Tere talv ja häid jõule!

Pensionäride jõulupeo ja talve teretamise vahele mahtus kenasti üks proov ära, mille sisuks oli järgmiseks kaheks esinemiseks proovi tegemine ja uute tantsude läbitantsimine. Talve ei saanud teretama tulla Reet1, seega oli mul vaja tema koht nii "Naiste reilenderis" kui ka "Kodus" ära õppida. Õnneks olime kõik Karini tantsurühmade jõulupeole tulemas, siis "augutäitetantse" selleks peoks eraldi tegema ei pidanud. Jõulukontserdi tantsud katsetati ära laval, Talve teretamise tantsud saalis, naistepeo tantsud ikka saalis. Aega kulus selleks prooviks kavandatust rohkem, kuid sel aastal ju rohkem proove pole - ainult esinemised kavas.
22.12 algusega kell 18.47 ütlesime meie koos naiskoor "Paulaga" tere 12 tundi vanale talvele. "Paula" naised lugesid luuletusi ja laulsid, meie osa oli tantsida. Olime kavandanud 3 tantsu, kuid programmi oli Maiu pannud neid 4. Tegime kiired arvestused, mida veel tantsida, ilma et peaksime proovi tegema. Reet1 oli endise töökaaslase tööjuubelil, seega peab keegi teda asendama, kuid mis tants see on, milles asetäitja lihtsalt tühjalt kohalt proovi tegemata ära tantsib? Lõppkokkuvõttes tantsisime kavandatud "Kodu", "Upa-upa" ja "Naiste reilenderi", seejärel mittekavandatu "Oih polka", millel pealegi polnud eelmängu ja Anne polnud eluski seda kohta tantsinud. Õnneks oli hämar, kõigil erinevad liikumised, seega, kui meil ka esines apse, siis olid need märkamatud. Ma rõhutan  - KUI meil oli apse... Meil ei olnud neid :) Taimi, kes pealtvaatajate ridades oli, ütles!
Hämarus päästis ka paar tantsijat, kes "põllelaadsete toodetega" esinesid. Leppisime kokku, et tuleme talve teretama Märjamaa seelikutes ja tanudes. Muust atribuutikast juttu ei olnud.  Ma nimesid ei nimeta, kuid kaks naisterahvast olid neidudena kohale ilmunud. Õnneks on meil nutikas ja agar Ene, kellel olid ettevalmistatud poolfabrikaatpõlled - paelu polnud, palistamata, ainult ühel oli pits all, see-eest tikand kenasti kangal punamas! Aga pimedus on meie sõber! Kuna põlle peale käib ka tavaelus vöö, siis sai need põllelaadsed tooted vööga peale seotud, triikrauaga sobilik jume kangale, niidijupid maha naksitud ja hämaruses esinemiseks ideaalsed põlled kõigil 12 tantsijal ees.
Karin käis esinemise eel vaatajaid kokku lugemas - oli 13 inimest olnud. Sama palju kui meil tantsijaid ja Karin. Lisaks oli sama rohkearvuline "Paula" laulmas. Tegelikult piilus nurga tagant Thea sünnipäevaseltskond ja juurde tuli paar inimest, kes kinno olid minemas, Ütleme, et ca paarkümmend pealtvaatajat tuli kokku. Aga esinejad tegid pealtvaatajatele arvukusega ära. Aga põhiteretajad olid ju kohal!
Pärast teretamist, glögi ja komme läksime kööki oma jõulupidu pidama ja sünnipäevalaps Ainit õnnitlema. Mekkisime ja mekutasime piduroogi, rääkisime elust ja olust ja ikka jõudsime esinemiseni ja "Oih polkani", mis meile eelmängu puudumise tõttu lõputult elevust pakkus. Et ikka asjas selgusele jõuda, kuhu kadus (või jäi üle) üks takt, siis suundusime suure saali kuuse alla, et Karini rõõmuks veelkord polkatada. Tantsisime oma polka ära, leidsime takti üles ja seejärel märkasime kingikotti kuuse all. Ära sa looda, et see "Oih polka" kinkide lunastuseks kõlbas! Ei! Karin oli välja mõelnud küsimused repertuaaris olevate tantsude kohata ja kingi saamiseks pidime loosi tõmbama ning vastama küsimustele või ette tantsima. Kes oli eelmise peo naisrühmade liigijuht? Tee muhu kannanööri! Kes on "Viire takka" autor? Kus tantsus on laste ootus ja laste tulemine? jne jne. Aga ajugümnastika ja tantsusammud päästsid päeva ning nüüd oleme järgmine kord Mõraste saunaõhtul nimeliste saunarätikutega kaunistatud. Täname sind, Jõuluvana!
Aasta viimane ülesastumine oli meil 27.12 rahvamajas Karini tantsurühmade jõulukontserdil. Selgi korral riietasime ennast märjamaadesse.  Punased põlled tõime Luiskajate linaseid kleite ilmestama. Tunniajasel kontserdil oli meil 3 etteastet: "Upa-upa", "Naiste reilender" ja "Oih polka". Lõpus tänasime Karinit ühistantsuga ning seejärel tegime köögis kiire aastalõpuistungi, mil õnnitlesime Reet2, kel sel päeval sünnipäev oli.
Head uut tantsuaastat!

Proove ja esinemisi, sekka niisama lustimist

Sel hooajal oleme püüdnud natuke rohkem proovidele aega panustada, et kaotatut tasa teha. Novembris sai päris mitmel korral lisaproove tehtud, et õhuke oktoober ära tasandada. Naiste tantsupeo tantsudest tundus esmapilgul "Äiu-äiu" kõige raskem, "Viire takka" tundus üks tore jalutuskäik olevat, "Tujukal lainel" aga lihtsalt kauakestev. Nüüd selgub, et kõige rohkem pusimist on selle niinimetatud jalutuskäiguga - et ikka see aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane-aeglane paika saada. Et mitte jalgratast leiutama hakata, kutsus Karin Erika meile appi. Esimesel korral siis Erika saabus keset kaunist novembrit ühel esmaspäeval Märjamaa rahvamajja, kaasas kaks näidiseksemplari, et õpetada nende abil meile selgeks "Viire takka".  Ma läksin kenasti varakult rahvamajja, sest minu väheldane aju ei pidanud kinni, kas proov pidi hakkama pool tundi varem või õigeaegselt. Läksin siis enda arust õigel ajal kohale ja... sain Erika saatjaskonnaga vastu võtta ja neile kohvi keeta. Mis iseenesest on ju väga ilus tegevus. Pealegi hea kohv ja külalislahkus kompentseerivad puudujäägid tantsuplatsil. Vähemalt nii ma lootsin :). Prooviaeg venis arvatust pikemaks, sest kõigepealt tantsisime ette "Äiu-äiu", mille kohta Erika mõned täpsustused tegi, seejärel hakkasime ringis "Viire takka" kombinatsioone õppima. Ikka aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane :) No ja muud ikka ka. Vahepeal näidispelgulinlased näitasid ette, kuidas nemad mõnda kohta teevad, siis vaatas Karin kirjeldust ja Erika sobras mälusoppides, siis tegime meie vastavalt kolmepoolsele otsusele oma liikumistes korrektiive. Aga paar tundi usinat tööd ja ühe tantsu olime läbi töötanud, et sellega järgmisel päeval tõsiselt tööle hakata.  No ja siis on meil nüüd üks huvitav mäng ka lisandunud, sest 13 tantsijat ja 12 kohta tantsupeol. See nõuab läbimõeldud lähenemist. Meie läbimõelduse all peame silmas loterii-allegriid. Lihtsalt tegime nüüd nii, et tantsust jääb välja see, kellel kõige vähem õnne on. Karin lasi kõigil loosi tõmmata ja see, kellele sattus tähistatud loos, see oli sunnitud varutantsija koha sisse võtma. Muide, see on kõige rohkem õppimist nõudev ülesanne, seega said varusse jääda vaid kõige tublimad!
Novembri viimase nädala võisime oma kalendrites rahus sussisahistajate nädalaks ristida. Ikka kõigepealt teisipäevane proov, seejärel kolmapäeval kadrijooks soolaleivaga Taimi juurde, neljapäeval oli algselt plaanis taas üks proov ja reede oli taidlejate peo päralt.
Kadrilaupäeval kadrijooksu asemel tegime kadritantsu. Kommidega oli kõik hästi, sest Enel oli sünnipäev ja selle tähistamiseks tõi ta kadridele kommi. No ja mina käisin välismaal, seega tõin Enele sünnipäeva puhul Soomest murakaliköörikaid, mida ta lahkelt rühmakaaslastega jagas. Eks see kingituse tagamõte oligi selline, et kõigile jaguks :)
Kadripäeval jooksime siis hilinenult katri Taimi juurde. Kogunesime siit ja sealt nurgast, mingi udune kokkulepe oli, et jätame autod Reet 2 maja juurde, sealt läheme. Kuid kokkulepitud kohas lebasid maas vaid kindad ja naiste hääled kostsid hoopis Taimi maja eest. Seal enamus valgesse riietatud kogusid seisidki. Ootasime natuke Karinit, mõtlesime, kuidas ikka need kadrilaulud käivad, millega tuppa lunida, siis soetasime kena viljaõnnevitsakese ja lõpuks sisenesime Taimi vastremonditud ja ümberehitatud korterisse, eeldades, et kõik on kohal ja Karin esimesena tuppa sooja läinud. Kuna meid on nii palju, et sisenemisele, ahhetamisele, kallistamisele ja lahtiriietumisele kulub nii palju aega, siis jõudis hilinenud Karin sisenejate saba lõppu kenasti kohale ja sai kogu seltskonnaga koos tuppa tulla. Seepeale tuleb tõdeda, et ära eelda, parem kontrolli! Aga Taimi juures soolaleival oli nunnu. Taimi imepisike köök oli koha vahetanud vannitoaga, seega oli köögist saanud elutoa avatud osa. See väike nõks andis palju kaasa ning lahtine elutuba võimaldas pea terve sussisahistajate seltskonna ära mahutada. Tõsi küll, üks Reetadest eeldas, et ruumi kokkuhoiu mõttes tuleb naabrimehe juurde minna, kuid too suunas eksinud naisterahva sinna, kus temasugused juba kõikidel istumist kannatavatel esemetel ennast mõnusalt tundsid. Lasime jutuvadal veereda ja nautisime lauale toodud kadriroogi. Lõpuks vaatasime ka sussisahistajate arhiivifotosid ja  10. juubeli videot. Oli üks äraütlemata mõnus Kadripäev!
Neljapäevase proovi jätsime vahele ning taaskohtumine rühmaga, vähemalt osaga neist, oli reedel taidlejate peol. Seekord koduülesannet ei olnud, ainuke kohustus oli tulla oma unistuste kostüümis. Osadel meist oli unistus tunda end vabalt, seega Kerly, Taimi, Anne, Reet2 tulid mugavates peoriietes. Mina tahtsin sisemise looma vabaks lasta, seega tulin hundina, Grete tundis ennast taevalikult, kuid mitte lõputult, seega tuli ta mustas inglikostüümis, Ene oli rahvamajajuhina peoprintsess. Ülesanded jaotati rühmadele lauale peo käigus. Ega see, et meil Ene kambas on, ei anna meile mingit eelist. Ta on nagu partisan, mitte midagi ei avalda, mis ülesanded on tulemas. Nagu selgus on meile sattunud pantomiimina teha kõige keerulisem pantomiimina tehtav laul. Kuidas sa näitad ette, et sa oled leheke viimne külmunud puul?! Me siis näitasime, et meie laul on "Põdra maja". Seda oskasime vähemalt ette vehkida. No ja siis saime ülesandeks tantsida Macarenat, seda lasti ka terve plaaditäie jagu, vähemalt minu arust see küll ei tahtnud lõppeda. No ja kuna Reet1 oli kadunud, siis eeldati, et ta vajab abi ajaleheartiklite kirjutamisel, siis anti ülesanne seosetute sõnadega ning kästi kirjutada luulevormis artikkel Märjamaa Nädalalehte.
Meie oma sai selline:

Napilt paari tunniga levis vallas uudis,
et täna ei toimugi kultuurikomisjoni.
Ilmaolusid hoopis komisjon uuris
ja selgitas, et rehvivahetus vajalik oli.
Seetõttu polnud ametnikke vallamajas,
vaid vajadus nad Kummimehe juurde ajas
ning napilt enne lund ja jahedust,
Sai teostatud huvitav kummivahetus,
mil komisjon ei passinud niisama,
vaid tegi kukerpalli, muudki jama.
Tagatipuks autol vahetati ära radiaator,
mida sätiti asendama akordion.
Kuna MTÜ toetus kulus autoremondile,
siis olete oodatud autoakordionikontserdile.

Loomulikult ei saanud luuletus parim, kuid abiks ikka. Seda ka ei öeldud, kuidas meie viktoriinivastused olid ning milline joonistusvõistkond võitis, kuid see ei olegi oluline, sest šampuse saime me tubli osavõtu eest nii nagu teisedki. Ja maitses hea, ma arvan...
Järgmises proovis oli meiega taas Erika. Kuna proovi algus natuke nihkus, siis jalgade soojendamiseks tegime me hoopis Marge sünnipäeva toostid kõigepelt, seejärel asusime kohe tantsu kallale. Sel korral sai põhitähelepanu "Tujukal lainel", eriti see teine pool, kus tuleb labajalga ja niuh! sääre tahalöök. Saime järjekorra paika, nüüd tuleb tants endast läbi lasta ja tantsuks teha.
Sekka on sattunud ka kaks esinemist. Esimene oli 11.12 Raplamaa Partnerluskogu jõulupeol, kus otsustasime kiireid ja tempokaid tantse tantsida. Seega said kavva "Kohaanuška", "Oih polka", "Valss" ja "Simmanipolka". Võib öelda, et kõik läks väga hästi, saime ohtralt kiidusõnu kuulda. Ja meie kiitsime Karini uut soengut, sest poisipea sobib talle imehästi!
Mõned pildid siis ilmestamiseks Aare Hindremäe aparaadist:

Samal nädalavahetusel oli pensionäride jõulupeol järgmine ülesastumine. Tegime natukene rahulikuma kava, st asendasime "Valsi" "Upa-upaga" :)  Esinemisolud olid kitsamad, kui paar päeva varem, samuti säras saal täies valguses, seega pidime väga hoolsad olema oma tantsudega. Aga läks jälle väga hästi, sest näiteks Kokemägi Tiina ütles, et väga ilus kava ning ning rühm tantsib ühtlaselt. Või midagi taolist... Ühesõnaga väga positiivne tagasiside. Kui meil poleks sellel esinemisel Märjamaa riideid seljas, siis võiks öelda, et ülemised pildid on ka pühapäevase esinemise pildid, kuid juhtus nii et tantsud samad, kuid riided erinevad :)

Hooaeg 2015/2016 on igati avatud

Kui ma nüüd ei eksi, siis tegu on Ülejala Sussisahistajate 17. hooajaga. Hooaja avaistung toimus 29.09 rahvamaja köögis. Asukohast võib aimu saada, et tantsimisega ei olnud sel korral tegu. Sussisahistajad tõid lauale hääd ja paremat ning arutati, mida alanud hooajal teha. Kaks asja on kindlad: järgmise aasta suvel on maakonna laulu- ja tantsupidu ning naiste tantsupidu Jõgeval. Nendel me osaleme. Natuke arutelu tekitas naiste tantsupeo rühmaliik, mida valida. Kõigi kirjade järgi peaks registreerima end N1, kus on tugevaimad naisrühmad. Vastame ju kõikidele etteantud tingimustele: üle-eelmise tantsupeo kõrgeim kategooria ja eelmisel hinne üle 8 palli (hindamine oli kahel peol erinev, kuid mõlemad tähendavad kõige tugevamaid rühmi :)). No aga tantsud teistes rühmaliikides on sellised, mida enne tantsitud ja ka maakonnapeo repertuaari tulemas. Arutelu ei olnud pikk - paneme ennast proovile ja kandideerime sinna, kuhu oskused ja staaž võimaldavad. Ikka sinna kõrgemasse rühma.
Järgmisena võtsime luubi alla Europeadele sõidu Belgiasse, milleks me oleme usinalt eelmisel hooajal raha korjanud. Kui aga neid nimetatud kahte pidu samal suvel poleks... ja Reet 2-l on kaks last kooli lõpetamas ja... Neid momente oli veel, et lükata Europeadele minek veel aastakese kaugemasse tulevikku. Ega need festivalid eest ei jookse.
Arutasime veel nipet-näpet, sõime head-paremat ja panime vaimu valmis järgmiseks prooviks, mis pidi juba tantsuline olema.
Järgmist proovi andis ikka oodata. Ütleme selle peale, et õnnetused ei käi mööda kive-kände, ikka inimesi mööda. Kuid ligi kuu hiljem seisime rahvamaja saalis rivis, et tantsides uut hooaega avada. Mina ja Reet3 olime eelmisel hooajal haudunud plaani, et proovide toimimist paremaks teha, kui keegi juhtub puuduma. Mõtlesime välja, et teeme kõigile tantsijatele nimelised rinnasildid, et noh, kui keegi puudub, siis varutantsija saab puuduja nimega sildi rinda. Siis teised tantsijad teavad, kellega tegu ning oskavad augutäite õigele kohale juhatada. Ikka ju mäletad, kus sa kellega pöörled või kellel kätust kinni hoiad. Sai tehtud ka sildid, millele oli "mees" kirjutatud. Ikka nendeks tantsudeks, mil osad on mehed, osad naised, siis on sooküsimused ka identifitseeritavad rinnamärkide abil.
Pärast sildimajandusega tutvumist sai Karin proovi alustada. Erandkorras oli saalis ekraan ja videoprojektor, sest uus tants "Äiu-äiu" vajas suurel ekraanil jälgimist, et kõigile oleks teada, millega meil tuleb rinda pistma hakata. Ühesõnaga pidin ma tõdema, et minu lapsepõlveunistusel baleriiniks saamisest on võimalus täituda. Millised sammud, asted, pöörded, sirutused, kõrged päkad! Vehkisime 1,5 tundi sammukombinatsioone õppida, küll kätega koos, küll ilma. Lõpuks sai koordinatsiooniharjutustega ühele poole ja viimane pooltund kulges tempokamas rütmis. Kordasime läbi "Oih polka", mida peaksime tantsima jõulupeol, "Kohaanuška", et see ei ununeks, ja "Simmanipolka", sest see tuleb maakonnapeol ettekandele. Kuna Grete oli otse reisult proovi tulnud, siis tema oli omadega rivitu vanade tantsude ajaks, seega saime kohe katsetada ka uute rinnamärkide toimimist. Anne sai uhke märgi Grete nimega rinda "Oih polkaks", Kerly "Kohaanuškaks" ja mina "Simmanipolkaks". Märgisüsteem  täiesti toimis ja kõik tantsijad teadsid märgistatud augutäidet õigele kohale nügida.
Proovi lõpus sõime Malta seepi. No see Ene toodudud pähklitega maius nägi väga seebilik välja, kuigi maik oli seebist kaugel. Sinna juurde luges Karin meile kuupäevi, kellaaegu ja asukohti, kus me peame lähiajal olema. Lähim kohtumine leiab aset juba sel neljapäeval koolimajas. Head algust sulle, 17. hooaeg!

Suvesünnipäevad ja hooaega lõpetav seljapesu Mõrastes

Vahetult pärast folki tuli meil tegeleda kiirreageerimisega, sest Ene e-kiri ja facebook´i üleskutse tegid ettepaneku korraldada suvesünnipäevatamine ja saunatamine 5. augustil Mõrastes Reet2-e suvekodus.  Kes sai, oli nõus, ja seega kogunes pea terve rühm lühikesest etteteatamisest hoolimata Reeda suvekodu õuele suvel sündinuid õnnitlema ja hooajast kokkuvõtvaid muljeid vahetama. Loomulikult tuli ka seljad puhtaks pesta ja end leilijärgselt Sipa jõe voogudesse heita.
Kokkusaamine algas väga piduliku hetkega, kuna meie kallis juhendaja, õpetaja, hing, eestvedaja, tagantutsitaja Karin saab kohe-kohe juubilariks. Tegelikult tuleb tal nüüd päris juubelile 10 otsa.  Vaatad peale - ja ei usu! Ja kes usub seda, et  Küllil on see esimene päris juubel!? No ma ei tea... Nad kõik siin valetavad oma vanuseid, et tähtsamad välja näha! Igatahes sai tähtsatele sünnipäevalastele silmipimestavalt kaunid kingid üle antud. Minul ei ole juubel ega isegi mitte mingi juubelihõngu mitte sellel sünnipäeval küljes, sellest hoolimata sain ka mina päikselise kingituse võrra rikkamaks. Tõsi küll, ma jäin oluliselt hiljaks, kuid õnnetustest hoolimata jõudsin ma paar tundi pärast teisi kohale. Lisaks õnnitlemisele olid naised jõudnud ka fogimuljeid jagada, rääkida kes mis päeval kus oli, mida nägi ja mida tundis. Taustaks jooksid Ene läpakast folgi pidid. Anneli ja perenaine Reet olid saunatama tulnud koos lastega. Neilgi jagus mängimist ja askeldamist naiste juttudele saateks. Ja mis saunaõhtu see ilma saunata on!? Näkkide asurkond ikka suurenes küll ühe-, küll paarikaupa. Vahel viskuti vetevoogudesse ka suurema seltskonnaga - ikka nii kuidas saunalava mahutas või leil välja peletas.  Kui näkid jälle naisteks muutusid, kuu ja tähed välja ilmusid, siis ujus mööda jõge üks  pardimamma oma lastele meid näitama. Ene, kellele me tegime pidevalt silmade kontrolli tegime, arvas, et part lihtsalt ujub sellise vungiga, et jutt taga. Polnud see jutt ega midagi, kõige ehtsamad pisikesed pardipojad :) Kui aga juubilar Külli keskendus hambaorgi otsimisele rohust, siis me leidsime, et aeg on õhtu lõppenuks lugeda ja autodesse jaotuda... Aeg on oktoobrit ja uut tantsuhooaja algust oodata...

Udusel pildil otsib Külli hambaorki, et lapsed sellele paljajalu joostes otsa ei astuks. 

X Märjamaa folk on läbi...

Alles ta algas teisipäevase peaprooviga lauluväljakul... Täna on esmaspäev, läbi ta ongi... Nüüd toibume suurest "folgipohmelusest" ja püüame argipäevarutiini naasta. Raske ta ju on, kuid saame hakkama.
Nagu enne sai mainitud, teisipäeval oli lauluväjakul peaproov. Nii nagu tantsijad polnud veel suureks kontserdiks valmis, nii polnud ka lauluväjak folgi saabumiseks korras.

Ei - kõik asjad olid omal kohal - lava, pingid, kuid need viimased olid värske värvikihi peale saanud. Ja kui sa polnud taibukas, et esireas kuulutust "Värske värv" lugemas käia, siis sai värvikihi peale su istmik, käed, põlved, kotid - ühesõnaga kõik see, mis puutus vastu veel päris ära kuivamata värvi. Polnud hullu, pisikesed plekid riietel ei sega tantsuilu. Küll kodus lahusti või mõni muu abivahend halvimast päästab! Meie keskendusime tantsimisele. Naistele eraldatud pooltund sai tõhusalt ära kasutatud, isegi nii hästi, et lõpetasime lausa plaanitust varem. Kuna Karin oli taas haiglas, siis juhtis naiste proovi Kaare, Gretel polnud võimalik juhendada, sest ta oli jõudnud taas neiuikka ja täitis Karini põhikooli tüdrukute rühmas kohta. Me ülejäänud 12 olime eakohaselt naisrühm edasi :) Marget tabas daamituhin ning ta saabus kõrgetel kontsadel. Ta siis oli natuke hämmingus, et terve talv tuleb jalgu pilduda ja nüüd hooaja lõpus selline tatsa-tatsa... Ta arvas, et päästab naiselikul moel päeva.

Daam jääb daamiks ehk Marge stiilinäide :)

Kui liigitants ära proovitud, siis saime paar tundi hingetõmbeks ja ees ootas veel ühistants kooride saatel. Siis me Kalev Järvela juhendamisel ühistantsu proovima hakkasime.

Kalev Järvela esiplaanil, Kungla rahvas tagaplaanil :) 

Meie saime ringi, pigem ovaali, jagada Hopsani ja Kaarekesega. Segarühmade vahel olles tekkis ka meie rühmas segadus. Me Kerlyga jäime mõlemad üksikuks, sest Ene juhendas oma pisikesi ja Aini juhendas kodus töömehi. Seega oli noorhärra sunnitud Gabrieliga ühte heitma, kui tsiteerida klassikuid. Ühesõnaga me moodustasime Kerlyga paari. Mina võtsin aga uljalt asendi sisse ja siis Kerly teatab, et käed on ikka meil jumalast imelikult. No mis mõttes? Mul kõik täiesti hästi. Siis läks esimeste taktide ajal maadluseks ning selgus, et me mõlemad tantsime, või pigem tahame tantsida, mehe osa. Kiired läbirääkimised ja mind taandati naiseks ning rahu saabus meie rühmas maale. Tundus, et teistel sussisahistajatel kulges proov suurema maadluseta. :)  Tants sai tantsitud ja proov tehtud. Seega meie poolest võite selle folgi järgmisel päeval avada!
Kolmapäeval siis natuke vihmamärjal keskväljakul folk avatigi. Me hakkasime siis ükshaaval rahvamajja tilkuma, sest teiste rühmade tantsijatest eraldas meid üks väike pisiasi... Me polnud veel saanud käepalu nimelt. Ene oli peaproovis hõivatud ja ega me küsinud ka. Kus ta ikka meie eest jookseb, rahvamajast saame ta niikuinii kätte! Saime siis Ene rahvamajast kätte ja käepaelad randmele ja mereteemaline avaklubi koos Audru Jõelavanduse Pundiga läks käima! Pool rühmast oli kohal, okupeerisime strateegiliselt hüvas asukohas laua peeglisaalis. Otse ukse vahelt saali vaadates nägime bändi laval, pilku peeglisse heites nägi lava ees tantsivat publikut ja mitte kuskile pead keerates nägime baariletti. Ideaalne asukoht, peaks mainima.

Udustele fotodele on jäänud paigalpüsijad. Saalis tantsis Marge oma kaasaga, Reet2 kepsutas pojakesega, kõrvallauas puhkas Grete jalga ning kuskil oli veel Ene. Mina (Iris) pildistan :) 

Esimene õhtu oli väga lahe, sest bänd tõmbas rahva kaasa, vaheblokkides tegid välismaalased omi tantse. Folgiklubis oli lisaks kohalikele rahvatantsijatele ja väliskülalistele ka niipalju võõrast rahvast, keda enne pole fogiklubis näinud. Kui aus olla, ma polnud neid aleviski näinud. Aga, mis alevirahva ekspert ma olen :) Hoolimata 5 eurosest piletihinnast oli maja puupüsti rahvast täis ning valitses teadmatus, kuhu paigutada 35 veel folgiklubisse saabumata itaaallast... Ütlen, et kõik lahenes - slovakid digimuutusid itaallasteks ja pidu läks edasi.
Järgmine päev oli eakate päev - ühesõnaga sellega meil asja polnud :D
Tegelikult õhtul läksime ikka vähendatud koosseisus folgikluppi, kuid mittetulijad ei jäänud millestki ilma. Või oli neil õnn sisukalt õhtut veeta... Klubilised said kuulata Diskreetse Mango Triot. Ausalt ma ei tarbi alkoholi, kuid neid oli kolm korda rohkem kui nimetus trio ette näeb. Ma ei söönud seeni ka, aga neid oli laval vähemalt kaheksa ja eriti diskreetselt nad ei laulnud. Tore rokisugemetega folkpunt. Ei mingi Metsatöll, kuid natukene kõvema pillikeelega kui näiteks  Vägilased. Vähemalt publik arvas, et diskreetsest laulust on asi kaugel, sest ma ei tea, mida see bänd pidi tundma, kui saalitäis kivinägusid istub, kuulab, aga ei ela kaasa. Isegi paar käteplaksu oleks päeva päästnud... Me siis Reet 1 ja Kerlyga üritasime märjamaalaste au päästa ja tegime vähe ergemad näod pähe ja plaksutasime lavaesises nurgalauas kaasa, kuid lõpetage-ära-me-tahame-õnnitleda-ja -ise-laulda näoskond oli tugevam. Üks Küprose tüdruk elas ka bändile kaasa ja prožektorituledega kaasajooksvad lapsed oli ka päris elus vaheldus. Aga siis sai bändi kontsert otsa ja tuli tänamine, mil vallavanem Villu tänas väliskülalisi, siis tänasid väliskülalised vastu ning siis väliskülalised tänasid üksteist. Siis algas ühislaulmine, mis meeshäälte puudumisel vunki sisse ei saanud.

Lauluklubi 

Kuskil seal seinal on karaoke sõnad, mida Kerly ja Reet1 püüavad lugeda :)

Seejärel jälle õpiti välismaalaste tantse ja vist lauldi veel. Isegi vist mehed laulsid... eraldi... ropusti... Aga ma hiilisin enne  minema, sest ma hakkasin vananema :)
Järgmine päev oli laste ja noorte päralt. Me siis olime teatud määral sel päeval esindatud, eriti need, kellel väiksemad mudilased tahtsid näomaalinguid ja pallimerd või kelle lapsed pidid esinema. Folgiklubis oli taas kindel kaader sussisahistajaid ja haiglast pääsenud Karin, kes meie naistele rahvariiete tuulutusele ülesanded ära jagas. Kuulasime  koos POSÕ ära (väga tore noortebänd) ning seejärel võtsime aktiivselt osa tantsuõppest ja tantsimisest. Väga vahva oli, sest näitasime kõrgemat taset Kohaanuška tantsimisel ning muudes toredates tantsudes, mida me enne läbikogenud oleme. No ja neid tantse tegime ka, mida ei oska, kuid tegime väga kogenud näod pähe. Igatahes tore oli. Siis aga lükkasid tugevad mehed mu auto nurga tagant liikvele ja minu jaoks oli taas üks folgiklubi läbi.
Laupäev oli tähtis päev, kuid kauaoodatud päike lasi end veel oodata. Kolmandat korda oli meie korraldada võistureilender.  Õnneks oli osalejate nimekiri lühike, kuigi üksikisikutena oli vist rekordarv osalejaid. Nimelt oli üks võistkond Slovakkia rühma 31 last. Ja siis tuldi kolmekesi, paariti, kuuekesi, viiekesi - nii nagu fantaasia võttis. Ja see fantaasia ikka võttis - tulid Miki-Hiir, Pipi, Kana, Jänes koos hoidmist vajava lapsukesega, siis Surm lõi tantsu Ingliga. Kolmapäevasest folgiklubist oli jäänud üks paar ripakile jäänud, siis tuli mees koos kahe mehelaadse tootega, siis oli soovahetuspaar, poolpaljaid lätlasi küll kahekesi, küll poole rühmaga. Lõpuks oli kaks väga kena nunnu-mammut lapsukest ehituna Eesti ja USA lipuga. No oli see vast reilender! Aga naised jõudsid nad ära registreerida, teele saata, numbrid seljast kiskuda, Ene sai võimaluse tantsijaid hinnata ja mina sain mikrofoniga lustida.
Kohe tuli otsa reilenderi autasustamine ja... vihm. Seetõttu läksime rahvariideid  tuulutama suurde saali.

Anne, Reet1 ja Reet2 kassikõndimas rahvariiete väljanäitusel. Foto: Aare Hindremäe

Karin eelmisel õhtul jagas rollid ära, kes mida näitab. Nagu näha juuresolevalt fotolt - Anne näitas linaseid riideid, Reet1 Märjamaa kihelkonna komplekti ja Reet2 sai paraadvormis ehk Ansekülades patseerida. Ja kuna mina olin juba hommikul mikrofoni enda kätte saanud, siis seda ma ei andnud ära ka moedemmil. Pärast öeldi mulle, et ma olen nagu Lembitu Kuuse. Nüüd on Aini õnnelik, sest tema saab mehega tantsida. Vähe niru see Lemps on, kuid tantsuks päris kõlbulik :)
Õhtul saime siis lõpuks esineda ka. Kõigepealt siis rongkäigus lauluväljakule. Kuna elektriautodel oli pasunakoori roll täita rongkäigus, siis sai nad rahvuslikult ära ehitud. Näiteks Marge suusamütsiga sai üks auto kaunistatud. Siis hakkas Kalev Järvela veel mütse nõudma ja Reet1 päästis järgmise auto ilu.  Teistel olid juba mütsisoengud peas, seega rohkem meie peakatteid autokaunistusteks ei võetud. Kulgesime mõnusas tempos lauluväljakule, rongkäigu ajaks oli ilm juba selge ja päiksepaisteline. Selgus, et paaripäevane vihma oli suutnud lauluväljakule karuteene teha ning rongkäigu tavatrajektoori mutta uputanud. Seega lähenes tantsijate-lauljate vägi laulukaarele vasakult üle natukene niiske muru, mitte paremalt telkide eest mudaaugust. Kalev Järvela tervitas kõiki rühmi, siis törts puhkpilli, Lilli Teesalu süütas peotule ja saigi etendus alata. Ja meil vaba aeg kuni enda tantsuni. Kes sisustas selle supisöömisega, kes tuttavatega vestlemisega, kes peo nautimisega, kes põõsas tekstide lugemisega, kes rühmade tagaajamisega. Ühesõnaga - kõigil oli tegemist. Õnneks oli meie Labajalalöss suhteliselt alguses, õnneks õnnestus ta päris hästi, isegi filmimees jäi püsti :), seega saime suurema osa lihtsalt päikesepaistet ja folki nautida ja oodata viimast ühistantsu. Etendus kulges väga kiires tempos, seega tuli lõpp lausa ootamatul ruttu. Aga tundus, et etendus ja selle kiire tempo meeldisid nii esinejatele kui ka pealtvaatajatele. Spontaanne ühislaul kogu kontserdi otsa ning seejärel kiire tänamine ja simman Justamendiga sai alata.

Labajalaössajad

Kuna Karin kartis, et naised suure suvega Labajalalössi, mis on folgil naisteväe ühistants, ära unustavad, siis 19.07. toimus naisrühmade salaproov lauluväljakul. Koolimajaproovist saadik oli Karin nuputanud ja mõelnud, kuidas kõik rühmad ilusti platsile ja sealt ära saada. Loomulikut ka seda, kuidas diagonaalid ja muud joondumised võiks olla. Karin siis organiseeris meile lisaproovi ning kutsus Grete liigitantsu assistendiks, sest äkki Karin ise ei saa peaproovis kohal olla, siis on keegi oskaja kohe võtta.
Nii me siis tulime platsile - Sipa Külapiigad kõrvuti Ülejala Sussisahistajate ning gümnaasiumi tüdrukutega, kandadel Luiskajad ning Oma Lõbuks Valgust. Karin vaatas ja mõtles väheke ja tegi meie pealetuleku kergemaks. Nimelt jäi ära, ma ei ütle mis, aga me tuleme labajalaga sisse :) Ilusam, ühtlasem publikul vaadata. Kui aus olla, siis tantsijale ka lihtsam, ainult meeles tuleb pidada, et vanas järjestuses peale ei läheks. Lõpp sai ka ühtlustatud ning võib tõdeda, et tants kokkuvõttes on kergem ning nauditavam. Proovisime mitu korda uues kuues Labajalalössi läbi ning seejärel võtsime sihikule Kungla rahva. Äää... kõlab kuidagi militaarselt... Ühesõnaga, hakkasime Ene juhendamisel ja Grete laulu saatel meelde tuletama folgi lõputantsu. Kui lugemise ja lauluga asi läbi proovitud, siis Karin leidis ka plaadi ning kinnistasime tantsu juba makimuusika abil. Nüüd küll võib see folk meie poolest tulla!
Ene ja Grete pidid veel tüdrukute rühmale korra appi minema, kuid Ene jõudis enne veel meelde tuletada, et folgi laupäevase päeval on jälle võistureilender, mille korraldamisel on sussisahistajate panus ülioluline. Jääme siis folki ootama! :D

Ruhnu ehk meretagune värk!

Ma võiksin panna selle kirjatüki asemele lihtsalt ühe üleelusuuruse naerunäo. See lihtsalt ütleks kõik! Nii üdini positiivne, päikseline, rõõmus minemine, olemine, tulemine, et selle puhul oskan ja tahan vaid ülivõrret kasutada. Juba kasvõi teadmine tänu ilm.ee-le, et meid on ootamas Ruhnus päikselised päevad, see andis kogu reisile tooni kätte. No ja millal meie naised pahurad on olnud?! Kohvrid-kotid pakitud, kogu kraam autodesse laotud, naerunäod peas jagunesime 13. juuli keskpäeval Märjamaa rahvamaja ees kolme autosse ning Taimi, Ene, Grete juhtimisel algas meie teekond, seda esialgu autodel, Pärnu suunas. Kas te teadsite, et Ruhnusse saab Pärnust läbi tivoli? Olgu, sadam oli õigel kohal jõeääres, kuid talle oli suvenaabriks kolinud rändtivoli. Atraktsioonidest mööda manööverdades jõudsime õnnelikult sadamasse, kus "Runö" meid ja teisi, no nii ca 60 inimest, ootas. Kolisime oma kohvritäie elu laevale ja lahkusime pilvisest Pärnust. Taimi tõdes pidevalt, et jälle tunnike läinud niikui niuhti! Pärast mitmekordseid tõdemisi olime lõpuks kohal - keset sillerdavat vett tervitas metsane ja päiksiline saar.

Otsustasime, et meie oleme laevas piisavalt istunud. Seega lahke transpordiminister, kes meile sõidurõõmu tahtis pakkuda, pidi piirduma vaid meie kottide-kohvrite sõidutamisega. Meie otsustasime sadamast külla jalutada. No enne pidime natuke ootama, et ühe teise seltskonna kraam neile sobilikku kohta transporditaks. Me siis istusime sadamamurul ja tundsime end mõnusalt.

 Kohe nii mõnusalt, et hakkasime üht saarel puhkavat näitlejat õpetama, kuidas kompsu võiks rattale ohutult siduda. Näitlejahärra siis ohkas ja tõdes, et sai saarele oma naise õpetussõnade eest pakku, kuid siin kohe hulgi nõuandjaid. Aga polnud hullu, komps sai kinnitatud ja härra ning ta poeg pedaalisid, saatjaks lontkõrvast peni, küla poole. Ega meil pikka ootamist polnud. Sinine buss oli kohal ja pakid said sõiduvalmis sätitud. Transpordiminister teavitas meid, kuhu minna ja kes meid seal ootab, muide - ootas tema abikaasast rahvamajajuhataja, ning vuras meie kottidega minema. Me siis jalutasime läbi suvehõngulise metsa talle järgi. Teekond polnud pikk, kuid ruhnlaste loomingulisust ja huumorisoont saime tunda juba sellel lühikesel lõigul. Esmalt oli püstitatud mälestusmärk kõigile teelt kaldunutele.

Sellest kaldunust olid alles vaid tagumine ratas ja kirsad. Siis oli äkki lampi keset metsa ülekäigurada, ühtegi maja ei ühel- ega teiselpool teed. Hiiglaslik käpajälg vihjas, et see on siis sellele müstilisele Ruhnu karule ohutuks liiklemiseks rajatud. Siis läks äkki maanteel liiklus väga tihedaks - üks rattur lähenes küla suunalt ja teine sadama poolt. Külast tuli rahvamaja juhataja Kairi, kes ei mallanud meid majas oodata ja tuli vastu, et me teelt ei eksiks ja saaksime väikese ülevaate külast, kuhu kohe-kohe jõuame. Sadamast tuli aga suveniiripoe härra, kes meid tervitas ja endale külla ootas. Möödusime nutika poissmehe majast, kelle õuel oli järlveetav kümblustünn, kuhu me kõik tahtsime, päästekahoonest, mille ees Reet 2 pilti tegi, vallamajast, mille ees Marge end pildistada lasi, koolimajast, mille juures kedagi ei pildistatud, suveniiripoest, postkontor-poest ja jõudsimegi väikese õdusa rahvamajani, mille ees ootasid meid meie kompsud.

No ja teadmine, et rahvamajas ei ole vett, sest naaberkrundil kaevati ehituse käigus rahvamaja veetrass läbi :) Rahvamaja juhataja abikaasa lohutas meid ruttu, et ta tõi meile hammastepesuks vett ja helistagu me aga, kui meil seda juurde on vaja. Saime aru, et hügieen ja puhtad hambad on väga olulised. No kuidas see saarerahvas meie esinemist vaatab, kui etlejatel on hambad mustikased :)

Seadsime end rahvamajja sisse. Ööbimiseks okupeerisime ülakorruse, nimepäevade pidamiseks oli alakorrus ideaalne. Nimelt on 13. juulil meie rühmas lausa viiel inimesel nimepäev: Reetadel, Margel ja Gretel. See ju lausa nõuab tähistamist! Natukene tähistasimegi, sõime kodust kaasa toodud hääd ja paremat, seejärel aga tegime proovi, sest me olime ju ometigi tantsulaagrisse tulnud. See vedela naeratuse saatel tehtud proov oli ikka üks väääeeega lustakas üritus... Ütleme seepeale, et proov sai proovitud ja järgmisel päeval võime esineda küll... kui veel proovi teha :) Proovi tegime õues, sest siseruumides oleksime saanud tantsida näiteks kolmekaupa.

Vähemalt nii me tol hetkel ruumi suurust arvesse võttes arvasime ja prooviruumiks majataguse valisime. Ilusti parkisime oma punased pusad ritta õuemurule ja trenniga võiski algust teha.

Kui proovid proovitud, siis otsustasime saarega lähemalt tutvust teha. Keerulist pole ju midagi, eksida pole kuhugi - üks küla keset saart, siis natuke metsa ja ümberringi meri. Nii lihtne see ongi!

Esimesel õhtul otsustasime Limo rannaga tutvust teha. Suunaviidad on olemas, saarel on mitmes kohas kaardid, seega rannaretk võis alata.  Enne kohtasime veel Kairit, kes tundis huvi, ega me kolme rataste poissi pole näinud. Tal poeg koos sõpradega kuhugi seigelnud. Kui näeme, siis saatku me poisid koju. Instruktsioonid teele kaasa saanud, asusime Limo ranna poole teele. Loomulikult jagus ruhnlaste huumorit ehitud kuusepuu näol ka selle raja äärde :)

Samuti olid ruhnlased teeääred lahkelt mustikate, maasikate ja limukatega katnud. Rannatee ääres oli ka väike liivakarjäär, kus kolm ratastel poissi askeldasid. Hüüdsime neile, et ema otsib, mingu koju. Kaks punkarisoengutega noorhärrat tegid öökullisilmad pähe ja hüüatasid klassikalise mis-mõttes-küsimuse. Me siis täpsustasime, et ema Kairi otsib, siis lubas punkarisoenguta särasilm, et eks ta varsti läheb.Järgmisel päeval saime teada, et olime Kairi poja koju saatnud, kuid teiste noormeeste imestunud protestihõige tuli sellest, et poisid on saarel isa juures hoiu :D   Hoolitsevate tädide roll täidetud jätkasime teed rannale. Ikka pilku jalge ette heites, et mitte hiiglaslikele limukatele või veel suurematele Viinamäe tigu Otto-Triinudele otsa astuda. Rand oli elamus omaette! Seal olid laulvad liivad. Täiega rokkisid. Reet 3 soovis küll nimepäeva puhul "Ema südant", kuid soovilugudega liivad ei hiilanud, pigem ikka üks ja sama vilistav ja krudisev lugu iga soovija omas rütmis. Taustatantsijaks uudishimulikud hülged meres. Super! Kui liivade kräunutamisest tüdinesime, siis sukeldusime metsa, et saarega  sügavamalt tutvust teha. Milline lahe loodus! Ööviiulid metsaservas, huvitav kuivanud keerdus mänd, veel meie oma orhideesid ja loomulikult iga natukese maa tagant Ruhnu hoiuala teavitussilt.

 Ühel hetkel arvasid naised, et nad on eksinud. Huvitav miks, kui neil on inimTom-tom minu näol olemas?! Igatahes hämardumisest hoolimata suutsime leida tee majaka juurde ning sealt oli juba lihtne koduteele asuda. Loomulikult sai nalja ka, kui ma tahtsin kinnitada päris tom-tomi ehk googlemapsi abil, et me oleme õigel teel. Nimelt oli mul põhimõtteliselt meie asukohamumm suurem kui Ruhnu saar, seega naised saatsid mu tehnikavidina kukele, sest tundus, et me oleme lihtsalt keset merd. Kui ma saare suuremaks suumisin, siis sain tõestada, et oleme ikka õigel teel ja klooster ... eee... ikka rahvamaja...  pole enam kaugel :)

Rahvamajas ei tahtnud ega tahtnud see öörahu kuidagi tulla ja Reetade nimepäev kestis ja kestis...

Hommikul varakult asus köögitoimkond Taimi-Anne-Aini pudrutama ja mandritoitude abil saime ennast ekskurssioonikorda seatud. Kella 10-st ootas meid muuseumi õuel vallavanem Jaan Urvet isiklikult.

Eriti ootas ta Reet2-te, kellel vallavanema naisega lausa sugulussuhted. Algselt pidi meile saaretuuri tegema muuseumi juhataja, kuid ta tahtis kangesti pruudiga Saaremaale shoppama minna, siis saime endale saare tähtsaima mehe teejuhiks. Kodukandimehena oli Jaan ideaalseks giidiks. Pluss veel elukogemus, lai silmaring ning muhe huumor. Meie paar tundi Jaani seltsis muuseumist kirikuni ja tagasi olid nii põnevad, et kahju oli lausa, et see praost just täna peab Ruhnu tähtsaid asju ajama tulema... Jaan lubas meie õhtust esinemist vaatama tulla ja läinud ta oligi...

Lõuna tuli kuidagi äkki ja aeg oli mandri pirtsakaid kõhtusid saare kraamiga poputama hakata. Imehea kapsasupp ja mõnus kook lõunaks... Mmmm... Mis paremat sa veel oskad tahta!? No üks kõht otsustas, et see jõuluroog keset kuuma suve on liig mis liig ja katkestas omanikuga töölepingu. Appi! Vahetult esinemise eel! Ja veel siis, kui kogu reisiliste seltskond on igasugused smektad ja aktiivsöed koju jätnud! Mis muud kui metsa mustikaravilasse!  Liikusime randa, kõhuhädaline kõige sabas, ise kahe peoga mustikaid suhu kühveldades. Rannas tegime paaitunnise päikesevannituse koos suplusega, avasime patsipunumiskeskuse. Erilise võlu mõnulemisele andis teadmine, et Märjamaal sajab teist päeva vihma :)

Kella kuuest õhtul oli meil Liise talu õuel kontsert.

Lahkusime paar tundi varem rannast, et veel proovi teha (olime siia ju tantsulaagrisse tulnud!) ja riided korda sättida. Rahvamajas alustasime riiete sättimisest ja triikimisest. See tegevus võttis aga kogu meie ajavaru. Õnneks olid soengud juba rannas valmis sätitud, muidu oleks ajast lausa puudugi tulnud. Üks triikraud ja 14 ei ole just kõige parem kooslus :)  Kairi tuli koos kaasaga kõlarite järele, siis sai neile ka kõhuhädalise muret kurta, et no kuidas sa polkatad, kui hoopis tahaks keras lesida. Õnneks leidus saarerahva koduapteegis tõhusat abi ja kõik  tantsijad said kindla olekuga tantsumurule suunduda.

Liise õuel oli esialgu päikesepaiste, mõned inimesed ja ootel kaltsuvaibad. Oli kerge ehmatus, et meil siin kõik kontsert ja puha välja kuulutatud, kus siis see rahvas on!? Ei eeldanudki, et kõik 57 sissekirjutatud saareelanikku kohale tulevad, kuid lootsime, et meiega koos saabunud turistid ikka enda aja sisustamiseks meile pilgu peale viskavad. Hoovil oligi kirikukülastusest tuttav paar, kes meiega juttu puhuma tuli. Selgus, et nad on ka rahvatantsijad, TÜ segarühmast, vilistlaste omast. Jõudsime jutustada folkidest ja Märjamaast, kui äkki vahetut enne kuut hakkas igast põõsast ja nurgast inimesi kokku voormia. Tulid nii turistid, kohalikud, näitlejahärra pojaga, vallavanem koos kaasa Kristaga, isegi kass volksatas poe aknast hoovile.

 Meie vähese prooviga etteaste võis alata. Mina siis olin vahepeal jutuvestja, Taimi abidiskor- fotograaf, teised keskendusid tantsule. No ma ka siis tantsisin ja siis hingeldades rääkisin mõne meie juhtumi vahele. Publik oli rõõmus ja heatahtlik. Hiljem selgus, et nende hulgas oli veel rahvatantsijaid mandrilt - Poska naised nimelt. 

Alustasime "Koduga", mis natuke uje ja platsitunnetav oli. "Naiste reilender" oli juba kindel, hoogne ja naerusuine. "Valss" ja "Kohanuška" olime juba sõiduvees, "Oih polka" ja "Vigala reilender" tulid mõnuga, "Kulla kutse" oli oluliselt parem kui proovis ja "Simmanipolka" ikka oma lustlikul moel.

 Kodu ja platsitunnetus

 Valsi avarivi

"Kulla kutse" eideratas

Hüppab Reet3, valmis panna Iris - "Kulla kutse"

Setu käehoid, seega tantsime "Kohaanuškat"

 Tants kodulähistelt - "Vigala reilender"

Simmanipolkas  taltsutab Külli pastelt. Fotograafina toimetas Taimi

 Külli küll nuputas, mida oma poolpõgeneva pastlaga teha, kuid lahendus oli lihtne - ära tee väljagi ja tantsi lõpuni ning kõige otsa naerata laialt. Nii lihtne see ongi! Lõpus võtsime rahva tantsuringi ning tegime paar ühistantsu. Mõnus tunnike tantsuga oli möödas. Saime tänusõnu ja lilli. Samal õhtul oli paar pilti meie etteastest juba Ruhnu blogis. Tänud Kairile, kes on tõeline kiirreageerija!

Fotograafitööd tegi Kairi ja pildid on võetud Ruhnu blogist. Sussisahistajad Liise talu hoovis. 

Pärast  õhtusööki Liise talus suundusime taas kiriku juurde. Hommikul ei olnud väikese puukiriku võtit, õhtul pidi muueumi juhataja Saaremaalt tulema ja meid ka puukirikusse lubama. Ootasime laeva ja laevalt saabujaid ning tegime "leeripilte". Kui Ene seisis heledas kleidis kiriku ees, lillekimp ja kommikarp nagu lauluraamat käes, siis oli mulje leerilapsest nii ehe, et kõik kohalolijad hakkasid "leeripilte" nõudma.

Sedasi me oma aega seal sisustasime, kuni tuli telefonikõne, kus tehti ettepanek kirikukülastus homsele edasi lükata. Olime kenasti nõus ja läksime esinemisriideid rannariiete vastu vahetama. Oli aeg suunduda teise saareserva päikeseloojangut nautima. Nüüd suundusime Kuunsi randa, mis asub saare päris põhjatipus. See teekond andis võimaluse näha küla test poolt, kus meist oli käinud ainult Reet 2, kui ta vallavanema perel külas käis. Pärast retke, mis sai mustikate ja muulukatega rikastatud, sättisime end rannaliivale ritta, ninad loojuva päikese suuas. Saatsime Karinile päikeseloojangutervitusi ja jäime loojumist ootama.

 Meiega seltsis kohalik. Nimelt üks rebane supsas roostikku. Anne jäi ehtsa paparazzina ootele ja tänutäheks sai paar vinget kaadrit reinuvaderist. Meie aga istusime rivis, ninad päikese poole. No aga see loojuv päike oli kui Metaxa reklaamis paigale naelutatud. Siis guugeldasime ja selgus, et päike kavatseb  loojuda alles tunni aja pärast, aga meil olid juba loojangu abivahendid otsas, ämblikud tikkusid kingadesse, tuul valjenes ja rebane põgenes ka minema. Otsustasime loojangut jälgida rahvamaja II korruse aknast.

Õhtune istumine möödus taas itsitamise saatel, kuid pingutasime, mis pingutasime, eelmisele ööle silmi ette ei teinud. Naerupahvakud jäid harvemaks ning ühel hetkel hiilisid kõik vaikselt magama...

Hommikul oli jälle kuldne köögikolmik pudrutanud, viimased mandritoidud laoti lauale ja viimane toidukord Ruhnus sai peetud. Kella 10-ks sättisime end kiriku juurde ja jäime giidi ootama. Sel korral oli puukiriku võti olemas ja muuseumi juhataja Andri saatel sisenesime minevikku.

Tagasi olevikku saime Liise poe abil. Kui ikka saarel oled käinud ja sealihaga ainult piirdunud, siis on saarelkäik mokas. Nii me tõdesime ja päeva päästjaks sai suitsuahven, mida me Liise poest kaasa ostsime. Mina ostsin sügavkuivatatud lesta ka Ruhnu koolilaste ekskurssioonide toetuseks. Ei, mitte sügavkülmutatud. Ikka keraamikaahjus sügavkuivatatud, seetähendab keraamilise lesta- külmkapimagneti :)

Viimased ostud sooritatud, siis naasesime rahvamajja, pakkisime kompsud, kraamisime maja ja jäime ootele.

Fotograafitööd tegi Anne, kui just pildi alla pole märgitud teisiti :)

 Tantsulaagri lõpuni olid loetud tunnid... Reet 1 sai poest kell 12 oma tellitud  ahjusooja saia ning seejärel algas meie viimane retk saarel - tagasi sadamasse. Sadamas tegime kohvikus aega parajaks, kuna lõunasööki me polnud kuskilt tellinud. Nüüd sai igaüks oma mokkamööda saarerooga küsida. Kui õues kohvi ja kooki sõime, siis üks sadamaonu jäi meiega juttu puhuma. Ütles, et meie tantsud olid väga toredad olnud, eriti meeldisid talle reilenderid. Tal oli  kahju, et juba lahkume, oleks lausa peo meiega teinud... Aga kus sa eile olid, ah?! :)