Esmaspäev oli tõhus tööpäev, et järgmisel päeval oma prooviaeg ladusalt kulgeks ning saaksime õigeaegselt ühisproovidega alata. Meil olid kõik rivis, v.a. Grete, kes sel korral oli seetetraktiga riidu läinud ning seetõttu proovides kohal ei saanud olla. Aga me ei õppinud midagi sellist, mis kardinaalselt tavatantsust erinev oleks. Teiste tantsijate vahel olles pole ka mingit probleemi, kui ei tea, kus suunda välja joostakse või kumbast otsast tantsija käte alt hakkab läbi pugema. Nii oligi. Karin katsetas kõigi rühmadega "Vigala reilendrit", kuidas ja kuhu tagurdamised välja vedada ja kuidas poolkaari moodustada. Meie olime kõige ees, meil tegi ta rühma pooleks, seega hakkasid keskmised tüdrukud käte alt läbi pugema. Lõpus jooksime rühmapooled üksteisest mööda ja moodustasime kena poolkaare teiste rühmade ette. Teiste tantsudega ei olnud midagi uut ega huvitavat. Ikka ühelt poolt peale ja teiselt maha. Teisipäeval tegime kiiresti oma naistetantsu proovi ära, seejärel tuli enne ühistantse "Leidmine", milles pani Kalev Koidupuna keskele, lõi sussisahistajad ette kahele poole koidukaid ja Viimikud, Sirjelinnud ja Varbola piigad meie taha. Muidu oli tants nagu tants ikka. Seejärel läksime ühistantsude ja -laulude kallale. Tantsurahvale lisaks tuli kaare alla ka koor. Esimesena tuli läbi tantsida "Oige ja vasemba", mille Kalev põnevalt teisiti sättinud. Esmalt olid peal ainult memmede rühmad, siis liitusid noored, kui memmed hakkasid lõpetama, siis tulid naisrühmad asemele, noored lahkusid, siis täitsid väljaku segarühmad, kõige lõpuks tulid lapsed ja viimaks laulis koor üksi. Seda pidi paar korda proovima, et kõik pealetulekud ja mahaminekud õigeaegselt saaks klappima. Lõpuks tegime ka "Perekonnavalsi" läbi, kuhu siis pidime publikut lõpuks lisaks haarama. Ei tea, kuidas selle publiku haaramisega hakkama saame, sest suur segadus tekkis, kui naisrühma tantsijad oma paarid vahele kiilusid. Ei tahtnud eelnevalt mehega tantsinud naisterahvas kuidagi teise naise embusesse end heita. Kuid pole midagi, küll ära õpivad. Vaba maa ju! Teisipäeva õhtuks olid tantsud selged ja kolmapäeval võis selle folgi tantsurahva arvates rahus avada.
Kolmapäeval oli avamine ja sellele järgnev folgiklubi. Avamine oli sel aastal vähemalt ühele meie rühma liikmele väga tähtis, sest Reet2-e tütar Elis, Märjamaa gümnaasiumi kuldmedalist, oli üks lipuheiskajatest. Reet 1 jäädvustas meil hetki nii pildis kui sõnas, Ene korraldajana sebis kõikjal ja meie ülejäänud kohaletulnud nautisime ilusat ilma, mõnusat rahvast ja väliskülaliste etteasteid. Folgiklubis ma seekord käisin vaid korra, silm fikseeris Kerly ja Aini kohaloleku, silmasin ka Marget kaasaga, seejärel suundusin koju peakontserdiks tekste tegema.
Neljapäeval kogunesime jälle keskväljakule, et näha Läti rahvatantsukollektiive esinemas, sekka pakkusid Darja ja Tiina rühmad ülevaadet oma repertuaarist, kontserdi andsid vahvad Lõõtsavägilased. Seejärel sai koht sisse võetud folgiklubis. Ahjaa! Mul oli võimalus anda päeval intervjuu Tre Raadiosse, et tutvustada lühidalt Märjamaa folki. Tasuta reklaam - tuleb võimalusest kinni haarata. Õhtlul olid klubis tavafolkarid ning lisaks ka Grete, kes oli oma siseorganitega leppimise läbi teinud. Me nüüd võime lõtva Kreekasse tantsuõhtutele suunduda, sest kreeka tantsude loogikale on pihta saadud ja tantsud ära tantstud :D
Reede oli juba natuke teistsugune päev. Alevis ei olnud folgiklubi, kuid Ene tegi facebookis sussisahistajatele ettepaneku osaleda vabatahtlike abistajatena Eesti-Flaami pulmapeol Haimre rahvamaja pargis. Ideest haarasid kinni Reet1, Kerly ja mina, kohal oli ka Ene. Sel ajal, kui pulmarong Märjamaal tuuritamist alustas, siis alustasime meie toimetamist pulmaplatsil. Reet ja Kerly tegid lillekimpe, kaunistasid katusealuseid vanikutega, mina sättisin ametimärgid ritta ja kirjutasin neid juurde, panin valmis käepaelad neile, kes ostsid end Hooandja kaudu sugulasteks, ja triikisin Koidupuna tantsijate esinemisriideid. Äkki oli pulmarong õuel, siis mina läksin väravasse paeluvaks naiseks, st registreerisin külastajaid ja sidusin neile paelu käe ümber. Kerly ja Reet juhatasid külalisi lauda ning serveerisid toitu. Ene oli abiks oma perel, kes oli pulmarahva toitlustajaks. Kui paelad seotud, toit serveeritud ja söödud, siis saime ka meie pulmapeost osa. Väga vahva trall oli Untsakate saatel!
Laupäev oli taas tavapärases folgirütmis - spordipäev staadionil, käsitöölaat keskväljakul ja sealsamas ka võistutantsimine, õhtul rongkäik ja peakontsert. Meie osa oli siis võistutantsimine, rongkäik ja peakontsert. Võistutantsimise puhul pidin endale kilode viisi tuhka pähe raputama. Peakontserdi tekstide kirjutamise ja salvestamisega seotud jamade tõttu oli võistutantsimise korraldamine peast pühitud. Siis aga küsis Kerly, et kas toimub ka midagi või - kavas on olemas, kuid appi korraldama sussisahistajaid pole kutsutud. Siis ma ärkasin tardumusest ning kirjutasin kibekähku facebooki kirja, et vajame Reet3 abi numbrimärkidega varustamisel ja teiste abi registreerimisel ning numbrite kinnitamisel. Mina siis sebisin paberimajandusega ning hiljem mikriga. Siis selgus, et kuigi me oleme kavandanud uuendusena võistupolka, siis on mõni jäänud teadmatusest truuks reilendrile. Staabis kiire arutelu ning põhimõtteliselt kohapeal sai läbi mõeldud lahendus, et tuleb kaks tantsu - üks edasi, teine tagasi. Olud on võrdsed, sest kõikide jaoks on üks lugu üllatuseks. Ene sebis mingi muusika, mina haarasin mikri, Reet3 tõi numbrid, Anneli registreeris tantsijad, Reet1 fotografeeris hetke ja nii need kuus ekipaaži teele suundusidki. Võin öelda, et kohal olid kõik Ilona Noore-Pohla Rihoga ja KokemägiTiina - Lehtsalu Darjaga seotud rühmad, välismaalased ning lisaks Ansesalu Karini rühmadest meie töömesilastena. Kui viis rühma olid väljas paaridena, siis Darja ja Tiina olid oma rühmad kokku pannud uhkeks pulmarongiks, mis siis polka või reilenderi saatel rahvamaja ees edasi-tagasi uhkeldas, siniste juustega ebapruut ja pisike ebapeigmees kõige ees, loorikandjad sabas. Igatahes läks võistutantsimine korda ja järgmisel korral, kui ikka lubatakse korraldama, hakkan ettevalmistusi tegema juba jõulude ajal. Igatahes ma tänan sussisahistajaid, kes kiiresti mu palvele reageerisid ja tegutsema asusid, ja vabandan teiste ees, et nad õigeaegselt kaasatud ei saanud.
Peakontserdi rongkäiguks kogunesime pooltundi enne väljumist rahvamaja juurde. Sel korral pandi Karini rühmad täiesti rongkäigu peasse. Me vist polegi nii eesotsas marssinud. Tõsi küll, olukord osutus ajutiseks, sest sel korral oli ka rongkäik teisiti kui tavaliselt. Kuna pool rongkäigust tuleb tavaliselt vaikuses marssida, siis korraldajad olid sel korral läbi mõelnud, kuidas pidevalt hurraa-hüüdeid kostaks ning kõik rühmad saaksid rongkäiku kogu hiilguses näha. Nii me siis astusime mitmel korral järjest rühm rühma järel rivist välja ja hakkasime teistele kollektiividele tervitusi hõikama. Kui meie järjekord tuli, siis liitusime jälle rongiga. Nagu Reet2 ütles - sellist menu pole meil enne olnud. Mina aga tõdesin, et hea, et me lauljad pole, sest lauluväljakule jõudes olin ma suhteliselt hääletu. Meie rühmaga oli ikka suur probleem ka. Me olime esinemiseks koduriided selga pannud. Tuttavad otsisid pilguga meie anseküla seelikuid ja tuttmütse, kuid meil olid seekord seljas märjamaa seelikud ja valged tanud. Kui ise ei mangunud, siis keegi ei hüüdnud. Mul oli kogemata peakontserdi alguseks vajalik atribuutika pihku jäänud - vööpael ja mähitud titt (tegelikult lumememm), olin sunnitud nendega rongkäigus marssima. Seega oli mu beebi Olaf päris tähelepanutõmbav objekt, meid märgati ja seejärel ka tervitati.
Koduriietes Sussisahistajad
Foto A. Hindremäe
Foto: Piret Linnamägi
No comments:
Post a Comment