldaja oli. Kohalejõudnud olid juba otsustanud, et vihmas me ei tantsi ja vahetult vihma lõppedes me ei tantsi. Eriti, kui tantsuplatsiks on märg ja konarlik muru. Liiga selgelt on tantsukaaslastel meeles mu kukkumine Jõgeva naiste tantsupeol. Mul on see veel eriti eredalt meeles, sest käsi on valus siiani. Kaks kuud hiljem. See selleks. Arutasime, uurisime ilmateateid, Ene proovis veel Piretiga kontakti saada, kuid telefon ainult kutsus, facebook ei olnud aktiivne, meilile ega erinevate kanalite kaudu lähetatud sõnumitele polnud keegi reageerinud. Seega jäi nii, et mõlemale pealtvaatajale meie tants ei saanud meeldida, sest meid lihtsalt ei olnud esinemas. Ebaõnnepäev!

Folgimelu 2016 - Lõpp hea, kõik hea!

XI Märjamaa folgi  teema oli "Hõissa pulmad!". Tegelikult pole enne mingit teemat olnudki, on laste-ja noortepäev, eakatepäev, lõõtspillipäev jne, kuid läbivat teemat siiani pole. Sel korral siis teisiti. Aga algus oli ikka sama, nagu igal aastal - enne folgimelu algust on proovid lauluväljakul. Naised on alati põhjalikud, seega meie prooviperiood algas juba esmaspäeval. Karin tahtis rahulikult läbi proovida, kuidas "Vigala reilendris" tiisleid vedada. Marge itsitas, et seda Vigalat tantsime me niikaua, kui lõpuks on Vigala vallaga liitutud. Seepeale Reet3 täheldas, et nüüd tuleb ka "Kulla kutset" tantsima hakata, sest Kullamaale ka liitumisettepanek tehtud. Seega Sussisahistajad jälgivad hoolega haldusreformi keerdkäike ja elavad sellele tantsiskledes kaasa.
Esmaspäev oli tõhus tööpäev, et järgmisel päeval oma prooviaeg ladusalt kulgeks ning saaksime õigeaegselt ühisproovidega alata. Meil olid kõik rivis, v.a. Grete, kes sel korral oli seetetraktiga riidu läinud ning seetõttu proovides kohal ei saanud olla. Aga me ei õppinud midagi sellist, mis kardinaalselt tavatantsust erinev oleks. Teiste tantsijate vahel olles pole ka mingit probleemi, kui ei tea, kus suunda välja joostakse või kumbast otsast tantsija käte alt hakkab läbi pugema. Nii oligi. Karin katsetas kõigi rühmadega "Vigala reilendrit", kuidas ja kuhu tagurdamised välja vedada ja kuidas poolkaari moodustada. Meie olime kõige ees, meil tegi ta rühma pooleks, seega hakkasid keskmised tüdrukud käte alt läbi pugema. Lõpus jooksime rühmapooled üksteisest mööda ja moodustasime kena poolkaare teiste rühmade ette. Teiste tantsudega ei olnud midagi uut ega huvitavat. Ikka ühelt poolt peale ja teiselt maha. Teisipäeval tegime kiiresti oma naistetantsu proovi ära, seejärel tuli enne ühistantse "Leidmine", milles pani Kalev Koidupuna keskele, lõi sussisahistajad ette kahele poole koidukaid ja Viimikud, Sirjelinnud ja Varbola piigad meie taha. Muidu oli tants nagu tants ikka. Seejärel läksime ühistantsude ja -laulude kallale. Tantsurahvale lisaks tuli kaare alla ka koor. Esimesena tuli läbi tantsida "Oige ja vasemba", mille Kalev põnevalt teisiti sättinud. Esmalt olid peal ainult memmede rühmad, siis liitusid noored, kui memmed hakkasid lõpetama, siis tulid naisrühmad asemele, noored lahkusid, siis täitsid väljaku segarühmad, kõige lõpuks tulid lapsed ja viimaks laulis koor üksi. Seda pidi paar korda proovima, et kõik pealetulekud ja mahaminekud õigeaegselt saaks  klappima. Lõpuks tegime ka "Perekonnavalsi" läbi, kuhu siis pidime publikut lõpuks lisaks haarama. Ei tea, kuidas selle publiku haaramisega hakkama saame, sest suur segadus tekkis, kui naisrühma tantsijad oma paarid vahele kiilusid. Ei tahtnud eelnevalt mehega tantsinud naisterahvas kuidagi teise naise embusesse end heita. Kuid pole midagi, küll ära õpivad. Vaba maa ju! Teisipäeva õhtuks olid tantsud selged ja kolmapäeval võis selle folgi tantsurahva arvates rahus avada.
Kolmapäeval oli avamine ja sellele järgnev folgiklubi. Avamine oli sel aastal vähemalt ühele meie rühma liikmele väga tähtis, sest Reet2-e tütar Elis, Märjamaa gümnaasiumi kuldmedalist, oli üks lipuheiskajatest. Reet 1 jäädvustas meil hetki nii pildis kui sõnas, Ene korraldajana sebis kõikjal ja meie ülejäänud kohaletulnud nautisime ilusat ilma, mõnusat rahvast ja väliskülaliste etteasteid. Folgiklubis ma seekord käisin vaid korra, silm fikseeris Kerly ja Aini kohaloleku, silmasin ka Marget kaasaga,  seejärel suundusin koju peakontserdiks tekste tegema.
Neljapäeval kogunesime jälle keskväljakule, et näha Läti rahvatantsukollektiive esinemas, sekka pakkusid Darja ja Tiina rühmad ülevaadet oma repertuaarist, kontserdi andsid vahvad Lõõtsavägilased. Seejärel sai koht sisse võetud folgiklubis. Ahjaa! Mul oli võimalus anda päeval intervjuu Tre Raadiosse, et tutvustada lühidalt Märjamaa folki. Tasuta reklaam - tuleb võimalusest kinni haarata. Õhtlul olid klubis tavafolkarid ning lisaks ka Grete, kes oli oma siseorganitega leppimise läbi teinud. Me nüüd võime lõtva Kreekasse tantsuõhtutele suunduda, sest kreeka tantsude loogikale on pihta saadud ja tantsud ära tantstud :D
Reede oli juba natuke teistsugune päev. Alevis ei olnud folgiklubi, kuid Ene tegi facebookis sussisahistajatele ettepaneku osaleda vabatahtlike abistajatena Eesti-Flaami pulmapeol Haimre rahvamaja pargis. Ideest haarasid kinni Reet1, Kerly ja mina, kohal oli ka Ene. Sel ajal, kui pulmarong Märjamaal tuuritamist alustas, siis alustasime meie toimetamist pulmaplatsil. Reet ja Kerly tegid lillekimpe, kaunistasid katusealuseid vanikutega, mina sättisin ametimärgid ritta ja kirjutasin neid juurde, panin valmis käepaelad neile, kes ostsid end Hooandja kaudu sugulasteks, ja triikisin Koidupuna tantsijate esinemisriideid. Äkki oli pulmarong õuel, siis mina läksin väravasse paeluvaks naiseks, st registreerisin külastajaid ja sidusin neile paelu käe ümber. Kerly ja Reet juhatasid külalisi lauda ning serveerisid toitu. Ene oli abiks oma perel, kes oli pulmarahva toitlustajaks. Kui paelad seotud, toit serveeritud ja söödud, siis saime ka meie pulmapeost osa. Väga vahva trall oli Untsakate saatel!
Laupäev oli taas tavapärases folgirütmis - spordipäev staadionil, käsitöölaat keskväljakul ja sealsamas ka võistutantsimine, õhtul rongkäik ja peakontsert. Meie osa oli siis võistutantsimine, rongkäik ja peakontsert. Võistutantsimise puhul pidin endale kilode viisi tuhka pähe raputama. Peakontserdi tekstide kirjutamise ja salvestamisega seotud jamade tõttu oli võistutantsimise korraldamine peast pühitud. Siis aga küsis Kerly, et kas toimub ka midagi või - kavas on olemas, kuid appi korraldama sussisahistajaid pole kutsutud. Siis ma ärkasin tardumusest ning kirjutasin kibekähku facebooki kirja, et vajame Reet3 abi numbrimärkidega varustamisel ja teiste abi registreerimisel ning numbrite kinnitamisel. Mina siis sebisin paberimajandusega ning hiljem mikriga. Siis selgus, et kuigi me oleme kavandanud uuendusena võistupolka, siis on mõni jäänud teadmatusest truuks reilendrile. Staabis kiire arutelu ning põhimõtteliselt kohapeal sai läbi mõeldud lahendus, et tuleb kaks tantsu - üks edasi, teine tagasi. Olud on võrdsed, sest kõikide jaoks on üks lugu üllatuseks. Ene sebis mingi muusika, mina haarasin mikri, Reet3 tõi numbrid, Anneli registreeris tantsijad, Reet1 fotografeeris hetke ja nii need kuus ekipaaži teele suundusidki. Võin öelda, et kohal olid kõik Ilona Noore-Pohla Rihoga ja KokemägiTiina - Lehtsalu Darjaga seotud rühmad, välismaalased ning lisaks Ansesalu Karini rühmadest meie töömesilastena. Kui viis rühma olid väljas paaridena, siis Darja ja Tiina olid oma rühmad kokku pannud uhkeks pulmarongiks, mis siis polka või reilenderi saatel rahvamaja ees edasi-tagasi uhkeldas, siniste juustega ebapruut ja pisike ebapeigmees kõige ees, loorikandjad sabas. Igatahes läks võistutantsimine korda ja järgmisel korral, kui ikka lubatakse korraldama, hakkan ettevalmistusi tegema juba jõulude ajal. Igatahes ma tänan sussisahistajaid, kes kiiresti mu palvele reageerisid ja tegutsema asusid, ja vabandan teiste ees, et nad õigeaegselt kaasatud ei saanud.
Peakontserdi rongkäiguks kogunesime pooltundi enne väljumist rahvamaja juurde. Sel korral pandi Karini rühmad täiesti rongkäigu peasse. Me vist polegi nii eesotsas marssinud. Tõsi küll, olukord osutus ajutiseks, sest sel korral oli ka rongkäik teisiti kui tavaliselt. Kuna pool rongkäigust tuleb tavaliselt vaikuses marssida, siis korraldajad olid sel korral läbi mõelnud, kuidas pidevalt hurraa-hüüdeid kostaks ning kõik rühmad saaksid rongkäiku kogu hiilguses näha. Nii me siis astusime mitmel korral järjest rühm rühma järel rivist välja ja hakkasime teistele kollektiividele tervitusi hõikama. Kui meie järjekord tuli, siis liitusime jälle rongiga. Nagu Reet2 ütles - sellist menu pole meil enne olnud. Mina aga tõdesin, et hea, et me lauljad pole, sest  lauluväljakule jõudes olin ma suhteliselt hääletu. Meie rühmaga oli ikka suur probleem ka. Me olime esinemiseks koduriided selga pannud. Tuttavad otsisid pilguga meie anseküla seelikuid ja tuttmütse, kuid meil olid seekord seljas märjamaa seelikud ja valged tanud. Kui ise ei mangunud, siis keegi ei hüüdnud. Mul oli kogemata peakontserdi alguseks vajalik atribuutika pihku jäänud - vööpael ja mähitud titt (tegelikult lumememm), olin sunnitud nendega rongkäigus marssima. Seega oli mu beebi Olaf päris tähelepanutõmbav objekt, meid märgati ja seejärel ka tervitati.

Koduriietes Sussisahistajad 

Foto A. Hindremäe

Kontsert oli nagu kontsert ikka, tõsi küll - alguses oli väike apsakas, kuid seda tean ainult mina :). Siis tulid riburadapidi tantsud ja laulud ja minu vahetekstid ja jälle tantsud ja laulud. Lõpuks oli kontsert läbi ja algas simman Audru Jõelavanduse Pundi muusika saatel. Meie jäme oma kotikuhja kõrvale arutama, kuidas proovi teha, mida tantsida ja millal väljasõita Varbola Puule esinema. Samaaegselt pakkisid meie kõrval Lia ja Kairi asju. Minu vöö sattus küll hetkeks Karini tantsulaste asjade kotti, kuid Lia leidis võõra asja kiiresti pakitute hulgast üles. Meie saime selgusele, et 13.08 kell 11.00 teeme rahvamajas proovi, et seejärel 13.00 Varbola Puul esineda. Siis aga võtsime igaüks oma koti maast ning suundusime simmanile. Õnnetu näoga jäi aga platsile Reet2, kelle kott koos telefoni, rahakoti ja muu atribuutikaga oli kadunud. Oleks üks kott maha jäänud, siis saaks ju selgusele, et keegi võttis vale koti, kuid kadunud olid ju kõik kotid. Reet jäi muret abikaasale kurtma, ma jooksin meie teistele Reetadele sappa, et vaadata, kas on õige kott õige Reeda käes. Ei, teistel Reetadel oli kõik korras. Siis sai joostud mööda platsi, et vaadata, ega teised sussisahistajad midagi vussi pole ajanud. Ikka kõik kõige paremas korras. Siis helistasin ma Liale, et äkki on sattunud pakkimistuhinas Reeda kott sarnaselt minu vööga Karini asjade hulka. Ei olnud ka see juhtunud. Lõpuks andsin mikrisse teada, et kadunud kott tuleks helipulti tuua. Ei juhtunud ka seda. Reet2 lahkus perega peoplatsilt, sest kõige väiksem pereliige oli neil väsinud. Meie aga jäime kahtlast koti kadumist pikalt arutlema.  Loota tuli heale õnnele, sest pahatahtlikust ei osanud me uneski ette näha. Kui pidu oli järgmisesse päeva jõudnud, siis selgus, et Reet2 kott on sattunud Ene autosse. Leiust informeeriti ka kotiomanikku, kes sai südamerahus magama heita. Selle peale peab tõdema, et lõpp hea, kõik hea!

Foto: Piret Linnamägi