Pöörleva saali sündroom

Kuna 8.martsil olid laval ainult mehed ja saalis ainult naised, siis olime sunnitud proovipäeva 10.märtsi peale lükkama ning koolimajas toimetama. Aga miskipärast on keha harjunud rahvamajaga ja meel teisipäevaga, seega alguses ei laabunud proov kohe teps mitte. Eriti hädas oli orienteerumisega Reet1, kes lisaks sellele, et oli neljapäevastressis, ei kuulnud ka, nagu ta ise väitis.  :)
Alustasime tantsudega, mis kaua tantsimata, kuid on kavas maakonnapeol või võiksid olla kestvalt repertuaaris. Simmanipolka vajas pisut puhastamist, tegelikult minul lausa õppimist. Olen igakord kellegi auku pidanud täitma ja õppimise asemel hoopis esinama pidanud sellega. Nüüd tegime lugemise järgi läbi ja loodan, et hakkab kinnistuma.
"Oih polka" puhul hakkas saal eriti kentsakaid asendeid võtma. Kui otsustasime, et publik on makk ja võimla uksed, siis tantsu algasend seda kindlasti ei kinnitanud. Ma küll piiksusin, et oleme pisut valesti, sest mul peaks parem puus publikusse jääma, kuid öeldi, et oleme õigesti. Puus jäi mul sinna, kus tõepoolest tavaolukorras on publik, siis arvasin, et ma kuulsin ennist valesti. Kui aga Karin küsis, miks me oma imevigureid publikule seljaga teeme, siis selgus, et ju see saal ikka pöörleb mis kole :)
Ja naistepeo tantsudes läks jälle karussell lahti, sest "Tujukal lainel" läbijooksud muutusid puntrajooksudeks, tiivikutest said propellerid ja joondumine muutus rööprähklemiseks. Siis hingasime pahinal sisse ja mühinal välja ja leppisime kokku, et järgmiseks teisipäevaks ravime end pöörleva saali sündroomist terveks ja kodusaalis teeme kõik õigesti :)