Eneseületuse maailmameistrid ehk tehnoülevaatus läbitud!!!

Meie talvine pingutus on vahe-eesmärgi täitnud! Reedel 22.aprillil oli II naiste tantsupeo Raplamaa rühmade ülevaatus Märjamaa rahvamajas. See on nüüd läbi, tantsud tantsitud, kiitus vastu võetud, pai hingele tehtud ja loorberitel lebotamise asemel teeme veel natuke tööd, et saavutatud tase peoks ei langeks.
Tundub kõik imelihtne - tuled, tantsid, näitad žüriile, mida oskad, et nad siis ettepanekuid teeks ja vajadusel parandaksid. Aga juba sõnad ülevaatus ja žürii võtavad ikka kergelt hinge värisema küll. Nagu näha, sai selleks ülevaatuseks ju tõsiselt proovi tehtud. Samal nädalalgi tegime hoolega proovi, erandina neljapäeval ühe pooletunnise sutsaka otsa, et reedel jalg ei väriseks. Kui nädal varem oli Karin peaaegu juba rahul meie etteastega, pidavat juba tantsu moodi tantsud olema, siis viimasel nädalal näitas meie vaim ja tantsukava lagunemise märke. No ei ole "Viire takka" nii sujuv kui vaja, ei ole "Tujukal lainel" joondumised päris see, mida joondumise all silmas peetakse, ka "Äiu-äius" kisub ring loperguseks ja titeäiutus pigem halukiigutuseks. Neljapäev oli veel eriti "must", kuid Karin lohutas, et kui enne paar korda koridoris tantsud läbi teha, siis kolmandal korral tuleb välja küll ja häbisse me ei jää. Tegime siis õhtu lõpetuseks uuesti "Tujukal lainel" läbi ja lõppes see nii õnnetult, et Grete väänas hüppeliigese ikka korralikult välja.  Haige-jala-klubisse, kus poolterve kannaga Reet3  ja pidevas jalahädas Aini ning jalakrampides mina (kindlasti on veel salaliikmeid meil),  lisandus nüüd veel üks liige, seda vahetult vähem kui 24 tundi enne ülevaatust.  Karin oli paanikas, et nüüd tuleb Marge välja ajada ja ööga talle tantsud uuesti selgeks õpetada, kuid Grete teatas, et kompress jalale ja homme teip peale - elab üle! Lootsimegi imele ja suundusime koju järgmiseks tähtsaks päevaks väljapuhkama.
Järgmisel päeval algas ülevaatus 17.00 vanaemade rühmadega. Meilt olid varakult platsis Ene, kes võttis majaperenaisena žürii vastu ja korraldas vägesid, Karin, kes oli peo alguses diskori rollis (DJ Karin - kõlab hästi!), ja mina, kes olin palutud kõva selge häälega esinejate nimesid ja tantse välja kuulutama. Teised tulid siis kohale, kui neidude rühm oma "Kats sõsarat" tantsuga pihta hakkas. Siis meelitasime me Kariniga  rahvamaja Kairi helipulti ja teadustama ning läksime ise tantse läbi tantsima. Maja on hiiglaslik, kuid salaja tantsida pole kuskil - kinos on kino, Ly galeriis räägitakse vanaemade rühmadele parandustest, koridor rahvast täis, fuajee rahvast täis, peeglisaal rahvast täis. Ei jäänud meil muud üle, kui minna lauluklassi ja seal jalad soojaks teha. Meie tantsimine jäi väga väikese pisiasja taha toppama. Nimelt ei soovinud lauluklassi makk meiega koostööd teha, seejärel ei olnud hip-hopparite makil meiega ühishuvisid, tagatipuks tõi Ene veel ühe musta toru lauale, mis lasi jupikese tantsu ära teha, siis kukkus põrkama. Soojendus ja läbitants jäi väga haledaks. Õnneks selgus, et neidude rühmade  vähesuse tõttu on tekkinud kavasse päris priske auk ning meil oleks võimalik see suures saalis oma tantsuharjutustega täita. Kutsusime Kuimetsa "Agnesed" kaasa ja läksime saali N1 proovi tegema. Käigult leppisime kokku, et "Leidmist" tantsime ridadena, "Agnese" ettepanekul siis meie rühm žürii ees, nemad taga. Meie olime nõus. Peaasi, et kolonnis tegema ei peaks.
Soojendus sai tehtud, isegi žürii sai sellest natuke osa, vähemalt "Leidmist" vaatasid nad, siis läks aga päris ülevaatuseks. See, et me ennast teiseks loosisime, polnud enam päevakohane. Karin arvas, et niikuinii keegi ei usu, et me ennast teiseks tõmbasime, siis tegime viisakust ja esinesime esimesena. Siis võtsime ennast kokku ja tegelesime otseöeldes eneseületusega, mille tulemusel ma meid eneseületuse maailmameistriteks tituleerisin. Kõik jalutud olid jalgel, kõik võtsid ennast kokku ja nii see algas - meie ees ja kajana kohe pärast meid kordas samu tantse "Agnes". Nemad vaatasid meid, meie neid. Mis viga ühtlane tunduda, kui kõik tantsijad on praktiliselt ühepikkused ja laiused. "Agnese" puhul oli küll tunne, et sinna lubatakse vist küll mingi parameetri alusel tantsima. Meil on pikkuse vahe ca 20 cm pikematel ja lühematel ning priskemad prouad pinnudele seltsiks.   Aga see selleks. Ilus oli vaadata neid tantse, mida ise pidevalt tantsime, kuid eriti pole näha saanudki, kui just peegli ees ei tantsi :)
 Tantsud tulid üllatavalt hästi välja. Ma ei jõudnud vaadata (ega ei tohigi), kuidas meie rühma  teistel tantsijatel õnnestus, kuid ise olin pidevalt üllatunud, et proovides keerulisena tundunud element tuli välja, siis järgmine, et naeratadagi oli mahti. Karin istus lava äärel ja oli nii rahuliku näoga, et see lisas kindlustunnet. "Leidmise" tantsuks rivistudes selgus, et Reet1 tunneb ennast nii hästi, et ta otsustas koridori arvamusartikliks materjali koguma minna. Ühesõnaga olime tantsu alustamas, kuid Reet1 rivistusest puudu. Siis pidime leidma Reeda, tema pidi tantsuasendi leidma ja alles siis saime ühiselt "Leidmist" tantsida.

Taimi pildistas, kuidas meid ülevaadati :)

Pärast ettetantsimist suundusime Ly galeriisse, et oma tantsude kohta tagasisidet saada. Kuna naiste tantsupeo kunstiline juht Ülo Luht pidi järgmist rühmaliiki vaatama minema, siis tema andis esimesena meile teada, mis muljeid meie etteaste jättis. Tema teade võttis sõnatuks - siiani parim "Leidmine", mis ta näinud on...  Siis seletas ta lahti, mis tunnet ta tahaks väljakul näha, mis liigutusi parandada ja kuidas võiks lõpp staadionil olla. Tantsu sõnum on ARMASTUS. Kui sellest lähtuda ja tantsida seda "saart" otsides, siis tuleb sellest väga liigutav tants. Ma siin kirjeldan nii kuivalt, kuidas Ülo Luht rääkis, kuid tegelikkuses oli see üks väga lahe protseduur. Esmalt viskas ta õhku küsimuse: Mis on Eestis puudu?  Hetk vaikust ja siis hakkas vastuseid tulema: rõõm, tasakaal, naeratus. vastuseks tuli Ülolt ikka: Hea vastus, kuid see pole see! Keegi julges piiksatada, et kindlasti pole vastus raha, kuid ta igaksjuhuks pakub. See polnud ka see... Eks igaüks pakkus, mis tal puudu on, kuid peojuht otsis muud vastust. Lõpuks Kerly arvas ära, et ju siis armastuse puuduses vaeveldakse. Vat see oli õige vastus. Siis hakkasime armastuse võtmesse tantsu seadma. Ei otsi me sealt silmapiirilt Kihnut ega Ruhnut, äärmisel juhul võib see Maido (Saar) olla, keda me kaugusest igatseme, kuid kindlasti ei tohi meil olla Savi(saar). :) Siis pidime kõik oma Kräsupea-Kaarlit ette kujutama (Anneli sai Kräsupea-Ülo abil katsetada :)), kellele pai teha. Lõpus läks Ülo Kerly taha peitu, pani käed ta õlale ja hõikas: "Arvake ära, kelle käed need on?". Siis näitas ta ette, kuidas lõpp võiks olla - pöördume kõik publiku poole seljaga ning embame ennast ise. Publik näeb vaid väljakutäit selgasid ja kallistavaid labakäsi.  Võiks ju kokkuvõttes ilus olla...
Siis ruttas Ülo Luht järgmisi rühmaliike vaatama ja me jäime  oma N1 liigijuhi Kaja Kiviga omapäi. Ja siis tema ütles, et see, mis ta nägi, on seninähtutest parim. Ja vaatamata on tal veel vaid Harjumaa ja Tallinna 16 N1 rühma. Luges ette väikseid parandusepoegi, mida "Agnesele" öeldi pisut rohkem kui meile, siis soovitas ta "Tujukal lainel" rohkem kekutamist ja siis lootis ta meid Jõgeval esiridades tantsimas näha. Mis saab suurem tunnustus liigijuhilt olla!? Meie kujutasime ette, et me saame peole küll, kuid tohime näiteks Torma staadionil oma kava esitada :) Aga hoopis oleme Jõgeva staadioni jooksuraja punt! Olgu-olgu, kui just parimad pole (Harjumaa ja Tallinn veel esinemata), siis üks väga kõva sõna on need Raplamaa N1 ikka küll, eriti need Ülejala Sussisahistajad :) Leppisime kokku, et järgmisel teisipäeval saame preemiaks puhkuse, ülejärgmisel nädalal tähistame saavutatut tantsu ja šampusega. Siis aga jooksin mina alla saali teadustama, Karin diskoripulti ja Ene vägesid juhtima. Üks väga tore päev tahtis jätkamist ja teised rühmaliigid oma esinemisoskust näidata. Kohtumiseni  maikuus pärast väikest puhkust ja suurt uhkust!