Eneseületuse maailmameistrid ehk tehnoülevaatus läbitud!!!

Meie talvine pingutus on vahe-eesmärgi täitnud! Reedel 22.aprillil oli II naiste tantsupeo Raplamaa rühmade ülevaatus Märjamaa rahvamajas. See on nüüd läbi, tantsud tantsitud, kiitus vastu võetud, pai hingele tehtud ja loorberitel lebotamise asemel teeme veel natuke tööd, et saavutatud tase peoks ei langeks.
Tundub kõik imelihtne - tuled, tantsid, näitad žüriile, mida oskad, et nad siis ettepanekuid teeks ja vajadusel parandaksid. Aga juba sõnad ülevaatus ja žürii võtavad ikka kergelt hinge värisema küll. Nagu näha, sai selleks ülevaatuseks ju tõsiselt proovi tehtud. Samal nädalalgi tegime hoolega proovi, erandina neljapäeval ühe pooletunnise sutsaka otsa, et reedel jalg ei väriseks. Kui nädal varem oli Karin peaaegu juba rahul meie etteastega, pidavat juba tantsu moodi tantsud olema, siis viimasel nädalal näitas meie vaim ja tantsukava lagunemise märke. No ei ole "Viire takka" nii sujuv kui vaja, ei ole "Tujukal lainel" joondumised päris see, mida joondumise all silmas peetakse, ka "Äiu-äius" kisub ring loperguseks ja titeäiutus pigem halukiigutuseks. Neljapäev oli veel eriti "must", kuid Karin lohutas, et kui enne paar korda koridoris tantsud läbi teha, siis kolmandal korral tuleb välja küll ja häbisse me ei jää. Tegime siis õhtu lõpetuseks uuesti "Tujukal lainel" läbi ja lõppes see nii õnnetult, et Grete väänas hüppeliigese ikka korralikult välja.  Haige-jala-klubisse, kus poolterve kannaga Reet3  ja pidevas jalahädas Aini ning jalakrampides mina (kindlasti on veel salaliikmeid meil),  lisandus nüüd veel üks liige, seda vahetult vähem kui 24 tundi enne ülevaatust.  Karin oli paanikas, et nüüd tuleb Marge välja ajada ja ööga talle tantsud uuesti selgeks õpetada, kuid Grete teatas, et kompress jalale ja homme teip peale - elab üle! Lootsimegi imele ja suundusime koju järgmiseks tähtsaks päevaks väljapuhkama.
Järgmisel päeval algas ülevaatus 17.00 vanaemade rühmadega. Meilt olid varakult platsis Ene, kes võttis majaperenaisena žürii vastu ja korraldas vägesid, Karin, kes oli peo alguses diskori rollis (DJ Karin - kõlab hästi!), ja mina, kes olin palutud kõva selge häälega esinejate nimesid ja tantse välja kuulutama. Teised tulid siis kohale, kui neidude rühm oma "Kats sõsarat" tantsuga pihta hakkas. Siis meelitasime me Kariniga  rahvamaja Kairi helipulti ja teadustama ning läksime ise tantse läbi tantsima. Maja on hiiglaslik, kuid salaja tantsida pole kuskil - kinos on kino, Ly galeriis räägitakse vanaemade rühmadele parandustest, koridor rahvast täis, fuajee rahvast täis, peeglisaal rahvast täis. Ei jäänud meil muud üle, kui minna lauluklassi ja seal jalad soojaks teha. Meie tantsimine jäi väga väikese pisiasja taha toppama. Nimelt ei soovinud lauluklassi makk meiega koostööd teha, seejärel ei olnud hip-hopparite makil meiega ühishuvisid, tagatipuks tõi Ene veel ühe musta toru lauale, mis lasi jupikese tantsu ära teha, siis kukkus põrkama. Soojendus ja läbitants jäi väga haledaks. Õnneks selgus, et neidude rühmade  vähesuse tõttu on tekkinud kavasse päris priske auk ning meil oleks võimalik see suures saalis oma tantsuharjutustega täita. Kutsusime Kuimetsa "Agnesed" kaasa ja läksime saali N1 proovi tegema. Käigult leppisime kokku, et "Leidmist" tantsime ridadena, "Agnese" ettepanekul siis meie rühm žürii ees, nemad taga. Meie olime nõus. Peaasi, et kolonnis tegema ei peaks.
Soojendus sai tehtud, isegi žürii sai sellest natuke osa, vähemalt "Leidmist" vaatasid nad, siis läks aga päris ülevaatuseks. See, et me ennast teiseks loosisime, polnud enam päevakohane. Karin arvas, et niikuinii keegi ei usu, et me ennast teiseks tõmbasime, siis tegime viisakust ja esinesime esimesena. Siis võtsime ennast kokku ja tegelesime otseöeldes eneseületusega, mille tulemusel ma meid eneseületuse maailmameistriteks tituleerisin. Kõik jalutud olid jalgel, kõik võtsid ennast kokku ja nii see algas - meie ees ja kajana kohe pärast meid kordas samu tantse "Agnes". Nemad vaatasid meid, meie neid. Mis viga ühtlane tunduda, kui kõik tantsijad on praktiliselt ühepikkused ja laiused. "Agnese" puhul oli küll tunne, et sinna lubatakse vist küll mingi parameetri alusel tantsima. Meil on pikkuse vahe ca 20 cm pikematel ja lühematel ning priskemad prouad pinnudele seltsiks.   Aga see selleks. Ilus oli vaadata neid tantse, mida ise pidevalt tantsime, kuid eriti pole näha saanudki, kui just peegli ees ei tantsi :)
 Tantsud tulid üllatavalt hästi välja. Ma ei jõudnud vaadata (ega ei tohigi), kuidas meie rühma  teistel tantsijatel õnnestus, kuid ise olin pidevalt üllatunud, et proovides keerulisena tundunud element tuli välja, siis järgmine, et naeratadagi oli mahti. Karin istus lava äärel ja oli nii rahuliku näoga, et see lisas kindlustunnet. "Leidmise" tantsuks rivistudes selgus, et Reet1 tunneb ennast nii hästi, et ta otsustas koridori arvamusartikliks materjali koguma minna. Ühesõnaga olime tantsu alustamas, kuid Reet1 rivistusest puudu. Siis pidime leidma Reeda, tema pidi tantsuasendi leidma ja alles siis saime ühiselt "Leidmist" tantsida.

Taimi pildistas, kuidas meid ülevaadati :)

Pärast ettetantsimist suundusime Ly galeriisse, et oma tantsude kohta tagasisidet saada. Kuna naiste tantsupeo kunstiline juht Ülo Luht pidi järgmist rühmaliiki vaatama minema, siis tema andis esimesena meile teada, mis muljeid meie etteaste jättis. Tema teade võttis sõnatuks - siiani parim "Leidmine", mis ta näinud on...  Siis seletas ta lahti, mis tunnet ta tahaks väljakul näha, mis liigutusi parandada ja kuidas võiks lõpp staadionil olla. Tantsu sõnum on ARMASTUS. Kui sellest lähtuda ja tantsida seda "saart" otsides, siis tuleb sellest väga liigutav tants. Ma siin kirjeldan nii kuivalt, kuidas Ülo Luht rääkis, kuid tegelikkuses oli see üks väga lahe protseduur. Esmalt viskas ta õhku küsimuse: Mis on Eestis puudu?  Hetk vaikust ja siis hakkas vastuseid tulema: rõõm, tasakaal, naeratus. vastuseks tuli Ülolt ikka: Hea vastus, kuid see pole see! Keegi julges piiksatada, et kindlasti pole vastus raha, kuid ta igaksjuhuks pakub. See polnud ka see... Eks igaüks pakkus, mis tal puudu on, kuid peojuht otsis muud vastust. Lõpuks Kerly arvas ära, et ju siis armastuse puuduses vaeveldakse. Vat see oli õige vastus. Siis hakkasime armastuse võtmesse tantsu seadma. Ei otsi me sealt silmapiirilt Kihnut ega Ruhnut, äärmisel juhul võib see Maido (Saar) olla, keda me kaugusest igatseme, kuid kindlasti ei tohi meil olla Savi(saar). :) Siis pidime kõik oma Kräsupea-Kaarlit ette kujutama (Anneli sai Kräsupea-Ülo abil katsetada :)), kellele pai teha. Lõpus läks Ülo Kerly taha peitu, pani käed ta õlale ja hõikas: "Arvake ära, kelle käed need on?". Siis näitas ta ette, kuidas lõpp võiks olla - pöördume kõik publiku poole seljaga ning embame ennast ise. Publik näeb vaid väljakutäit selgasid ja kallistavaid labakäsi.  Võiks ju kokkuvõttes ilus olla...
Siis ruttas Ülo Luht järgmisi rühmaliike vaatama ja me jäime  oma N1 liigijuhi Kaja Kiviga omapäi. Ja siis tema ütles, et see, mis ta nägi, on seninähtutest parim. Ja vaatamata on tal veel vaid Harjumaa ja Tallinna 16 N1 rühma. Luges ette väikseid parandusepoegi, mida "Agnesele" öeldi pisut rohkem kui meile, siis soovitas ta "Tujukal lainel" rohkem kekutamist ja siis lootis ta meid Jõgeval esiridades tantsimas näha. Mis saab suurem tunnustus liigijuhilt olla!? Meie kujutasime ette, et me saame peole küll, kuid tohime näiteks Torma staadionil oma kava esitada :) Aga hoopis oleme Jõgeva staadioni jooksuraja punt! Olgu-olgu, kui just parimad pole (Harjumaa ja Tallinn veel esinemata), siis üks väga kõva sõna on need Raplamaa N1 ikka küll, eriti need Ülejala Sussisahistajad :) Leppisime kokku, et järgmisel teisipäeval saame preemiaks puhkuse, ülejärgmisel nädalal tähistame saavutatut tantsu ja šampusega. Siis aga jooksin mina alla saali teadustama, Karin diskoripulti ja Ene vägesid juhtima. Üks väga tore päev tahtis jätkamist ja teised rühmaliigid oma esinemisoskust näidata. Kohtumiseni  maikuus pärast väikest puhkust ja suurt uhkust!

Aprill! Aprill!!!

Aprill peaks olema kõikide näitajate kohaselt naljakuu, kuid sel aastal, vähemalt naistantsunduses, pole siin mingit nalja. Isegi itsitust mitte, sest aprill on ülevaatuste kuu. Meie peame lähimasse tehnoülevaatuspunkti ehk Märjamaa rahvamajja ülevaatusele suunduma 22. aprillil. Appiiiii! See on juba järgmisel reedel! Sa püha püss!
Tegelikult itsitamist ikka jagub meie proovidesse, muidu poleks võimalik üleüldse trenni teha. Kirglikud naised nagu me oleme :) No ja lisaks naljale on meil ka ratsionaliseerimisideid, kui jalad ei taha korralikult töötada. Näiteks, kui säär ei taha vajaliku kiirusega taha liikuda, siis võiks ju liikuda vähemalt seelik, et markeerida säärelööki. No ja see niit võiks seeliku küljest üle kõrva joosta ja vajadusel saaks siis sikutada. Ma küll jooksin märkmiku ja pliiatsi järgi, et tööjoonised ära teha, kuid ma pole suurem asi joonistaja, seega seda seelikutõstja-agregaadi pilti meil ei ole. No ja siis pidime laenutama Thea baaris pokaalihoidjad  (need, mis taldriku külge paned ja teises aasas on pokaal), need kavatsesime kinnitada seeliku külge, et "Viire takka" tantsus seelikutest oleks kergem kinni hoida. Kuna me nüüd oleme proove teinud seelikutega, et liikumisel tunnetus kätte saada, siis saab nende seelikutega ka nalja, kellel haagid pitsitavad, kes astub kukkumiseni seelikusse. No ja mina saan peaaegu iga juhtumi oma suure rinnapartii süüks ajada - küll ei saa käsi ette õigesti asetada, sest..., küll ei saa pead vastu põlvi, sest.., küll ei saa joondutud, sest... Aga kaua sa ikka vabandad, tantsud tuleb selgeks saada!
Viimane proov tuli jälle rahvamajast koolimajja kolida, sest rahvamajas oli etendus. Ikka eksisid meist mitmed rahvamajja. Anneli isegi arvas, et valel päeval on kodust välja tulnud. Tema on kohal, kuid Ene müüb rahvamajas pileteid. Äkki on esmaspäev? Ei olnud esmaspäev, ka ei  müünud Ene   pileteid meie proovi, vaid teatrisse. Kui piletid müüdud, siis tuli ka tema koolimajja proovi. Rahvamaja juurde parkimist proovis Aini. Reet2 sai mõni samm enne rahvamaja teada, et sinna majja täna asja pole. Lõpuks olime kõik kenasti koolimajas olemas ja viimased parandused tantsudesse võisid alata.
Enne tähtsat tantsuproovi tegime loterii-allegriid. Loosisime välja esinemisjärjekorrad ülevaatusteks rühmaliikide kaupa. Külli ja Anne olid püsiloosijad, siis soovikorral kargasid vastavalt vajadusele abiloosijad juurde. Näiteks memmede rühmi oli kolm, seega said loositõmbajateks olla ainult vanaemad - Karin, Külli, Anne. Siis neiud - Külli ja Anne jne jne. Kokku sai lepitud, et loositõmbajaid on nii palju, kui loositavas rühmaliigis rühmi ja esimesena alustab ettetantsimist rühm, kelle nime on tõmmanud loosijaterivis vasakpoolne tantsija. Mina ka ühel korral võtsin loosijana osa ja tahtsin olla vasakpoolne ehk see, kelle tõmmatud rühm esimesena esinema peab. Itsitasin, et keeran Käru rühmale käru. Oleks te mu nägu näinud, kui selgus, et olengi karanud selle rühmaliigi järjekorra loosimisele, kus Käru naised osalevad, ja minu käes oli sedel "Naksakad naised". Kallid Käru tantsijad, kangesti tahaks hüüda Aprill!, kuid kahjuks oli see päris loosimine ja teie olete oma rühmaliigi esimesed esinejad. Kui Märjamaale tulete, siis jooksen ma teie eest ära, nii kiiresti, kui mu lühikesed jalad võimaldavad :)
Kui N1 loosimiseni jõudsime, siis Karin arutas, et mõelge, kui me teiseks jääme, siis Agnese tantsijad kindlasti ei usu, et loositi nii. Otsustasime, et loosime ikkagi ja loos ütleb, kuidas järjekord on. Silmad kinni ja käsi loosikotti! Vasakpoolne tantsija tegi silmad ja loosisedeli lahti ja luges sealt "Agnes". Nüüd juhtuski see, et keegi ei usu, et me ennast ise teiseks ei pannud. Reet3 ütles siis, et midagi pole teha, loos on loos ja Iris paneb ilusasti blogisse kirja, et valskust ei olnud. Nii! Sai kirja! Valskust ei olnud! Loos on loos!

Pöörleva saali sündroom

Kuna 8.martsil olid laval ainult mehed ja saalis ainult naised, siis olime sunnitud proovipäeva 10.märtsi peale lükkama ning koolimajas toimetama. Aga miskipärast on keha harjunud rahvamajaga ja meel teisipäevaga, seega alguses ei laabunud proov kohe teps mitte. Eriti hädas oli orienteerumisega Reet1, kes lisaks sellele, et oli neljapäevastressis, ei kuulnud ka, nagu ta ise väitis.  :)
Alustasime tantsudega, mis kaua tantsimata, kuid on kavas maakonnapeol või võiksid olla kestvalt repertuaaris. Simmanipolka vajas pisut puhastamist, tegelikult minul lausa õppimist. Olen igakord kellegi auku pidanud täitma ja õppimise asemel hoopis esinama pidanud sellega. Nüüd tegime lugemise järgi läbi ja loodan, et hakkab kinnistuma.
"Oih polka" puhul hakkas saal eriti kentsakaid asendeid võtma. Kui otsustasime, et publik on makk ja võimla uksed, siis tantsu algasend seda kindlasti ei kinnitanud. Ma küll piiksusin, et oleme pisut valesti, sest mul peaks parem puus publikusse jääma, kuid öeldi, et oleme õigesti. Puus jäi mul sinna, kus tõepoolest tavaolukorras on publik, siis arvasin, et ma kuulsin ennist valesti. Kui aga Karin küsis, miks me oma imevigureid publikule seljaga teeme, siis selgus, et ju see saal ikka pöörleb mis kole :)
Ja naistepeo tantsudes läks jälle karussell lahti, sest "Tujukal lainel" läbijooksud muutusid puntrajooksudeks, tiivikutest said propellerid ja joondumine muutus rööprähklemiseks. Siis hingasime pahinal sisse ja mühinal välja ja leppisime kokku, et järgmiseks teisipäevaks ravime end pöörleva saali sündroomist terveks ja kodusaalis teeme kõik õigesti :)

Kõik teed viivad Kohilasse!

Selgi aastal oli meil Kohilasse asja. Nimelt toimus seal maakonna laulu- ja tantsupeo proovide laager. Laagerdumist jagus seal lausa kaheks päevaks -  2.-3. aprilliks. Päev varem laagerdusid ja tantsisid polkast rokini (tegelt öödisko) lapsed ja noored Raplas. Nendega olid ka Karin,  Ene ja Grete. Meie pidime siis laupäeva õhtupoolikul Kohilasse kohale ilmuma. Meie tantsud algasid viiest võimlas, seejärel õhtusöök, millest loobusime, ja 19.00- 22.00 pidi proovipäev jätkuma aulas. Ene ja Grete tegid Raplast Kohilasse suundudes jänesehaagi Märjamaale ja haarasid suurema osa rühmast oma autodesse. Ruumi jäi ülegi, sest Marge ja Reet3 olid haigestunud. Tegelikult haigestus küll Reeda üks jalg, nii et ta lausa haiguslehel sellega oli, ja ta ei saanud Kohila laagrist osa võtta. Mina tulin ka eraldi ekipaažiga juba tantsupäeva alguseks kohale. Liigne agarus on ogarus, tõdesin ma, sest soojenduseks pidin ma Luiskajate rühmas auku täitma nii "Labajala lössis" kui ka "Vigala reilenderis". Seega kui saabus aeg tantsida "Viire takka" ja "Ei me ette tea", siis selleks ajaks oli mul korralik soe sees. Või nimetatakse neid ealisteks iseärasusteks?!
Kui kaks esimest tantsu tantsitud,  siis tuli kuidagi äkki õhtusöögiaeg. Meie küll sööklasse ei suundunud, küll aga hoolitses meie figuuri eest Anne, kellel eelmisel päeval sünnipäev oli. Alustuseks sünnipäevakallid ja seejärel imehea kook. Kuna me olime ülitublid ja oma aega ülioskuslikult ära kasutasime, siis saime me "Viire takka" tantsuks teiste tantsude arvelt tekkinud aega ära rakendada. Üleval aulas kulges meie proov ülitempokalt ning me vabanesime "Simmanipolkast" oluliselt varem, kui me ka unes oleks ette osanud näha.

Külli näitab pärast "Simmanipolkat" kodutee suunda

Pühapäev oli siis bändi ja koori saatel. Meie hommik algas turgutava "Simmanipolkaga." Kui me ise ennist arutasime,  peaasi, et jalg õhku rippu ei jääks, siis selgelt me alahindasime "vastast". Lauljad tulistasid sellise tempoga, bänd vihtus sellise hooga, et tuhat tegu oli neile oma tantsuga järele jõuda!

"Simmanipolka" bändi saatel. Pildistas Ülle Reigam Luiskajatest

Õnneks teiseks läbitantsuks olid nad pisut väsinud ja tempo oli murdosa aeglasemaks muutunud. No aga "Viire takka" otsustasid nad nii aeglaseks muuta, et meil oli tunne et dirigent on endast looma vallale päästnud. Kõigi näitajate järgi oli see metsik loom kilpkonn. No see lugu oli ikka tõsiselt aeglane...
Kui aga "Ei me ette tea" tantsisime, siis Karin sattus nii hoogu, et dirigeeris teisest võimla otsast koori. Ja sel korral püsis koor kenasti tantsijatele sobilikus tempos. Lõpuks tulid naisrühmade tantsijad ja tegid Karinile müriseva aplausi kahepäevase tõsise töö eest meiega. Ekstra aplaus ja kiiduhõiked tulid Karinile veel tantsu "Ei me ette tea" loomise ja õpetamise eest!