Ei noh, tere talv!

Detsember on huvitav kuu - saabub talv, tulevad jõulud, sulab lumi... võib-olla tuleb ka tagasi 😃
Meie aga tantsime ja püüame nii talve teretada, jõuludeks vormis olla. Hetkel veel on päevakavas proovid ja tantsud talvele viisakusavalduseks.
Kuna Karinil oli idee muuta "Leidmine" säravamaks ja ta kirjeldas, et nii ilus oleks, kui me tuleksime hämaras õhtus ning siis särab tuluke meie karikana tõstetud peopesades... Ma siis tahtsin Karinile rõõmu valmistada ja asusingi otsima vahendit, mis juhendaja idee teostatavaks muudaks. Kus häda kõige suurem, seal pood kõige lähem :D Järgmisel päeval hüppasin Raplas Magaziini poodi sisse, sest seal on mustmiljon imelikku asja müügil, küll sealt ka selle tulukese leiab. Õnneks on jõulude puhul pood erinevaid valgusallikakesi täis, kuid 3-meetrise tuleketi või 20-sentimeetrise lumememmega sa ikka tantsima ei lähe. Lootust kaotanuna jõulupudinate riiuli juurest lahkudes jäi vilksamisi silma paarisentimeetriste led-küünalde kolmikpakk. Tundus, et see on täpselt see, mida me vajame. Pöördusin riiuli juurde tagasi ja hindasin pilguga pakkide hulka riiulil - neid oli seal kümmekond, seega kui teistele idee meeldib, siis saaksime neid juurde osta. Võtsin selle ühe kolmikpaki kaasa (ostsin loomulikult ära)  ja kihutasin Märjamaale Enele näitama. Loomulikult oli tegu tööpäeva lõpuga, ega ma päris uisapäisa mööda maakonda ringi kihuta. Enne katsetasin autos, kas tuluke ikka paistab ja kuidas see hämaruses välja näeb. Armas, väike, kollakas tuletäpp... Ene oli õnneks rahvamajja kauemaks tööle jäänud ja siis me seal pimedas katseid tegime. Kui mina mõtlesin ainult "Leidmise" tantsu jaoks neid küünlaid, siis Ene tegi katseid, kuidas küünaldega tants olla võiks. Noh, et saaks siseruumides seda tantsida, ilma, et päästeteenistus meie proove või esinemisi külastaks. Kui küünla patsikummiga käe külge kinnitasid ja tantsus vajalikke liigutusi tegid, siis oli tulemus täiesti arvestatav. Nii me seal hämaras toas otsustasime, et soetame küünlaid juurde, et igale tantsijale 2 küünalt jaguks. No ja kui ei sobi, siis saab neid rahvamaja kaunistamiseks kasutada :)
Järgmine proov oli meil igale tantsijale sobilikus koguses küünlaid olemas, Ene oli juurde varunud ka valgeid rahakumme. Nii me siis Karinile ja tantsijatele oma ideed tutvustasime, et paned küünla pihku, keerutad kummi ümber küünlaleegi ja seejärel sätid ümber peopesa. Nüüd saad küünalt pisut keerata ja põhja all olevast lülitist vajalikul hetkel põlema süüdata. Nüüd oli Karini otsustada, kas kasutame küünlaid ainult "Leidmise" lõpuosas või katsetame neid ka küünlatantsus. Karin palus tuled hämaraks keerata ning asusime küünlatantsu katsetama. Paar tantsijat panid küünlad käeseljale, enamus peopessa, et siis Karin ja Grete jälgivad, kuidas efektsem on. Kui eelmised proovid läks mõtlemisele, kuidas sammud on, siis nüüd läks aur käteliikumise jälgimisele. Küünal pidi ju nii olema, et tuluke publikule paistaks. Mõned hoidsid käsi ühtemoodi, teised teisiti. Lõppkokkuvõtteks Karin siis hakkas ühtlustama, kuidas käed võiksid olla, et tants efektne välja näeks. Eks siis talve teretamisele tulijad näevad, kuidas me neid käsi hoiame ja kuidas tants elava tuleta välja näeb. Igatahes turvaline ja ohutu on küll, kui keegi sul patsi või seelikut põlema ei pista ega küünlarasva pähe ei vala :)
"Leidmise" osas tekkis vaidlus, kas neid tulukesi kasutada ja kui kasutada, siis millal. Kui oled õues külma käes ja käed on kohmetunud või kinnastes, siis on keeruline pimedas lülitit õigeaegselt sisse lülitada. Otsustasime, et proovime vähemalt ja tantsisime pool tantsu väljalülitatud küünaldega, seejärel tagasipöördel lülitasime küünlad sisse ja kui karika koht oli, siis tõstsime põlevate küünaldega peopesad taeva poole. Nii tantsu lõpuni. Lõpus, kus käed rinnale risti asetame, seal palus Karin käed nii asetada, et tulukesi näha ei ole. Kokkuvõttes oli see väga võimas olnud, seega pingutame, et poole tantsu pealt tulukesed põlema saada, et tantsule ilu ja väge juurde anda.
Seejärel panime küünlad ilusasti ära ja tegime ka "Äiu-äiu" ja "Alati ootan" tantsu läbi. Olgu, valetan, viimast tegime mitu korda läbi. Eriti püüdsime "leiva" kohta ühtlustada, et õigeaegselt "rosinatesse" saaks minna 😊 (On ju toredad märksõnad!? 😜 )
Proovi lõpetuseks asusime meelde tuletama Virve Kurbeli "Labajalga". Me oleme seda 14-kesi tantsinud, nüüd on meid 13, seega otsustas Karin selle algversiooni järgi seada 12-le. Ingrid hakkas Grete kõrval kaasa tegema. Kui Grete jalg lubab päkal tantsida, siis labajalg on talle piin. Ingrid õpib siis Grete osa, et vajadusel teda asendada. Kuna meil on viimasel ajal ikka läpakas ka abivahendiks olnud, et vanu asju meelde tuletada, siis Ene pani meie 15. juubel video mängima, et me saaksime meelde tuletada, kes kus oli ja mis tantsuga üleüldse tegu oli. Märksõna oli "Hobulaiul aida taga". Siis tuli kõigil meelde, kuidas me päikesepaistel Erika juhendamisel tantsu õppisime ja kuidas ühed pidid lõpus ühte põõsasse kaduma, teised teise. Kuna Aini ja Taimi enam ei tantsi, siis selgus, et keskel on õige arv tantsijaid (ja õppur Ingrid), ühel küljel 5 tantsijat, teisel 3. Siis Karin natuke nuputas ning paigutas Aini kohale Anne, siis said rivid ühepikkused ning vedajad jäid vähemalt ühel poolel samaks.  Tuletasime pool tantsu meelde, siis oli trenniaeg juba ammu ületatud ning aeg koju suunduda. Saatjaks veel Karini soovitus, et me kodus youtubest 12-ga versiooni üle vaataksime.
Järgmine proov selgus, et polnud erilist mõtet seda 12-ga versiooni vaadata, sest pärast talveteretamise tantse asusime labajala kallale 13-kesi. Kuna Grete jalg muutub üha paremaks, siis pole mõtet Ingridil tal kõrval joosta lasta, seega sai Ingrid ühte külgviirgu oma koha. Nüüd tantsimegi ametlikult seda 13-kesi. Muu kõik oli OK, kuid põimumine hakkas peavalu valmistama. Kui neljakesi viiese reaga põimuda, siis pole ju midagi hullu, kuid siis peavad neljased viirud omavahel põimuma. Joonis ei aita ja loogika hakkas ka alt vedama. Kumb eest, kumb tagant, kellega õlad kokku ja kelle vasakult käelt sa ikka lähed? Joonise järgi peaks ühte moodi, kuid asend ja loogiline liikumine ütlevad midagi muud. Sel korral vaidlesime pisut ning  tegime parima äranägemise järgi. Kuid järgmisel korral teeme tantsu proovi alguses ja puhanud peaga, küll siis kõik paika loksub.
Järgmine proov oli viimane sügisene proov. Me võime selle talve ju ära teretada, kuid lumi on läinud ja prognooside järgi algab talv kehva suusailmaga. Tegime siis taas selle nimel proovi, et järgmisel päeval see talv teretatud saaks. Alustasime "Leidmisega", kuigi Gretet veel ei olnud. Pidi küll minutikese hilinema, kuid ju tal oli jälle klient, kelle ilu ei tahtnud pingutustest hoolimata saabuda. Seejärel tantsisime "Alati ootan", "Küünlatantsu". Siis asusime "Labajala" kallale, milles sel korral ka põimumine kogemata paika loksus.  Mingi hetk saabus ka Grete, siis oli kogu seltskond koos ja saime teha kõiki vajalikke tantse. Ma tegelikult sisimas lootsin, et selle proovi saame odavamalt, st tantsime talveteretuse tantse ja siis saame koju, sest järgmisel päeval tantsime ju jälle. Aga lootus on lollide lohutus :D Vuhtisime kogu suvise repertuaari läbi ning "Oih polka" boonusena veel kõige otsa. Minu loodetud lühiproovist sai tavaproov ja sutike minuteid veel pealekauba. Folgi hoiatusena kuulsime veel lõpukummarduseks "Kalamehe mõrsja" esimesi takte...
Lõpuks oli see kauaoodatud talv saabunud. Ja tõepoolest tasus öelda ehteestlaslikult: "Ei noh! Tere talv!" Sest seda ütelust see talv ka väärt oli. Nagu kiuste ei lumeteragi, ainult uduvihma tuli terve päeva. Talve kuuendamal tunnil ei olnud olukord parem ning nii me vaheldumisi pauladega kord tantsides, kord lauldes vesist talve teretasime. Ilmale vastavalt oli ka pealtvaatajate read hõreda, kuid püsikunde Vuller oli kinost õigeaegselt väljunud, Aini oli oma sünnipäevalaupäeva tähistama tulnud, Grete poeg ja minia sunniviisil platsiäärde hiilind ning veel mõned vaprad märjamaalased. Aini võttis meie etteaste videosse, kuid suurema osa kaunist tulemusest ja küünlamängust suutsid prožektorid ära nullida. Saime kavast teada, et küünaldega tants ei ole mitte küünaldega tants vaid tal on lausa oma nimigi olemas - "Kodu jääb koduks". Näe, mis enne etteasteid teada saab! Ingrid tegi vapralt oma talveteretamisdebüüdi ära. Unustasime vahtralehe talle seljale kinnitamata, kuid ega seal pimeduses aru ei saanud, kas närv on sees või mitte. Pärast jõime glögi, sõime piparkooke, tegime Ainile ette kalli ära, soovisime üksteisele häid jõule ning järgmine tantsuline kohtumine on meil aastal 2017. Head aastavahetust! :D

Taidlejatekuu

November on nagu november ikka - igal teisipäeval proov ja ühel kurikuulsal õhtul taidlejate pidu.
Proovid kulgevad nii nagu proovid kulgema peavad - ohtralt soojendust, tantsusamme ja naeru. Viimases proovis tegime soojendust šampuse abil, sest Enel oli juhtumisi eelmisel nädalal 5-ga lõppenud sünnipäev. Kuna harjutatavad tantsud on aeglased, siis väga liigutamisele rõhku ei pannud, lasime pigem puuviljadel ja šokolaadil heamaitsta ning loputasime toidu kihisevaga alla. Arutasime kiirkorras siis ka päevakajalisi teemasid läbi. Ikka jõudsime taidlejate peoni, kus sel aastal teemaks pulma-aastapäev. Küll mõtlesime pulmakleitides kohale minna, küll reisile suunduda, küll draamat teha. Ikka polnud kandvat ideed. Ene siis itsitas, et pole midagi, küll Irisel ööl enne pidu idee tuleb! Nüüd hakka või seda idee tulemist kartma - jälle öö otsa kirjutamist ja järgmisel päeval kudend olekut on ees ootamas :) No ja siis tahtsime teada, mitmes nn pulma-aastapäev meil olla võiks. Minul on teadmine, et käimas on 18. hooaeg, seega peaksime 17. pulma-aastapäeva tähistama. No ja siis läks vaidluseks, et mitmes hooaeg see meil ikka on! Arvutamime vasakult paremale, paremalt vasakule, sulgi lendas, kired olid õhus. Lõppkokkuvõttes on ikka 18. hooaeg käsil ning paari aasta pärast saab jälle suuremat juubelit tähistada :)
Kui soojendav osa otsa sai, siis asusime tantsude kallale. Esmalt siis küünaldega tants. Mul oli ikka täielikult kinni kiilunud selle tantsu algus. Neli esimest takti meeles (ma ei pea neid silmas, mil neli tantsijat erineval ajal küünaldega vehivad), siis täielik must auk. Isegi küünlad ei põle :D Aga lugemise järgi tegema hakates tuli vaikselt meelde. Õnneks pole ma ainus, kellel juhe kokku jookseb. Kui ikka vanad tegijad ka "vesiroosi" pahupidi pööravad, siis teiskordsetel proovijatel on eksimised lausa kohustuslikud :D. Janne oli täna olemas ja kuna Grete jalg ei lubanud eriti tantsida, siis Grete võttis vaatleja positsiooni ning Janne hakkas nullist tantsu õppima. Tänu sellele saime kõik lugemise järgi üle korrata ja kriitilised kohad meelde tuletada. Ene lubas lattu vaadata ja järgmiseks korraks küünlad ka ühes võtta. Talle nimelt meenus, et laoriiulitel on ta kohanud üle-eelmise juubelipeo küünlakasti. Vaevalt need küünlad 4 tundi põlenud on selle paari esinemisega, seega peaks neid ikka mitmeks heaks korraks veel jaguma.
Siis tegi Karin üllatuse ning palus meid "Leidmist" tantsima. Hämmingus näod, suur segadus, isegi tantsu muusika ei tulnud meelde. Reet1 ja Marge ei teadnud täpselt kes kus asetsema peaks, sest viimasel korral oli Marge ees Anneli olnud. Siis selgus, et nii pidigi see olema, sest Marge asendas siis Reet1-e, nüüd aga tuli tal võtta koht sisse Reet1 kõrval, sest seal asetses enne Aini. Ingrid sai seda eneseleidmise ja meeldetuletamise lugu kõrvalt kaeda. Loodan, et tal oli lõbus, sest meil oli paari kuuga, mis Jõgeva peost ja Märjamaa folgist möödas on, tants päris meelest läinud. Oli vist neljas kombinatsioon, kus ette liikudes käed üles tõstad? No vat seal on oluline, mis jalast ette liikumist alustad. Ma alguses tegin ühtepidi, tundus, et läks segamini, siis tegin teistpidi, ise veel kiitsin, et nüüd tuli välja, kuid Reet2 hakkas kõrval kõva häälega naerma, siis vaatasin, et ülejäänud rühm seisab väljasirutatud kätega teistpidi. Miskipärast arvan kokkuvõttes, et vist kõik korraga ei saanud puusse panna, et sel korral mul ikka väga see asi välja ei tulnud. :D Aga järgmisel korral siis paremini! Mis siis oleks saanud, kui Karin oleks öelnud kuuse all, et see lihtne tants, tehke see ka veel ära ja siis oleks ma seal tagurpidi kõike teinud?! Ikka hea, kui meeldetuletada saab ning kohe esinema ununenud tantsuga ei saadeta :)
Kuna talveteretuse repertuaari hulka kuulus "Äiu-äiu", siis võtsime ka selle läbi. Karin keeras meid saalis teistpidi ning tegime tantsu teises suunas läbi. Grete oli päris rõõmus, sest see oli tema haigele jalale loodud tants - kogu tants peamiselt päkkadel, seega haigel kannal oli lausa puhkus.
Päeva lõpetasime siis "Alati ootan" tantsuga. Kuna oli lihtsalt selline kokkujooksupäev, siis ikka tuli mingeid jaburdusi sisse ning juba selged kohad muutusid ebaselgeks. Aga vähemalt lõpuvärav ning kiige tulid imeilusad välja :)
Taidlejate peole jõudsid meist vähesed - Ene, Kerli, Anne, Ingrid. Viimane oli küll Hopsani lauas, kus Agne ja Rauli hõbepulma-aastapäeva puhul päris pulmi peeti. Laual oli rosoljest süldini ning iga külaline pidi kodust peenemad lauanõud kaasa võtma, et peolaud ikka peolaua moodi välja näeks. Lõpuks oli pruutpaar järgmisele loodetavale abiellujate duetile ka pruudipärja maha mänginud. Teisi vahvaid etteasteid oli ka olnud. Meie olime, nagu eelnevalt sai kokku lepitud, pulmareisile siirdunud! :)
Novembris oleme soojendusele uue tähenduse andnud. Kipub see juba mitmendamat proovi nii välja nägema, nagu oleks indiaanipealike koosolekuga tegu. Lõkke asemel on siis  puuviljavaagen keset ringi ning käest kätte käiva rahupiibu asemel teeb tiire assortiikarp. No ja sõnavõttude asemel tervitame šampusepokaale tõstes järjekordset sünnipäevalast. Sel korral otsustas vanusenumbrit muuta Marge. Kuna Hortesest saab ainult taimede ja aiasaadustega seotud asju, siis oli mustsõstra ja kirsi pildiga joogid ning alkoholivaba orhideeväetis. Kui ma nädala pärast 2-meetrine olen, siis oli tegu lilleväetisega, kui ei, siis oli ikkagi limonaad... Marge sünnipäeva teemaks oli siis hoopistükkis meie jõulu- või tegelikult ikka uueaastaistumine, mida me paanisime Kernu mõisas teha. Teisipäevast sai loovalt neljapäev, vajadusel ka reede, sest mõisarahvas avab restoranipoole ainult nädalalõppudel. Ene peab nüüd omanikega läbirääkimisi, et nad vajadusel kauem meil olla lubaks, sest heal juhul jõuame 17.00 kohale, kuid 19.00 ei tahaks end välja visata lasta. Lubasime, et tantsime neile, kui vaid tunnike kauem olla lubatakse. Vajadusel võtame oma juubelitaldrikud ja tassid kaasa, et nõudepesija varem vabaks saaks. Aga, jah, Ene peab läbirääkimisi, siis vaatame, kui suure killavooriga me peame oma aastavahetuspidu pidama.
Tantsudest siis võtsime läbi küünaldeta küünaldega tantsu. Kuna Ene ei toonud küünlakasti alla, siis võtsime plasttopsid kasutusele, Reet3 oli endale küünlad kaasa varunud, sest mine sa neid mitu aastat seisnud küünlaid tea. Me küll itsitasime, et ta saab nendega ühe korra tantsida, sest see 36 tundi küünla all tähendab aegumistähtaega. Järgmises proovis pole tal nendega midagi teha. Aga Reet3 ei pannud küünlaid põlema, seega saab kauem hakkama. Pärast tõdes ta, et küünaldega on nagu hantlitega tantsida, meie plasttopsid on nagu õhk selle kõrval. Järgmiseks prooviks tahame nüüd kohe kindlasti küünlaid, et tõsisemalt jõuharjutustega tegelema asuda.
Unustasin mainimata, et Grete jalg teeb talle endiselt liiga ning Grete jäi koju jalga praavitama. Seega oli meid küll 12 kohal, kuid mõni tants tuli tantsida tühja kohaga ning Ingrid sai meie vanu tantse vaadata, sest järgmiste tantsude lisaks õppimine oleks tal vist juhtme tugevalt krussi keeranud. Kõigepealt tegime läbi "Alati ootan" tantsu, mis hakkab juba päris kena välja nägema. Siis tegime sinna otsa vanad tantsud, mille puhul Karin pidi tõdema, et tänase proovi kõige paremini õnnestunud tants oli... "Alati ootan" :) Ühesõnaga - "Leidmine" oli täiesti leidmise moodi, "Äiu-äiu" ka täiesti kena, eriti jalapildumisega, seejärel üllatusena "Oih polka", mida polnud miljon aastat tantsinud ja mille me lõpetasime enne õiget aega ära. Veel kõige otsa "Valss" ka, mille me ka kuidagi huvitavalt lõpetasime - ühe lõputult keerleva soolopaariga :). Mõlemas tantsus sai endine augutäitja endale püsikoha: Anne asendab polkas ning Reet2 valsis Ainit. Ingrid aga peab hakkama õppima kõiki tantse, et tulevikus aukudeta tantsida saaksime ning tantsud õigel ajal lõppeksid :D

Uus on unustatud vana

Nagu Karin eelmisel nädalal vihjas, sel korral hakkasime ilma küünaldeta küünaldega tantsu õppima. Proovi alguseks oli meid küll ainult 11 kohal, kuid Ene teatel pidi Gretel 2 kuud jalahoidu täna täituma ning ta pidavat proovi tulema. Seega oleks meid küünalde tantsu õppimiseks, hoolimata Janne puudumisest, õige arv tantsijaid olemas. Viimati oli see tants päevakorras 2009. aastal, seega pool rühma on seda tantsinud, teine pool heal juhul näinud. Enel oli läpakas kaasas, seega saime enne tantsu kallale asumist seda ekraanil enne näha. Need, kes enne tantsinud seda olid, said oma vanad kohad meelde tuletada. Reet2 oli päris segaduses, sest ta ei tundnud end tantsijate hulgast videos äragi, kuid teised tuletasid talle meelde, mis soenguga ta siis oli ning lõpuks leidis ta end ka videos üles. Siis hakkasime tantsuga pihta - ikka ennetantsinu läks oma kohale ning tantsu esmakordsed tantsijad paigutusid nende vahele. Kui paigaldamistööga ühele poole saime, siis avanes saaliuks ning laekus lonkav Grete. Nii, nüüd oli meid õige arv kohal ja sai päriselt tantsule pühenduma hakata. Ingridil on kohe teine täiesti uus tants õppida, kuid lohutuseks võib ainult seda öelda, et enamus tantsust suurt ei mäletanud, seega oli tegu kõigil suure õppetööga. Tantsu kohta võib ainult seda öelda, et jumal tänatud, et esimesel korral meil küünlaid ei olnud, eriti veel põlevaid, sest sellisel juhul oleks meil vist seelikud ja juuksed kärsanud või lausleekides olnud. Heal juhul oleks vist piirdunud küünlarasva pähe valamisega. Ei taha ikka uue tantsu õppimisel need käed ja jalad koos õiget tööd tegema hakata! Aga kui tants sai läbi tantsitud, siis leidsime, et on hea rahulik tants, mis, nagu ka video kinnitas, hämaras tantsides väga lummav silmale kaeda on.
Kuna uuele tantsule pühendasime suurema osa prooviajast, siis jäi natuke ka aega ka "Alati ootan" tantsu läbitantsimiseks. Loomulikult sai seal jälle itsitada, sest Reet2 oli pinges, et eelmises proovis ununenud lihtne vedamise koht nüüd  untsu ei läheks. Märgusõnadega  "vedas!" ja "täielik vedamine!"  sai ikka tükk aega lustida.  Kuna Grete jalg oli juba päris valus, siis "Äiu-äiuni" me sel korral ei jõudnud.

Rõõmusõnum

Meie hõreda riviga proovid on nüüd möödanik. Sel hooajal seisime esmakordselt tantsuplatsil 12-kesi Karini ees, et tervituskniks teha. Ei olnud Grete jalad veel paranenud! Ta on endiselt veel kodus. Aga kõige värskema tantsu õppimiseks tuli meile lisaks Ingrid. Tema on nüüd Hunt Kriimsilm, kes lisaks meie  rühmale veel ühe hooaja Luiskajates tantsib. Oma koht on tal nüüd selles kõige uuemas -  "Alati ootan" -  tantsus, muude tantsude puhul tuleb olla maailma osavaim inimene ja kõiki kohti teada :). Esimesel proovipäeval me teda segadusse ei ajanud. Keskendusime uuele tantsule. Ingrid õppis samme ja kombinatsioone, meie samaaegselt puhastasime neid, lisasime ilmekust ja seelikumängu. Kõigi jaoks kasulik proov oli. Karin küll vahepeal tõreles, sest meil jätkus juttu ja itsitamist pidevalt. Kuid Ingrid on meiega ennegi koos proove teinud, seega teadis ta meid ja meie kihinat-kahinat ammu. Igatahes sai Ingrid uue tantsuga väga kenasti hakkama ja Karin lubas ta mõtteid kinnistama. Meie aga jäime "Äiu-äiut" läbi tantsima. Varsti on vaja talve tervitada, sest kalendri järgi on ju paksust lumevaibast hoolimata suur ja sügav sügis. Selleks talve teretamiseks tulebki mingid tantsud meelde tuletada. Kuna "Äiu-äiu" sai suvisel naiste tantsupeol lahti venitatud, st tantsisime seda ainult diagonaalil, siis tuli see nüüd uuesti tantsuks tagasi kokku kerida. Marge sai nüüd ma-ei-tea-mitmenda koha selles tantsus. Nüüd oli ta näiteks Aini. Tegime pool tantsu lugemise järgi ja siis muusikaga, seejärel teise poole lugedes ning kohe muusikaga otsa ning proovi lõpuks siis kogu tants muusikaga. Ringil loksus kõik paika tagasi - paariliseks sai see, kes kevade, käe all tegi pöörde see, kes kevadel. Ainult natuke tuli meelde tuletada, mis seal kevadel täpselt oli :D Nii hästi läks veel, et Karin lubas alguse kombinatsioonis jalgu nii kõrgele tõsta, kui ise tahame.
Enne lõpukniksu soovitas Karin veel vaadata 10. juubeli videost küünaldega tantsu, sest see tuleks meelde tuletada ja talve alguse puhul seda tantsida. Tundub, et seda talve hakkame ikka väga kaunilt tervitama!

Hõre rivi

Oleme sel hooajal juba mitu proovi teinud, kuid Aini lahkumine ja Grete jalutus on jätkuvalt kurba meelt tekitamas. Kui enne oli meil alati keegi üle, siis nüüd on puudu. Iga proov, lisaks haige jalaga Gretele, on veel keegi kaotsis. Ühel korral oli Ene tööasjus mujal, siis tegi Reet2-e mees talle üllatuse ja viis ekstra teisipäeval ta teatrisse, seejärel polnud Marget. Ikka nii, et üks koht stabiilselt tühi ja veel kohti, mis on olude sunnil selleks korraks vaba. No nüüd me siis arutasime, kus teetööde torbikuid saada, et augud täidetud oleks. Või veel parem - inimesi on aukudesse vaja! Lubasime ülevalt ratastega töötooli tuua ja Gretet sellega õigesse auku sõidutada, et ta jalgadele saades teaks vähemalt, kuhu ta liikuma peab. Aga jah, nadi oli see olukord nii või teisiti. No ja festivalile minekuga on ka nagu on. Meeldiks nagu Horvaatia, kuid sõit on pikk ja kuupäevad ei klapi. Läheks lennukiga Hispaaniasse, sest festivaliaeg lühike ja hind Horvaatiaga sama, kuid sel ajal on laste tantsupidu. Festival, mis ajaliselt sobiks, sellel on juba Eesti grupid komplekteeritud ja juurde enam ei saa. Eks siis tule folgi ja talve teretamisega leppida, et esinemisgraafikus ikka mingeid märkeid oleks. Ene küll käib avatud rahakotiga ja meie supsame talle toetust, kuid algselt kavandatud suuri summasid me talle pole veel andnud, sest mine tea, kui kaugele me reisida kavatseme. Kui ainult lauluväljakuni, siis vist eriti suurt väljaminekut ei teki :)

Kui Ene saabub, siis hüppab raha ise kotist välja :)

Eks me siis nuputame oma reisiplaane edasi, sest festivalikogemust tahaks kohe kindlasti saada, siis on pärast lihtsam oma folki korraldada. Tead, kuidas teised teevad ja oskad pärast kaasa rääkida, kuidas mujal maailmas asjad käivad. 

No aga prooviajast ka! Proovi teeme usinalt Tiiu tantsuga. Nüüd on järjekord enamvähem selge, seega on aeg liikumist sujuvamaks kruttida, vaateid paika sättida. Juba tuleb! Viimasel korral pani Karin proovi lõpus meid proovile - võttis naistepeo plaadi ja kamandas meid suviseid tantse läbi tantsima. Ise veel ütles, et tantsime peoeelset versiooni.  Oi jeerum! Kui sul on suvel see tants ära lammutatud ja staadionil uues võtmes ära õpitud, siis veel tükk tühja maad vahel - no ei olnud lihtne ülesanne... "Viire takka" - enam-vähem. "Äiu-äiu" - pigem vähem :D Ja siis veel "Tujukal lainel" - vähem, kindlalt vähem! No see põimumise osa oli puudujate tõttu kaos ruudus :) Karin halastas ja luges inimkatsed lõppenuks. Järgmises proovis, kui meid on oluliselt rohkem, siis tuletame tantsud uuesti meelde. 

Istumisest tantsimiseni

Hooaeg sai avatud 11.oktoobril ühisistungiga Märjamaa rahvamaja õppeklassis. Kuna üleval galeriis oli kitarriduo esinemas, siis Ene arvas, et ta ei suuda üle 10-ne minuti meid naermast tagasi hoida, siis otsustas, et hea kontserdi nimel kolib ta meie koosistumise köögi asemel õppeklassi. Klass oli tantsutrenniks kenasti ettevalmistatud - arvuti ja projektor troonisid laual. Huvilised-möödujad, kes pead klassi pistsid, avaldasid meie kummalise proovikoha üle imestust, kuid Kerly teatas neile, et tegu on teoreetilise õppega video vahendusel, siis lahkuti mõistvalt noogutades. Oli meil jee teooriatund! :) Lihtsalt kavas oli jutuajamisele taustaks vaadata folgi pilte ja Sussisahistajate viienda juubeli videot.  Kui algul Ene kartis meie kestvat naeru, siis oli tal hirm asjatu. Nimelt saime vahetult enne kohtumist Ainilt kurva kirja, kus eriti detailidesse laskumata ta teatas, et sellest hooajast ta töö tõttu meiega koos tantsida enam ei saa. Ütlen ausalt, kui ma tööl seda kirja lugesin, siis läks mul silmavärv laiali. Eks teistelgi oli sama tunne. Aga meie soovime Ainile jõudu ja jaksu ning ootame teda kõigile meie istumistele ja tantsimistele. Kahjuks sel korral Aini meiega ühineda ei saanud, sest ikka see va töö... Istungile tuli aga hoopis Taimi. Loodame, et Ainigi võimaluse korral meid sarnaselt Taimile oma kohalolekuga austab. Sel korral olidki kõik teised kohal, isegi kepi najal kõndiv Grete jõudis pisukese hilinemisega kohale. Lugesite õigesti - kepi najal kõndiv Grete. See tähendab, et 2 kuud on Gretel tantsimisega hooletu. Mida sa tantsid, kui isegi jalga ei lubata maha panna! Ühesõnaga - enne oli meid 13, kuid nüüd on hooaja algus 11 rivis oleva tantsijaga. Pole hullu! Hoiame vana repertuaari elus, õpime midagi uut juurde, kuhugi kiiret ei ole, sest ühtegi suurt tantsupidu järgmisel aastal ei ole. Koolinoorte pidu küll on, kuid õpetajate naisrühmi sinna ei kutsuta. Ütleks, et väga rahulik aasta. Seega keskendusime oma aruteludes hoopis sobiliku festivali leidmisele. Võtsime toidukõrvaseks lahti Europeade Eesti lehekülje ja hakkasime nuputama, mis festival meie kaunite tantsudega sobituks. Europeade on järgmisel aastal Soomes Turus. Hmm... Lähedal... Uut riiki ei saagi dokumentidesse kanda... Jätaks vahele... Siis aga selgus, et kuupäevad sõidavad meie folgile sisse, siis ei tule sellest kohe kindlasti midagi välja - Ene korraldab, Karin tegeleb naisrühmade proovidega, Reet1 teeb lehte, Iris teeb tekste. Läheb ikka väga käest ära see Europeade. Vaatasime siis samalt lehelt teisi festivale: Indoneesia, India, Horvaatia, Tšehhi, Ungari. Lõpuks jäid sobilike kuupäevadega üritustest kaalukausile Ungari ja Horvaatia. Jätame teema laagerduma ja tuleme selle juurde tagasi, kui aega on :D Õhtu sisustasime sügisega tekkinud uudiste rääkimise, mugimise ning Sussisahistajate vanade videode vaatamisega. VHS-ilt oli Karin lasknud osad videod DVD-le kanda, siis me vaatasime neid. Osad materjalid olid tummfilmi stiilis - pilt oli, kuid häält ei olnud. Mõistatasime, mis tantsudega tegu oli. Karin, Taimi, Ene ja Reet1 suutsid tantse ka liikumise järgi koju ajada, meie vajasime arusaamiseks vahel viisijupi etteümisemist. Päris vahva ajalookursus oli!
Järgmine proov oli juba laupäeval 15.10. ja meile oli külla tulnud Tiiu Pärnits, külakostiks kaasaks kaks tema loodud tantsu. Meil oli siis võimalik nende vahel valida, kumbaga me Tiiu juhendamisel hakkame rinda pistma. Üks oli ilus, rahulik Upa-upa stiilis tants. Muusikagi oli sama, kuid seade pisut teine. Valikust võtsime aga õppimiseks hoopis teise tantsu "Alati ootan". Esiteks kõnetab see publikut, sest laul on tuttav Kodutunde saate tunnusmuusikana. Teate küll - Luisa Värk "Kodu". Teiseks oli see nii ilus ja sujuv ja rahulik... Kui me seda tantsu õppima hakkasime Tiiu Pärnitsa juhendamisel, siis alguses seda rahu meil kuskilt polnud võtta. Üks kombinatsioon teise järel tuli kiiresti selgeks saada. Mina olen pidevalt hädas, kui käed ja jalad kohe algusest peale koos tööle tuleb panna. Mul on siis selline flamenko, et anna minna! Mul ikka peab nii asi käima, et sammud enne selgeks, siis vaikselt käed juurde, et samme peast ära ei ehmataks :D Nüüd aga tuli kogu koordinatsioonipagas kokku korjata ja asjaga hakkama saada. 3 tundi harjutamist, pooltund kordamist ja päev Tiiuga sai joone alla. Ja meie saime kingiks ilusa tantsu, millega sel aastal oma õhtuid sisustada.
Teisipäevase proovi pühendasimegi Tiiu tantsu õppimisele. Ene oli küll rahvamajatöötajate õppereisile läinud, kuid oma arvuti oli ta meie kasutusse jätnud. Nii need makk ja läpakas kõrvuti olid, ühest tuli muusikat, teisest tantsu. Karin seisis kirjeldusega kõrval ja kordamööda ta kahelt masinalt abi otsis. Ahsoo! Enne tantsimist oli meil ka pidulik hetk. Pigem nagu vana võla kustutamine. Nimelt õnnitlesime Kerlyt, kellel kunagi oli sünnipäev. Siis tõin mina välja oma Ungari kommikarbi, sest minul täitus 5 aastat sussisahistajana. Just täpselt 5 aastat tagasi 18.oktoobril seisin ma esmakordselt sussisahistajate ridades ja alustasin "Üks paigake" tantsu õppimist. Kui õnnitlemised olid õnnitletud, siis hakkasime kordama, mis kolm päeva tagasi õpitud. Õnneks olid Tiiu sõnad värskelt meeles, Karinil tähtsad asjad kirja pandud, video toetuseks kõrval käimas. Niipea, kui mälu ja kirjatükid alt hakkasid vedama, siis piilusime, mis video meile ütleb. Kombinatsioon kombinatsiooni kaupa võtsime läbi, siis muusika käima, jupike tantsu jälle õpitud! Nii me kolmveerand tantsu läbi tegime. Kui viimast korda muusikaga tantsu kinnistasime, siis Karin ütles, et seda oli nii ilus vaadata, sest me tantsisime nagu kassid :D Pehmelt, aeglaselt ja ükski suss ei sahisenud :)

Seljad pestud

Traditsiooniliselt tuleb vana hooaeg lukku panna ja uuele vastu minna ühise saunaõhtuga. Ikka eelmise hooaja mured ja mustus maha pesta ning rõõme ja õnnestumisi kasta. Kui folgi ajal arutasime, kus seekordne saunatamine toimuda võiks, siis Reet2 tegi suured silmad ja küsis, mis ta isale küll ütleb. Isa olevat terassi parandanud, sest varsti tuleb saunatäis naisi ja kole ka kui maja lagunenud on. See oli kui pai meie hingele, et Reeda isa meie tulekut ootab ning ettevalmistusi teeb, Seega võtsime asukoha teema koheselt arutelult maha, jäi vaid kuupäev kokku leppida. Kuna meil on verre jäänud teisipäevased kokkusaamised, siis läks seljapesuks  lukku 23.08, so teisipäev. Koht, nagu sai ennist mainitud,  ikka Mõrastes Reet2-e vanemate suvekodus.
Et õigeaegselt pessu jõuda, selleks kogunesime rahvamaja trepile ekipaaže komplekteerima. Kaugküttetrasside rajamise mürina saatel ootasime tantsijate kogunemist, et siis sõitu alustada. Reet1 kasutas ooteaega otstarbekalt ning kogus järgmise nädala lehe jaoks materjali. Selgus, et facebookis on äkkäraütlemised tulnud Annelilt ja Jannelt, Grete pidi kedagi ilusamaks tegema ning seetõttu tuleb hiljem. Samuti pidid hilinemisega tulema Anne ja Marge. Osa rahvast läks siis Ene autosse, osa minu tõlda, käisin ka Ainil Orgital järel, seejärel kihutasime saunatama.

Kes kohal, see kohal. Isegi vikerkaar oli taevas. Kuna vikerkaartel on paha komme võimalikult ruttu kaduda, siis Aini ja Ene tõttasid seda, tegelikult neid, sest taevas oli neid lausa topelt, tõsi küll -  üks pigem aimatav, jäädvustama. Kuna kavas oli ka suvesünnipäevalaste õnnitlemine, siis tegime selle kiirkorras ära, et õnnitletud ja lilledega kaunistatud sünnipäevalastega vikerkaarte all pilti teha. Pole midagi, et kolm õnnitlejat polnud veel kohale jõudnud, see-eest olid kolm õnnitletavat - Karin, Külli ja mina -  täiesti olemas. Ene testis oma uut telefoni ja Aini tegi jäädvustusi teadatuntud kvaliteedis, seega on meil mälestused suvepeost olemas. 

Mõlema klõpsu autor on Aini

Ene tehtud pildil on vikerkaar veel tuhmumata

Pärast õnnitlusi pakkisime toidukraami lahti ning juteldes ja einestades jäime sobiliku saunatemperatuuri saabumist ootama. Reet2-e isa kontrollis üle, kas meil on kõik korras ning suundus seenele. Mis siis saab, kui kümmekond naist omaette jäävad? Loomulikult kuuleb siis ohtralt külauudiseid ja klatši. Kui ikka mitmekaupa rääkida ja erinevatset juttudest fraase kuulda, siis saab ikka ühe hea segapudru kokku. Saime naerda nii, et silmad märjad, sest müüdud majad, saadud töökohad ja leitud üürilised läksid ikka mitme jutu peale lootusetult segamini. Ega me siis ainult eluolu arutanud, ikka piilusime järgmise hooaja poole ka, sest suurt pidu meil ju pole tulemas. Seega peaksime endale sobiva väljakutse Europeade või mõne festivali näol leidma, millega järgmisel hooajal rinda pista. Soome sõit just üleliia ei vaimusta, kuid samas on ta rahakotisõbralikult lähedal, seega läheb kaalumisele.
Ajapikku saabusid ka Grete, Marge ja Anne, kes lisasid juttudele vürtsi ja uusi suundi, naeruturtseid. Lõpuks saavutas saun mõnusa leilisuse ning osa seltskonnast pani rõhku vihtlemisele ning jõevoogudesse viskumisele. Päris keeruline oli aru saada, kes nüüd naistest jõe poole lidub, sest enamusel olid üll uued punased saunalinad - need, mis jõuluvana tõi. 

Aegamisi hämardus, tõusis udu, naases tagasi Reet2 isa, korv pilgeni riisikaid täis. Seejärel pimenes, taevas sai tihedalt tähti täis. Toit kahanes laualt. Lõpuks hakkasime enne südaööd end koduteele sättima,sest järgmisel päeval oli paljudel tööpäev. Aga meie oleme uueks hooajaks puhtad ja valmis. Uus hooaeg algab meil 4.oktoobril rahvamajas, mil alustame sügissünnipäevalapse Kerly õnnitlemisega, 5. juubeli vaatamise ning hooaja sihtide seadmisega. Head uut tantsuhooaega!

Ebaõnnepäev!

13. kuupäev, olgu see siis reede või mitte, on teada-tuntud ebaõnnepäev. Nagu teada, oli sel päeval meil kavandatud esinemine Varbola Puul koos kohalike piigadega. Hommikul ärkad - sajab, triigid särki - sajab, hakkad kaks tundi enne planeeritud esinemist Märjamaale sõitma - sajab, jõuad Märjamaale - sajab. Nii me siis kogunesime Märjamaa rahvamaja trepile, et selgusele jõuda, mis nüüd peale hakata. Kuna üheks planeeritud tantsuks oli "Viire takka", mis eriti ilus on tantsida Ansekülades, siis nendes seelikutes me ka olime. Kuid uhked plisseerid suures vihmas... Nendega on meil vihmas tantsimine lubatud ainult suurtel tantsupidudel... Aga kellaaeg on nii kaugel, et Märjamaa riiete vastu kostüümi enam vahetama ei jõua.  Kuna mina jäin hiljaks mõne minuti, siis oli Ene juba proovinud võimalikke kanaleid mööda võtta ühendust Linnamägi Piretiga, kes sealtpoolne korraldaja oli. Kohalejõudnud olid juba otsustanud, et vihmas me ei tantsi ja vahetult vihma lõppedes me ei tantsi. Eriti, kui tantsuplatsiks on märg ja konarlik muru. Liiga selgelt on tantsukaaslastel meeles mu kukkumine Jõgeva naiste tantsupeol. Mul on see veel eriti eredalt meeles, sest käsi on valus siiani. Kaks kuud hiljem. See selleks. Arutasime, uurisime ilmateateid, Ene proovis veel Piretiga kontakti saada, kuid telefon ainult kutsus, facebook ei olnud aktiivne, meilile ega erinevate kanalite kaudu lähetatud sõnumitele polnud keegi reageerinud. Seega jäi nii, et mõlemale pealtvaatajale meie tants ei saanud meeldida, sest meid lihtsalt ei olnud esinemas. Ebaõnnepäev!

Folgimelu 2016 - Lõpp hea, kõik hea!

XI Märjamaa folgi  teema oli "Hõissa pulmad!". Tegelikult pole enne mingit teemat olnudki, on laste-ja noortepäev, eakatepäev, lõõtspillipäev jne, kuid läbivat teemat siiani pole. Sel korral siis teisiti. Aga algus oli ikka sama, nagu igal aastal - enne folgimelu algust on proovid lauluväljakul. Naised on alati põhjalikud, seega meie prooviperiood algas juba esmaspäeval. Karin tahtis rahulikult läbi proovida, kuidas "Vigala reilendris" tiisleid vedada. Marge itsitas, et seda Vigalat tantsime me niikaua, kui lõpuks on Vigala vallaga liitutud. Seepeale Reet3 täheldas, et nüüd tuleb ka "Kulla kutset" tantsima hakata, sest Kullamaale ka liitumisettepanek tehtud. Seega Sussisahistajad jälgivad hoolega haldusreformi keerdkäike ja elavad sellele tantsiskledes kaasa.
Esmaspäev oli tõhus tööpäev, et järgmisel päeval oma prooviaeg ladusalt kulgeks ning saaksime õigeaegselt ühisproovidega alata. Meil olid kõik rivis, v.a. Grete, kes sel korral oli seetetraktiga riidu läinud ning seetõttu proovides kohal ei saanud olla. Aga me ei õppinud midagi sellist, mis kardinaalselt tavatantsust erinev oleks. Teiste tantsijate vahel olles pole ka mingit probleemi, kui ei tea, kus suunda välja joostakse või kumbast otsast tantsija käte alt hakkab läbi pugema. Nii oligi. Karin katsetas kõigi rühmadega "Vigala reilendrit", kuidas ja kuhu tagurdamised välja vedada ja kuidas poolkaari moodustada. Meie olime kõige ees, meil tegi ta rühma pooleks, seega hakkasid keskmised tüdrukud käte alt läbi pugema. Lõpus jooksime rühmapooled üksteisest mööda ja moodustasime kena poolkaare teiste rühmade ette. Teiste tantsudega ei olnud midagi uut ega huvitavat. Ikka ühelt poolt peale ja teiselt maha. Teisipäeval tegime kiiresti oma naistetantsu proovi ära, seejärel tuli enne ühistantse "Leidmine", milles pani Kalev Koidupuna keskele, lõi sussisahistajad ette kahele poole koidukaid ja Viimikud, Sirjelinnud ja Varbola piigad meie taha. Muidu oli tants nagu tants ikka. Seejärel läksime ühistantsude ja -laulude kallale. Tantsurahvale lisaks tuli kaare alla ka koor. Esimesena tuli läbi tantsida "Oige ja vasemba", mille Kalev põnevalt teisiti sättinud. Esmalt olid peal ainult memmede rühmad, siis liitusid noored, kui memmed hakkasid lõpetama, siis tulid naisrühmad asemele, noored lahkusid, siis täitsid väljaku segarühmad, kõige lõpuks tulid lapsed ja viimaks laulis koor üksi. Seda pidi paar korda proovima, et kõik pealetulekud ja mahaminekud õigeaegselt saaks  klappima. Lõpuks tegime ka "Perekonnavalsi" läbi, kuhu siis pidime publikut lõpuks lisaks haarama. Ei tea, kuidas selle publiku haaramisega hakkama saame, sest suur segadus tekkis, kui naisrühma tantsijad oma paarid vahele kiilusid. Ei tahtnud eelnevalt mehega tantsinud naisterahvas kuidagi teise naise embusesse end heita. Kuid pole midagi, küll ära õpivad. Vaba maa ju! Teisipäeva õhtuks olid tantsud selged ja kolmapäeval võis selle folgi tantsurahva arvates rahus avada.
Kolmapäeval oli avamine ja sellele järgnev folgiklubi. Avamine oli sel aastal vähemalt ühele meie rühma liikmele väga tähtis, sest Reet2-e tütar Elis, Märjamaa gümnaasiumi kuldmedalist, oli üks lipuheiskajatest. Reet 1 jäädvustas meil hetki nii pildis kui sõnas, Ene korraldajana sebis kõikjal ja meie ülejäänud kohaletulnud nautisime ilusat ilma, mõnusat rahvast ja väliskülaliste etteasteid. Folgiklubis ma seekord käisin vaid korra, silm fikseeris Kerly ja Aini kohaloleku, silmasin ka Marget kaasaga,  seejärel suundusin koju peakontserdiks tekste tegema.
Neljapäeval kogunesime jälle keskväljakule, et näha Läti rahvatantsukollektiive esinemas, sekka pakkusid Darja ja Tiina rühmad ülevaadet oma repertuaarist, kontserdi andsid vahvad Lõõtsavägilased. Seejärel sai koht sisse võetud folgiklubis. Ahjaa! Mul oli võimalus anda päeval intervjuu Tre Raadiosse, et tutvustada lühidalt Märjamaa folki. Tasuta reklaam - tuleb võimalusest kinni haarata. Õhtlul olid klubis tavafolkarid ning lisaks ka Grete, kes oli oma siseorganitega leppimise läbi teinud. Me nüüd võime lõtva Kreekasse tantsuõhtutele suunduda, sest kreeka tantsude loogikale on pihta saadud ja tantsud ära tantstud :D
Reede oli juba natuke teistsugune päev. Alevis ei olnud folgiklubi, kuid Ene tegi facebookis sussisahistajatele ettepaneku osaleda vabatahtlike abistajatena Eesti-Flaami pulmapeol Haimre rahvamaja pargis. Ideest haarasid kinni Reet1, Kerly ja mina, kohal oli ka Ene. Sel ajal, kui pulmarong Märjamaal tuuritamist alustas, siis alustasime meie toimetamist pulmaplatsil. Reet ja Kerly tegid lillekimpe, kaunistasid katusealuseid vanikutega, mina sättisin ametimärgid ritta ja kirjutasin neid juurde, panin valmis käepaelad neile, kes ostsid end Hooandja kaudu sugulasteks, ja triikisin Koidupuna tantsijate esinemisriideid. Äkki oli pulmarong õuel, siis mina läksin väravasse paeluvaks naiseks, st registreerisin külastajaid ja sidusin neile paelu käe ümber. Kerly ja Reet juhatasid külalisi lauda ning serveerisid toitu. Ene oli abiks oma perel, kes oli pulmarahva toitlustajaks. Kui paelad seotud, toit serveeritud ja söödud, siis saime ka meie pulmapeost osa. Väga vahva trall oli Untsakate saatel!
Laupäev oli taas tavapärases folgirütmis - spordipäev staadionil, käsitöölaat keskväljakul ja sealsamas ka võistutantsimine, õhtul rongkäik ja peakontsert. Meie osa oli siis võistutantsimine, rongkäik ja peakontsert. Võistutantsimise puhul pidin endale kilode viisi tuhka pähe raputama. Peakontserdi tekstide kirjutamise ja salvestamisega seotud jamade tõttu oli võistutantsimise korraldamine peast pühitud. Siis aga küsis Kerly, et kas toimub ka midagi või - kavas on olemas, kuid appi korraldama sussisahistajaid pole kutsutud. Siis ma ärkasin tardumusest ning kirjutasin kibekähku facebooki kirja, et vajame Reet3 abi numbrimärkidega varustamisel ja teiste abi registreerimisel ning numbrite kinnitamisel. Mina siis sebisin paberimajandusega ning hiljem mikriga. Siis selgus, et kuigi me oleme kavandanud uuendusena võistupolka, siis on mõni jäänud teadmatusest truuks reilendrile. Staabis kiire arutelu ning põhimõtteliselt kohapeal sai läbi mõeldud lahendus, et tuleb kaks tantsu - üks edasi, teine tagasi. Olud on võrdsed, sest kõikide jaoks on üks lugu üllatuseks. Ene sebis mingi muusika, mina haarasin mikri, Reet3 tõi numbrid, Anneli registreeris tantsijad, Reet1 fotografeeris hetke ja nii need kuus ekipaaži teele suundusidki. Võin öelda, et kohal olid kõik Ilona Noore-Pohla Rihoga ja KokemägiTiina - Lehtsalu Darjaga seotud rühmad, välismaalased ning lisaks Ansesalu Karini rühmadest meie töömesilastena. Kui viis rühma olid väljas paaridena, siis Darja ja Tiina olid oma rühmad kokku pannud uhkeks pulmarongiks, mis siis polka või reilenderi saatel rahvamaja ees edasi-tagasi uhkeldas, siniste juustega ebapruut ja pisike ebapeigmees kõige ees, loorikandjad sabas. Igatahes läks võistutantsimine korda ja järgmisel korral, kui ikka lubatakse korraldama, hakkan ettevalmistusi tegema juba jõulude ajal. Igatahes ma tänan sussisahistajaid, kes kiiresti mu palvele reageerisid ja tegutsema asusid, ja vabandan teiste ees, et nad õigeaegselt kaasatud ei saanud.
Peakontserdi rongkäiguks kogunesime pooltundi enne väljumist rahvamaja juurde. Sel korral pandi Karini rühmad täiesti rongkäigu peasse. Me vist polegi nii eesotsas marssinud. Tõsi küll, olukord osutus ajutiseks, sest sel korral oli ka rongkäik teisiti kui tavaliselt. Kuna pool rongkäigust tuleb tavaliselt vaikuses marssida, siis korraldajad olid sel korral läbi mõelnud, kuidas pidevalt hurraa-hüüdeid kostaks ning kõik rühmad saaksid rongkäiku kogu hiilguses näha. Nii me siis astusime mitmel korral järjest rühm rühma järel rivist välja ja hakkasime teistele kollektiividele tervitusi hõikama. Kui meie järjekord tuli, siis liitusime jälle rongiga. Nagu Reet2 ütles - sellist menu pole meil enne olnud. Mina aga tõdesin, et hea, et me lauljad pole, sest  lauluväljakule jõudes olin ma suhteliselt hääletu. Meie rühmaga oli ikka suur probleem ka. Me olime esinemiseks koduriided selga pannud. Tuttavad otsisid pilguga meie anseküla seelikuid ja tuttmütse, kuid meil olid seekord seljas märjamaa seelikud ja valged tanud. Kui ise ei mangunud, siis keegi ei hüüdnud. Mul oli kogemata peakontserdi alguseks vajalik atribuutika pihku jäänud - vööpael ja mähitud titt (tegelikult lumememm), olin sunnitud nendega rongkäigus marssima. Seega oli mu beebi Olaf päris tähelepanutõmbav objekt, meid märgati ja seejärel ka tervitati.

Koduriietes Sussisahistajad 

Foto A. Hindremäe

Kontsert oli nagu kontsert ikka, tõsi küll - alguses oli väike apsakas, kuid seda tean ainult mina :). Siis tulid riburadapidi tantsud ja laulud ja minu vahetekstid ja jälle tantsud ja laulud. Lõpuks oli kontsert läbi ja algas simman Audru Jõelavanduse Pundi muusika saatel. Meie jäme oma kotikuhja kõrvale arutama, kuidas proovi teha, mida tantsida ja millal väljasõita Varbola Puule esinema. Samaaegselt pakkisid meie kõrval Lia ja Kairi asju. Minu vöö sattus küll hetkeks Karini tantsulaste asjade kotti, kuid Lia leidis võõra asja kiiresti pakitute hulgast üles. Meie saime selgusele, et 13.08 kell 11.00 teeme rahvamajas proovi, et seejärel 13.00 Varbola Puul esineda. Siis aga võtsime igaüks oma koti maast ning suundusime simmanile. Õnnetu näoga jäi aga platsile Reet2, kelle kott koos telefoni, rahakoti ja muu atribuutikaga oli kadunud. Oleks üks kott maha jäänud, siis saaks ju selgusele, et keegi võttis vale koti, kuid kadunud olid ju kõik kotid. Reet jäi muret abikaasale kurtma, ma jooksin meie teistele Reetadele sappa, et vaadata, kas on õige kott õige Reeda käes. Ei, teistel Reetadel oli kõik korras. Siis sai joostud mööda platsi, et vaadata, ega teised sussisahistajad midagi vussi pole ajanud. Ikka kõik kõige paremas korras. Siis helistasin ma Liale, et äkki on sattunud pakkimistuhinas Reeda kott sarnaselt minu vööga Karini asjade hulka. Ei olnud ka see juhtunud. Lõpuks andsin mikrisse teada, et kadunud kott tuleks helipulti tuua. Ei juhtunud ka seda. Reet2 lahkus perega peoplatsilt, sest kõige väiksem pereliige oli neil väsinud. Meie aga jäime kahtlast koti kadumist pikalt arutlema.  Loota tuli heale õnnele, sest pahatahtlikust ei osanud me uneski ette näha. Kui pidu oli järgmisesse päeva jõudnud, siis selgus, et Reet2 kott on sattunud Ene autosse. Leiust informeeriti ka kotiomanikku, kes sai südamerahus magama heita. Selle peale peab tõdema, et lõpp hea, kõik hea!

Foto: Piret Linnamägi

Pastlaneeduse päev

23.juunil korraldati võidupüha ja Võnnu lahingu võidu auks Märjamaal Maakaitsepäev. Meie olime lahkesti palutud koos "Lustiliste" rühmaga sissejuhatama päeva ühte olulisemat hetke, mil maavanem Võrust saabunud võidutuld vallajuhtidele jagab.
Et tähtsal päeval esinduslikud olla, siis oli meil prooviaeg eelmisele päevale kella 19.30 kokku lepitud. Kuna "Hopsani" Milvil oli allkorrusel sünnipäevapidu, siis meie pidime proovima Ly galeriis. Olud olid küll kitsamad, kui tavaliselt, kuid tegu oli ju tantsude meeldetuletusega, seega polnud hullu midagi. Pigem sõbralik küünarnukitunne aitas proovil lõbusamalt kulgeda. Leppisime siis repertuaari kokku, mida esineda. Kuna Marge oli kaugel, siis pidid vakantsed tantsijad tema kohta täitma: Anne "Oih polkas", Aini "Upa-upas", mina "Simmanipolkas" ja Reet 2 "Valsis". Hakkasime siis vanu tantse meelde tuletama. Selgus, et isegi rivistuse järjekord ei tule enam meelde, mis tantsust endast siis saama hakkab?! "Valsis" üritas Grete mulle selgeks teha, et minu koht ei ole tema ja Kerly vahel, kuid tutvustasin end Taimina ja siis oli Grete mind nõus minu kohale lubama :)
Kui lugemise järgi tantse läbi tegime, siis oli segadust kui palju, kuid kui muusika peale pandi, siis loksus kogu tants iseenesest paika ja kaastantsijad suutsid uustantsijat aidata õige koha leidmisel. "Oih polka" algrivistus tekitas taas segadust. Mina olen endale selgeks teinud, et mul on selles tantsus PPP ehk parem puus publikus. Kuna peegel oli publik, siis seisin täis veendumust rõduukse juurde ja keeldusin sealt lahkumast. Lõpuks reastusid teised ka selle järgi paika ja -  oh seda imet! - tantsisimegi tantsu õiges suunas ära. Ene siis püüdis ka meelde jätta mingi valemiga, kuidas tema suunda valima peab, seega võttis ta ka PP aluseks - paled publikusse! Peaasi, et Kino-Antsulikult tagapalesid meelde ei jäta :D. "Oih polka" oli alguses jälle "Oh ja Ah polka", sest kuidas sa Annel uut kohta aitad tantsida, kui endalgi suurt meeles pole. Kuid õnneks tegime keerulised kohad mitu korda lugemise järgi läbi, et meenutamisele lisaks ka kinnistumine toimuks. Kui esinemise tantsud sai läbi tehtud, siis pidasime ühe väikese nõu, sest meile oli kutse Varbola Puul esinemiseks. Arutasime mis ja kas ning otsustasime esineda, sest tundus, et kõik kohalolijad said minna. Või kalendrite puudumisel ei mäletanud takistusi, mis segaks minekut. :) Seega on meil august taas tantsukuu, sest augustis esimestel päevadel alustame folgiga, siis Varbola Puu vahele ja kõige otsa peaks tulema hooaega lõpetav tantsusaun.
Kuna folgile jutt läks, siis tegime prooviõhtu lõpetuseks läbi ka "Vigala reilenderi", sest see on naisrühmade üks tantse folgi peakontserdil. Karin tahtis proovida, mis siis saaks, kui kogu rühm tiisleid näiteks ühes suunas teeks. Siis läks katsetamiseks, mis siis saaks, kui pool rühma teeks ette tiislit, pool aga küljele. Peaaegu sama, mis tavatantsus, kuid selle erinevusega, et tiislid ette ja kõrvale ei tule vaheldumisi vaid kolm paari järjest tuleks ette ja kolm paari järjest küljele. Kui aus olla, siis polnud hullu midagi. Saime igasuguste tiisliteta vähimagi vaevata hakkama. Ainult tuleb meeles pidada, kes ja millal kohta vahetab. Karin pidi siis kodus nuputama, kas jätab tantsu vanaviisi, teeb ühte- või teistpidi, või mõtleb takkatraavi mingi uue variandi välja. Meiega saab katsetada, kuid teised rühmad peavad ka ära suutma õppida meie väljamõeldised. Ühesõnaga - tegime erinevaid inimkatseid ja eks esimeses folgiproovis näeb, millega Karin meid üllatab. Seekordne lühike proov venis taas 2-tunniseks, sest lobisemine ja katsetused venitasid kiirproovi tavaproovi pikkuseks.
Esinemispäev oli päikeseline ja kuum. Rahvas oli õhukestes ja lühikestes riietes, et nautida paraadi, teha kaasa erinevaid militaarseid tegevusi.  Meie aga olime kaunilt oma täisvillastes ansekülades, sest "Viire takka" tantsus on need väga uhked lahti tõmmata. Ei anna sellist efekti meie märjamaad ega linased kleidid. Seega tantsuilu nimel olime paraadvormis kohal, soojad suusamütsid peas, kuigi linane kleit oleks natukenegi õhutust võimaldanud. Enne esinemist kogunesime üleval Ly galeriis, et võimalusel üks väike tants läbi teha. Anne vaikselt arvas, et korra võiks ju kindlustundeks vähemalt "Oih polka" läbi teha. Aga Karin tegi proovi "Lustilistega" ning eeldas, et eelmisel päeval proovitu peaks meeles olema küll. Mina olin kohale tulnud kingades ning lapitud paeltega pastlad targu koju jätnud, sest ma ei olnud kindel, kas paelad tantsuvalule vastu peavad. Teised kõik olid kenasti pasteldes, kuid selgus, et tegin õigesti, et neid ei pannud, sest sellel esinemisel tabas meie rühma pastlaneedus. Päike lõõskas kenasti taevast, meie alustasime "Viire takka" tantsuga.

Keset tantsuplatsi oli päästeka demoesinemisest kenake veeloik. Miskipärast jõudsime oma kükitustega  mitmel korral selle loigu juurde ja kuna käed on kenasti ühendatud, siis seeliku tõstmisest ei saanud juttugi olla. Tantsisime aga rõõmsalt edasi, päike ülevalt praadimas, märg seelik vastu pahkluid pekslemas. No ja siis hakkasid pastlad trikke tegema! Külli ei ole oma pasteldega siiani sõbraks saanud, lisaks temale lõi kampa seekord Anne. "Oih polka" tal niigi uue kohaga, nüüd veel pastlatrall otsa! Pastlataltsutajate seltskonnaga liitus veel Kerly. Seega oli segavaid faktoreid igasse tantsu. Kuna me seisime oma villakleitides keset lõõskavat päikest, siis mingi hetk hakkasin ma tundma, et nüüd on küll mingi jama. Kaks võimalust - kas ealised iseärasused või sai seda päikest villases kleidis liiga palju nauditud. Igatahes hakkasid külmavärinad ja kergelt pehme tunne tikkus ligi. Aga tantsida oli veel "Simmanipolka"... Ära me selle polka tantsisime, mis sellest, et käed lahti libisesid paaril tantsijal, pastlapaelad mõnel tuules lehvisid, mõnel nägu palavusest pahupidi, kuid ikkagi loopisime jalgu nii kõrgele, kui pidi, ja naeratasime kurgumandlite välkudes!

Fotod: Annika Tammus, Tarmo Tammus

Pärast selgus, et ka teistel oli  villastes undrukutes  ülekuumenemine liiga teinud ja viimane tants oli paras päikesepistepolkaks ümber ristida. Aga "Viire takka" oli olnud ilus ka tagantpoolt... :D

Ivo Linna sünnipäeval käidud

Sõit Jõgeva poole pidi algama 10. juuni hommikul kell 7.30 nagu näoraamatu arutelud märku andsid. Mina ei saanud oma kallist kaasat maast lahti ning olin paanikas, et pean jala Jõgeva poole marssima hakkama, pambud seljas ja kaenlas. Kihutasime mõneminutilise hilinemisega Märjamaa poole ning peas tiksumas mõte, et midagi jäi kindlasti maha. Nagu tavaliselt.
Märjamaa rahvamaja ees oli 2 autot ja 10 naist, kimpsud-kompsud pealekauba, kotid rahvariiete ja linaste kleitidega troonisid kõige tipus. Oli ju paari päeva jooksul enne minekut näoraamatus kirglikud arutelud, kas panna linased kleidid või Märjamaa kihelkonna seelikud simmanile. Üks nägi villases seelikus ja punases fliisis kole välja, teisel tõotas õhukestes riietes jahe hakata ja mina olen igas riietuses lopsakas. Vat selline arutelu. Aga ansekülad olid kindlasti kõigil kaasas, kuidas sa muidu kontserdil ilus oled :) Tegelikult kõigi eest ei saanud rääkida, sest Marge, kes pole facebooki-inimene, polnud veel kohale jõudnud, samuti ka üks transpordiministritest Grete. Anne ja Ene autosse hakkasid kuhjuma kohvrid, kotid, matid, kõige tippu rahvariided. Siis saabus Grete, kelle autosse hakkasime koheselt külakuhja moodustama, ja veerandtunnise hilinemisega jõudis kohale ka Marge, kes polnud ühtegi elektroonilist kanalit lugenud ning tema jaoks oli saabumine õigeaegne. Ka tema kompsud said autole laaditud ning sõit sellesuvise tantsupealinna poole võis alata. Ilm oli nitševo, kuid arutelu tulevase ilma üle ei tahtnud vaibuda. Kõik märgid ja sünoptik Pilvi Kirsid lubasid laupäevaks-pühapäevaks sadu. Olgu, pühapäeval lubati ka päikest, kuid sedagi vihmase pilve tagant. Loodame parimat!
Salaradu pidi Ene juhtimisel Jõgeva poole kihutades hakkasime märkama lippude ja paeltega kaunistatud autosid. Adavere tanklas peatust tehes saime kokku Juuru naistega, samuti oli seal teisigi pidulisi kiirpausi tegemas. Olime jõudnud juba tantsupeo areaali. Esimene kohalik  tervitusbänd puhkpilli ja tantsisklevate naistega võttis meid vastu Adavere tuuliku all, järgmine seltskond suunaviitade ja tervitusmarsiga Jõgeva ringteel. Ikka sildid näpus, millele rühmaliik peale märgitud. Meie siis jälgisime N1 radu ning jõudsime akadeemilise varuga Sadala koolimajja, et kompsud maha laadida ja tantsuriided selga panna ning Torma poole edasi tormata. Sadala koolis olid meil naabriteks Kuimetsa Agnese naised ning Valgamaalt Vesiroos ja Pilleriin. Kompse lahti pakkides selgus nii mõnelgi, kellele veel lisaks minule oli mahajäänud asjadest mingii aimdus, et tõepoolest oli midagi ka maha jäänud. Minul näiteks laadija ja saunalina. Esimese osas ulatas abikäe Kerly (Ainit aitas ta ka!) ja teise osas Sadala A ja O kauplus. Mina olen alati seda lühendid tõlgendanud Alati Otsas, kuid need 2 Sadalas veedetud päeva tõendasid, et selle poe puhul kehtib hüüdlause:  Alati Olemas!
Nüüd aga tantsumurule! Tormas leidsime staadioni suunaviitade abil kenasti üles. Olgu, esimesest viidast kimasime sajaga mööda, kuid edaspidi olime tähelepanelikumad ja jõudsime väikese ajavaruga proovipaika. Otsisime oma numbrimärgi üles, tegime pesapaiga autode lähedusse ning asusime ümberõppele. Ilm oli  nagu üleminekueas naisterahvas  - kord oli külm, kui tuuleiil tuli, siis aga soe, kui päike oma tööd sai teha. Selline tore,  päikese- ja tuulesegune päev. Kuna enamaltjaolt oli poolpilvine, siis ei tulnud mõttepoegagi, et võiks põsesarnadele või ninaotsale päikesekreemi võõbata. Igatahes õhtuks punasime kõik nagu ladvaõunad. Proov oligi selline nagu arvata võis. Viire takka peaaegu sama, mis kodus, samuti ka Tujukal lainel. Liigijuhi assistent Kärt luges küll päris põnevalt rütmi, kuid mitmekordsete katsetuste abil suutsime lõpuks Tujukal lainel lugemise järgi ära teha. Viimases tantsus muutus poolel rühmal suund diagonaalidel, kuid selle tegime endale kiiresti selgeks.

Tujukal lainel diagonaale jäädvustab Aini

Külli palvetab Meka poole, et diagonaali uus suund meelde jääks

Lõunasöök oli platsil ning kohalikud tantsijanaised koos abiväega olid toidujagajateks. Senikaua, kui kilomeetrised sabad toidujagajate juures looklesid, istusime meie pesas ja tutvusime peoliste instruktsioonide, koolimaja kodukorra ja muu tähtsa kirjandusega.

Karin loeb kõige pöörasematele ette käitumisjuhiseid. 

Pärastlõuna kujunes tõeliseks ajugümnastikaks, sest siis hakkasime Äiu-äiut tegema. Lisaks selgus tõsiasi, et me oleme kodus natuke valesti teksti tõlgendanud ning seega tuli meil kogu tants kolmandat korda ära õppida. Õnneks selle ühekordse prooviga polnud esimene diagonaalikoolitus kinnistunud, kuid natuke korra õpitud muudatused suutsid segadust tekitada. Aga põhimõtted olime endal kodus selgeks teinud ning ringe me kuskil vedama ei kippunud ja püüdsime diagonaali hoida ja mingilgi moel mõtestatud tegevusega hakkama saada. Meie rõõmuks oli Ülejala rühm ning Tiiu Pärnits meie ees. Kui mõte kinni kiilus, siis sai piiluda, mida Tiiu ees teeb. Ja ega ta kade ei olnud, kui küsisid, siis tuli kõigile läheduses olevatele nõuannet vajavatele rühmadele appi. 

Õhtusöök tuli kuidagi äkki, isegi lõunasöök polnud vist seedimisega poolele teele jõudnud, kui tehti paus ja saadeti uuele kõhutäiteprotsessile. Kui tankimine tehtud, siis natuke Äiut ning Leidmist ja Muhu kõveriku rivistust sinna otsa. Kuigi päris täpselt aru ei saanud, mis kaar ja mis ring, aga teisi rühmaliike polnud ju kõrval. Seega tõdesime, et kui Pääsuke 2 meie ees on, siis me oleme õiges kohas ja küll Jõgeval kõigiga koos tehes aru saame, mida meist tahetakse. 

Kui me olime ära "leidnud", siis võisime puhkama minna. Aga meie otsustasime, et läheme teeme veel neid Äiu-äiu diagonaale. Selgus, et me polnud ainsad - pool väljakutäit naisi läks vabatahtlikult  tantsumuudatusi kinnistama. Ilm oli kergelt nutuseks muutunud, kuid see meie õppeprotsessi ei seganud. Alles siis, kui kogu rühm end natuke kindlamalt muudatuste osas tundis, pöördusime Sadalasse tagasi. 

Sadala koolimajas pakkisime kotte lahti ning arutasime päevasündmusi. Karin istus meiega koolimajas, sest poeg pidi tulema Laiuse lossivaremetesse simmanile ning siis pidid nad koos Jõgevale suunduma. Meie aga ei olnud üldse meielikud - istusime pooluimastena magamisasemetel, käisime korda-mööda pesus ning lihtsalt pronokkisime, st ei teinud midagi. Kell hakkas lähenema 9-le, kuid keegi ei olnud veel teinud kõrget soengut ja sõjamaalinguid või pidurüüsse end sättinud. Karin siis lõpuks küsis, et mis toimub, et kas üldse keegi simmanile läheb, et ta kutsub siis Rauno Sadalasse järgi. Seepeale me ärkasime nagu üks mees letargiast ning kukkusime korraga sebima. Enamus meist loobus linasest kleidist ja märjamaa seelikust ning otsustas jaheda ilma tõttu tänapäevaste rahvariiete ehk teksapükste kasuks. Komplekteerisime kaks autotäit kauneid naisi ning simman võis meie poolest toimuda. Toimuski, tore oli, tantsu sai lüüa ja lõpuks piilus pilve vahelt ka hüvastijätuks päike. Järgmine kohtumine temaga oli alles pühapäeva pärastlõunal. Üks meie ekipaažidest hiilis natuke varem koolimajja, sest niiske õhk sundis rütmimuutvaid lõdisemisliigutusi tegema, seega külmaõrnem seltskond lahkus varem. Ei hoidnud neid kinni ei Toomas Lunge ega Indrek Kalda koos pojaga, puhkpilliorkestrist ja Rootsi kunnist rääkimata. Kangemad naised jäid siis veel kepsutama ja Raplamaa lippu kõrgel hoidma. Seesamune Mustlase polka, mis kiirelt ja kergelt õpitud,  tuli ju ära kepsutada! Lõpuks jõudsid kepsutised tagasi ning märksõnadeks olid Kerly ja korrapidamine, Grete ja bussijuht :) Naerda sai seni, kuni uni võimust võttis.

 Laiusel simmanil. Fotograaf juhuslik mööduja

Viimane päiksekiir enne suurt sadu

Hommikul ärgates oli kummaline kahtlus hinges ja kui akna eest ruloo üles rullisime, siis kahtlustused said tõeks - taevas oli lauspilves ning nuttis lahinal. Aga sussisahistaja on kaval ja nupukas, seega algasid mõttemängud teemal, kuidas püsida kuivas ja soojas. Otsisime välja erinevas mõõdus kilekotte, millega kaitsta jalgu. Siis sai neid kotte küll sokkide sisse ja sokkide peale topitud. Tundus, et kehakattetena piisab jopest ja vihmakeebist. Jalad turvatud, sõit võis Torma poole alata, sest seal ootas lisaks tantsuhommikule ka hommikusöök. Kui eelmisel päeval oli meil priitpärnalik eine murul, siis nüüd ei tahtnud sellist einestamismeetodit keegi kasutada. See, kes toidu kätte sai, see ka Torma koolimajja oma karbiga sisenes. Meile fuajees enam kandva kõrgema pinnaga kohta ei leidunud, seega sai toidukarbid sokudada metallist garderoobiriiulitele.

Hõredat sööklat jäädvustas Aini

Hommikusöögile järgnes muusikal "Tantsijad vihmas". Muusika oli, tantsijad olid, proov võis alata. Nii me siis seal lausvihmas liigitantse läbi tantsisime ja eelmisel päeval õpitud uuendusi läbi kordasime. Lõpuks otsustasid liigijuhid, et kolmetunnise ligunemise asemel piirdume vaid tunnise prooviga ning eeldusel, et N1 tantsija on tark ja osav ning Jõgeval hätta ei jää, siirdusime majutuspaikadesse kuivi riideid ja jalanõusi otsima. Kuna me niigi autod Sadala poe ette parkisime, siis ei olnud ka mingi ime, et me poodi sisenesime ja selle poe nelja naisrühma poolt kummikutest, vihmakeepidest, töökinnastest, prügikottidest ja muust vettpidavast tühjaks ostsime. Grete ja Reet2 läksid järgmisele proovile vastu täpilistes kummarites, Reet3 pani tantsukingade otsa uued, läikivad kalossid, ülejäänud leppisid Kerly poolt poes jagatud kilekottide (no need, mis juur- ja puuviljade jaoks poes riiulil on) jalgade otsa toppimisega. Aini soetatud prügikottidest sai käiseid teha või sääriseid, Karin organiseeris meile 250 liitrised prügikotid, millest sai seelikuid või kleite teha. Kõige tippu keebid ja kuiv naine oli valmis proovi minema. Nii ilusad me siis olime - kõigi rõivanumbriks 250 L:

 Jõgeva kihelkonna uued rahvariided. Fotograaf juhuslik sööja

Jõgeval parkisime autod heinamaale, tegime veel rõivastuses kohendusi, sest inimeses peab kõik ilus olema, seejärel suundusime staadionile. Selgus, et kogu Jõgeva täis naisi on lasknud fantaasial lennelda ja üks kentsakamas riietuses daam, kui teine, tuli meile vastu. Küll oli seenelise kostüüme, lepatriinu või konnaga keepe, teetööliste kollasid vihmakomplekte, ohtralt kummikuid, kalosse, botikuid, no ja nendest kile- ja prügikottidest ma ei hakka rääkimagi. Sellises kaunis rõivastuses asusime oma proovi läbi viima. Muusika, liigijuhi kommentaarid ja ohtralt kilekahinat! Viire takka ja ringi moodustamine: Reet3 seisab õndsa näoga, käed taeva poole sirutatud, teeb poolpöörde ja näeb kui sirkliga tõmmatud ringi. "Ideaalne," õhkab ta, seejärel vaatab ta naisi, kes prügikottidesse on riietatud ja sama õndsal moel tantsu naudivad. Reedal siis meenus fatseebooki arutelu, mil ühele ei sobinud linane kleit, teisele punane fliis, kolmandale märjamaa seelik. Nüüd aga olid kõik rõõmsad ja rahul oma uute 250 L kleitidega. Küll need naised on müstilised :)

Kui liigitantsud said staadionil proovitud, siis oli söögipaus, seejärel tegime kogu massiga Muhu kõveriku proovi ja Leidmise sinna otsa. Kui eelmisel päeval teadsid, et meie ees seisval Pääsukesed 2 rühmal on punased dressipluusid, siis nüüd olime teadmatuses, milliseid keepe või prügikotte otsida. Jäime lootma siis näomälule. Mina olin prillid, mis vihmas tantsides kasututeks osutusid, läätsede vastu välja vahetanud, seega olin ma tahtmatult muutunud naaberrühmade jaoks ise tundmatuks suuruseks. Nimelt püüdis mu kõrval seisev tüdruk paaniliselt prillidega mind leida, kuid nüüd oli tema kõrval läätsedega mina. Jumal tänatud, et mul see põselohk on, muidu oleks ma leidmatuks jäänud. Läbisime kõik siis näotuvastusprogrammi ja reastusime tantsuks valmis. Siis kihutasime läbi lompide, kaugushüppekasti, pekslevate pärnaokste ja kettaheitesektori tantsumurule. Ülo Luht küll luges, kuidas liikumine peaks käima, kuid läbi kilede kahina, kõrvadel lösutava kapuutsi läks osa instruktsioone kaotsi. Muhu kõverik jäigi läbi peo brawni liikumise laadseks tegevuseks. Samas kõik liikusid, kõik tegid ühte ja sama asja, seega oli tegu tantsuga. 

Kui läbi saju küsiti, kas teha läbimäng järgmisel hommikul, siis kogu väljak otsustas üksmeelselt, et nüüd ja kohe. Pole ju mõtet järgmisel hommikul vara uuesti end prügikottidesse riietada ja tantsima tulla, seejärel kuskil X kohas riided ära vahetada ja siis 3 kontserti otsa teha. Kui juba, siis juba - nahk soe, jalad kuivad, mis siin veel homseks lükata! Soojajooki pisut hingekosutuseks ja võis edasi tegutseda! Karin ravis meid, et haigeid järgmisel päeval ei oleks. Tõsi küll, Janne kihutas meist pärast ravi mööda, mõni oli lihtsalt rõõmus, kuid terved olid kõik! Tegime siis tantsud läbi, Leidmise lõpus selgitati veel, kuidas äramarsile minna, millal võtta kaasa plagu jne. Kuna tundus, et selle äramarsiõppega läheb piisavalt aega, siis toidujagajate töö kergendamiseks ja oma jalavaeva vähendamiseks saatsime Marge ja Ene toite välja lunastama. Nii nagu meie äramarss viibis, nii viibisid ka nemad. Lõpuks saime väljakult ära, siis selgus, et naised on ühe punase telgi alla oma kastid vihmavarju sättinud. Meil tuli korra tagasi joosta, sest läbi tuli teha Tujukal lainel lõpulaine ärajooks, sest osad rühmad jooksid lavale tulevate rühmade eest läbi. Nii ka meie laine rühm. Kui aga lainetama suundusime, siis selgus, et vedajad on juba lahkunud. Eks siis meie laine tipp vedas meid sealt välja, kus pidi ja jäime lootma, et lahkunud rühm lahkus seetõttu, et ta niigi teadis, kuidas minna. Kui telgi juurde end vedasime ja sööma tahtsime asuda, siis selgus, et telgiomanikust mees tahab seda kokku panna. Ega ta vist oleks meil seal süüa lubanud, kuid äkki oli tal kuri naine. Kuidas sa põhjendad, et need 12 olid toredamad ja ilusamad kui sina.... Probleemide vältimiseks haarasime toidukastid kaasa ja suundusime parklasse. Oma ehmatuseks nägime, kuidas väljasõidutee oli lausa püdedaks sõidetud ja ühes ja teises kohas autosid porist välja lükati. Itsitasime, et meil on ju töökindad olemas, seega on nad väga sobilikud abivahendid autode lükkamiseks. Õnneks nägime, et mõnes kohas olid piirdelindid eest tõstetud ja uued väljasõidukohad tekitatud. Kasutasime juhust ja sõitsime Ene vedamisel ühest tutikast mulgust välja. Läks õnneks!
Koolimajja jõudsime ca pooltund enne ametlikku avamise aega. Õnneks nägi vastasmajast meie saabumist üks koolitöötaja, kes meid sisse lasi. Vabandas küll ette ja taha, et ta on puukuurist otse tulnud, kuid kui ta meid oleks mõned minutid tagasi prügikottides näinud, siis ... Koolimajja pääsedes algas suur lahtipakkimine. Hommikuste tantsuriiete niiskus tervitas juba uksel. Prügikotid ja keebid said maha kistud enne autosse sisenemist, nüüd laotati igale eenduvale mööbliesemel jopesid, keepe, koridori radiaatorite lähedusse jalanõusid, radikatele kindaid, sokke, mütse jne. Kui olime oma laialilaotusega valmis saanud, siis tuli üks mees naabermajast ja pakkus meile võimalust oma saunas riideid kuivatada. Ideest haarasid kinni Agnese naised, vist läksid nad lausa leiligi viskama, igatahes hääd mõtet raisku ei lastud. Tuhat tänu Sadala headele inimestele!
Ahsoo! Jõgeval tabas meid üllatus! Nimelt tuli Taimi meile kaasa elama. Ta tuli juba staadionile, kus ta sai korraliku vihmamärja puntrakalli osaliseks. Koolimajas pakkis ta lahti külakosti, milleks oli imehea rabarberikook ja eks muudki oli seal maitsmiseks ja mekkimiseks lisaks. Istusime, püüdsime soojeneda, lobisesime, kuid osad hakkasid päevast väsima - Janne, Aini, Anne, Grete ja Anneli jäid päris varakult tukkuma. Kuigi jah, kui mõnda nime hüüdsid, siis tuli vastus, et ma kuulen küll, kuid silmi ei avatud ja vestlusesse ei sekkutud. Kui Karinile järele tulidi, siis istusime natuke veel, seejärel hakkas seltskond vaiksel magama tilkuma. Kerly oli jätkuvalt korrapidaja ning näiteks tegi mingi hetk  täisvalgustust toale, et välja selgitada, kes magab, kes mitte ja kes korda rikub. Kõik magasid, vähemalt püüdsid seda teha, seega sai ka korrapidaja tule kustutada ja magama minna...
Pühapäeval avasime lootusrikkalt rulood ja... vaatasime aknast tinahalli taevaga tõtt. Karini telefonikõne kinnitas, et Jõgeval hetkel sajab. Kuna meil ei olnud plaanis hommikusöögiks Jõgevale minna, seetõttu hakkasime kättesaadavast kraamist hommikusööki organiseerima. Taimi tehtud kooki oli piisavalt, kreekereid ja suitsuvorsti, keetsime kohvi kõrvale ja Sadala luksuslikeim hommikusöök oli olemas! Seejärel asusime paralleelselt pakkima ja end esinemiskorda sättima. Ikka enne rohkem pakkimist, kuid seda tehti ikka alusseeliku välkudes, sest dressipüksid tuli ju ka kotti toppida. Koridoris jäi riideid vähemaks, klassiruumis tuli põrandapind nähtavale ja autodes hakkasid jälle kotid ja kohvrid laeni kõrguma. Suures pakkimistuhinas tehti veel üksteisele patse, seoti põllepaelu, sätiti lahktaskuid. Kui kõik oli jonksus, siis jätsime lahke pererahvaga jumalaga ning suundusime Jõgevale. Kindel plaan oli leida parkimiskoht, mille aluspind ei lahku enne kontserdi lõppu. Ühesõnaga otsustasime, et leiame mingi avaliku parkla, kus saaks südamerahus oma auto jätta. Esimene idee oli päästeka juurde jätta, sealt igavesti vähe staadionile minna. Kui me keelumärgi alt õuele sõitsime, siis üks päästeonu tuli käsi laiutades vastu ja keelas meil parkimise. Meil kellelgi ei olnud Riigi Kinnisvara AS lubatähte parkimiseks ette näidata, seega tuli ära sõita. Kuna enne tulime künkatipul sama tänava ääres asunud parklast mööda, siis kihutasime sinna tagasi, sest head kohad kaua vakantsed ei ole. Saime kõik oma autod sinna pargitud ja seejärel suundusime staadionile. Vahetult enne staadioni saime lehvitada sünnipäevalaps Ivo Linnale ja saime ka vastulehvituse osaliseks. Staadioniservas otsisime endale pesapaiga, kus siis kompse hoida ja vajadusel kohtuda, kui enne esinemist mõnel seiklushimu on tabanud. Seejärel algas läbimäng, mis tibutava vihma tõttu lubati teha kilekeepides. Küll oli nüüd tegu, et eelmise päeva naaberrühmad üles otsida. teadsime, et täna pole mõtet otsida ei punaseid dressikaid ega musti prügikotte Pääsukeste seljas, täna pidid olema neil seppelid peas, nende järgi siis otsisimegi oma eesseisvat rühma. Kolmandaks päevaks olid näod ka tuttavad, seega pidev moedemm enam ei seganudki nii väga. Naabrid leitud ja esimene kontsert läbimäng võis alata - ikka läbi pärnaokste vihtlemise, kaugushüppekasti ja lompide Muhu kõverikuga kaootikat tegema, seejärel oli järg Viire takka käes. Väljak oli libe, vihmutas kergelt juurde, kuid saime tantsitud. Järgmiste tantsude vahel oli piisavalt aega, seega saime isegi natuke tribüünilt kontserti vaadata. Pärast kui oma pessa tagasi läksime, siis keegi tark oli meie koti otsa oma konid pannud. Mis sa teed, kui prügikott nii kutsuv on?!
Esimene kontsert sai tehtud, seejärel läksime tutvuma laadameluga, sest Karinile tahtsime toreda tantsuaasta eest midagi kingiks osta. Vaatasime ükshaaval kõik müügikohad läbi, lõpuks jõudsime ikkagi tantsupeo meenete juurde tagasi, kus kingituse lõpuks soetasime. Kuna tahtsime kuskile väga maha istuda, sest märg maa ei võimaldanud välitingimustes soovil täituda, siis suundusime lähedalasuvasse koolimajja. No väike tualetikülastus oli ka salamisi päevakorras. Kuid koolimaja oli ilmselgelt ülerahvastatud  - kõik garderoobipoksid olid hõivatud, trepiastmed, põrand nii esimesel kui ka teisel korrusel oli hõivatud. Meie jäime toppama III korrusel WC ukse kutsuvas läheduses, et jalgu puhata ja soovijad saaksid järjekorraga liituda. See idee eriti viljakas ei olnud, kuna üks kuri onu käis alati, kui Ene WC-sappa läks, hoiatamas, et ta kohe paneb WC ukse lukku, sest me uputame maja ära. Algul andis 10 minutit aega, siis tuli tagasi, siis andis uue kümneka ja siis tuli väga konkreetse sammuga tahgasi, lubas viimasel 10-l sisenda ja ülejäänud peletas minema. Kuna aeg oli uueks kontserdiks valmis sättida, siis lahkusime ka meie. Seda kontserti tuli vaatama ka Taimi, samuti oli pilet Karinil. Seega oli, kellele tantsida. Kergelt veel udutas, kuid keebid paluti seljast võtta, seega lootsime, et vihm lõpetab oma piserdamise ja kontserdid saavad täies ilus toimuda. Kuigi vihm oli sadamisega ühele poole saanud, siis staadionimuru oli endiselt ligemärg. Kellegi unistuseks ei ole kogu talvise õppeprotsessi järgsel kontserdil staadionimurule pikutama heita, kuid mina selle soolonumbri  Äiu-äiu tantsus ära tegin. Õnneks sain käed maha, seega riideid ära ei rikkunud, kuid meeleolu, enesekindlus ja tants said kohe kindlasti kannatada. Kohe otsa tuli Tujukal lainel, selleks ajaks suutsin ennast kokku võtta ja see tants tuli meil ligedast tantsuplatsist hoolimata uhkelt välja, ainult säärelöögil lendas poritükke taeva poole.

Paraadvormis - algab "Tujukal lainel". Fotograaf üllatuskülaline Taimi

Pärast kontserti tulid Taimi ja Karin meie juurde muljeid jagama ning tegime ka ühispildi. Kõik kokku oli väga kena olnud, isegi minu kukkumine. Väga meeldis neile teistest tantsudest Heinaliste tants. Ka meie pidime tunnistama, et see on üks äraproovimist väärt lugu.

Taimi ja Karin sussisahistajatega. Pildistab Karini minia, sest tema käes oli Aini telefon :)

Nagu fotolt näha, II kontserdi lõpuks tuli ka päike välja. Kolmanda kontserdi saime teha päikesepaistes, korra kummus taevas ka vikerkaar. Nüüd tulid tantsud juba mõnuga, Leidmise lõpus laulsime Ivo Linnale sünnipäevalaulu. Mis sest, et natuke kakofoonia moodi oli, kuid see-eest siiras ja südamest. Pärast sai telekast vaadata, et sünnipäevalaps pühkis pisaraid, seega tänusõnade häälevärin sai ka visuaalse kinnituse - südamest tulnu läheb hinge! Kontserdi lõpus paluti kõik tantsijad ja külalised torti sööma. Väljamarsilt suundusimegi otse toidutelki,  kus ootsid pikad laudaderivid valmispandud koogilõikudega. Karin võttis ka torditüki ning sellel ilutsenud liblika kinkis kukkuja lohutamiseks mulle. Ülejäänud torditükk läks ampsudena kõigi tantsijate vahel jagamisele. Saigi päev ilusam ja parem. Viimane kontsert tuli uhkelt välja ja tort ning liblikas olid kõigele krooniks. 

Palju õnne Iff! 

Uued tantsud

Viimane proov enne Jõgeva pidu oli korraliselt teisipäeval. Selgus, et on tulnud tantsude väljakujoonised ja proov tuleb pühendada ümberõppele. Ma olin enne silmanurgast mingit naisrühma blogi näinud, kus kurdeti, et pika talvega selgeks õpitud tants lammutatakse algosakesteks laiali ja siis mõne prooviga pead kõik ümber õppima. Nüüd sain aru, et nemad on juba paar proovi uutele joonistele pühendanud. Meie aga hakkasime oma algosakesi proov enne pidu tekitama. Selgus, et Äiu-äiu tantsitakse diagonaalil ja tantsijate asetus peaks olema selline, et otse Viire takka tantsu minna. See tähendas Äiu-äius uusi kohti, uusi naabreid. Minul muutus vaid niipalju, et enne oli Grete ees ja Kerly taga, nüüd aga vastupidi. Kui enne heitsin ringil paari Kerlyga, siis nüüd moodustasin diagonaalil paari Gretega. Kui enne oli Grete välimine paariline ja mina oma paaris sisemine, siis nüüd vahetusid rollid. Selgus, et enamusel on uus paariline ja vastupidine tegevus. Põhisammud jäid enamaltjaolt samaks, seega tuleb vaid suunad meeles pidada, millal näoga või peega 8-s, millal käsi 5-s ja 1-s jne. Selle tantsuga mässasime ikka mitu kena aega. Siis Karin lohutas, et oleme tublid tüdrukud ja suudame kiiresti platsil ümber õppida, seega lihvimiseks ja täpsustamiseks on Torma staadionil aega. Tegime läbi Tujukal lainel, kus muudatusi ei olnud, seejärel Viire takka, kus oli diagonaalide vedamist ja lõppu  muudetud. Kui aus olla, siis lihtsamaks. Seejärel oli meil vaja simmaniks ära õppida Mustlase polka, mis oli imelihtne ning sellele ei kulunud meil kolme minutitki. Siis olid tantsud tantsitud ja tuli otsuseid tegema hakata. Kus, kes, mis kell, kes kellega ja kuskaudu? Otsustasime, et reede hommikul on väljasõit kell 7.45 kolme autoga - Grete, Ene ja Anne ekipaažid. Pärast, kui kraam on Sadalas autodest maha tõstetud, siis jääb Grete auto puhkusele, ning edasine liiklemine käib kahe 7-kohalise autoga. Soojad riided ja soojad joogid kaasa, paar keepi pealekauba, simmaniks linased kleidid ja punased pluusid, autode kaunistuseks vööpaela jne, jne.
Ühe asja leppisime veel kokku. 23.06 on Märjamaal maakaitsepäev ja paraad ning meid paluti keskväljakule esinema. Teeme ära! Proovi tuleb ka enne seda korra teha, sest ega me ei saa hakata ju mingeid diagonaale siin vedama. Tuleb näiteks Oih polka meelde tuletada ja teised krapsakad tantsud kavva võtta, seega prooviks tuleb kõigile sobilik aeg leida. Ühesõnaga -   kell kaheksa Vardi võimlas vanemate naiste korvpallitrenn. Ole kohal! :D  Tegelikult saame kokku ikka Märjamaa  rahvamajas 22.06 ja kell 19.30. Seega ei mingit suvepuhkust! Ikka natuke tööd ja rohkelt ilu enne lahedamat olekut.

Iga NiNa TaGa on inimene

Eesti keele käänetest inspireeritud Raplamaa laulu- ja tantsupidu on möödanik. Oli ilus pidu, mille õnnestumiseks andsid panuse suured ja väiksed Ninad ning väga ilus ilm.
Meie pidu algas 10.30 "Oige ja vasemba" ühisprooviga. Karin, Ene ja Grete saabusid varastel hommikutundidel, sest laste proovid olid kõige enne. Naised saabusid Anne ja Anneli juhtimisel ja mina siis oma poja kaasabil. Igatahes oli mul hommikul väga blond moment, mil ma olin riidekapi ees sunnitud meenutama, milliste riietega sel peol esinema peab. Viimane proov oli juttu, et 2 esinemist anseküladega, 2 märjamaadega. No ühe korra juba märjamaadega esinesime, kuid milline see järgmine kord oli!? Seda teadsin kindlalt, et Jõgeval on ansekülad seljas. Ei ole midagi, kui mälu vilets, siis tuleb mäletajamatelt küsida. Törts telefonikõne Enele, ühesõnaline vastus "Ansekülad!" saadud ja peole sõit võis alata, õiged riided kaasas. Teel Rapla poole mõtlesin välja, millal see teine kord oli, mil märjamaad selga tuleb panna - folgil, ikka meie oma Märjamaa folgil!
Seelik näpus, kott hooga suvalise põõsa alla, mille lähedal Märjamaa lapsed peesitasid, seejärel kiiruga tantsurivvi, et keerulisest "Oige ja vasemba" koreograafiast osa saada. Selgus, et saab oma "tõsteid" natuke oodata, seega jõudsid kõik kiiruga või ajaliselt tulijad oma seelikud selga panna ja tantsuks kohad sisse seada. Seejärel tulimegi õigel ajal kuuse tagant (mida Ene isa polnudki maha saaginud :D ) välja ja hakkasime kätega vehkima ning püüdlikult kas tõstma või langetama. Kui see tants läbi sai, siis tegime ka "Tuljaku" kohe otsa. See oli sama keeruline tants :) Natuke vehkimist ja lõpus tõsted. Me küll jagasime ära, kes keda tõstab, kuid lõppkokkuvõttes piirdusime ikka sellega, kui väljakutäis mehi naisi taeva poole loopis, siis meie tõstsime ka käed üles. Seejärel väike paus ja algas läbimäng, kus liigiti ükshaaval proovitut hakati ühtlaseks tervikuks sulatama.
Meil oli alguses vaja "oige ja vasembas" kohal olla, seejärel oli lehekülg tühja maad enne kui "Ei me ette tea" tants tuli. Seega kolisime pärast avaloo proovi alla Karini laste juurde, laotasime tekid murule ja jäime jutlema. Kes tahtis, käis mööda Tammemäed ringi, vaatas läbimängu või suhtles niisama tuttavatega. Aega ju oli.
Liigitantsude ajaks olime jälle end nõlvale seadnud, seejärel startisime "Ei me ette tea" tantsuga. Pidi olema pikem eelmäng, kuid lauljad ja bänd olid nobedad ja hakkasid kohe lauluga pihta. Meid on aga kilomeetri jagu naisi, kes kõik tahaks tantsu alguseks platsile jõuda. Algasime siis aga uuesti otsast peale. See tants kulges viperusteta. Seejärel tuli meile natuke pausi, sest enne olid veel "Vigala reilender" ja "Labajalalöss". Me sättisime end jälle kuuse alla ritta, sest "Viire takka" vajas läbitantsu. No see, mis siis tuli oli ikka üks äraütlemata huvitav asi. Bänd mängis, nagu oleks tulnud kedagi viimsele teekonnale lähetama, laulja sekkus kurvalt ja kaeblikult natuke liiga vara, pillid, mille järgi oled takte lugema harjunud, olid kuhugi kadunud, takte tundus kohati rohkem, kohati vähem olevat ning kogu kupatus oli sama aeglane kui jalgratas kiirteel. Ilusast tantsust sai mingi aeglane, ebaühtlane heljumine. Kui sa just pikali ei kukkunud, sest ühel jalal seista vasakule kaldu ja oodata takti algust, mis lubab sul paremale pöörde ära teha, see oli ikka kõrgem pilotaaž. Karin küll hõikas mikrofoni, et kiiremini, kuid ju bänd mõtles, et see hüüd on tantsijatele, ning mängis andunult sama venivalt edasi.
"Simmanipolka" oli ka natuke teise kõlaga, kui muidu, kuid hullu polnud midagi. Korra Karin katkestas, sest tiivikud ei pöörelnud päris nii nagu pidi, kuid selle tantsuga oli ok. Seejärel tekkis meil jälle ilmatu ports vabadust, mille me sisustasime lõunasöögiga. Ühesõnaga - eine murul. Väljakuulutatud boršist oli saanud küll seljanka, kuid nime muutus ei mõjutanud toidu maitset. Hea oli! Magustoiduks pakuti pannkooke. Reet 3 oli peaaegu kogu koogi ära söönud, kuid moosi ei paistnud kusagilt, siis selgus, et tegu oli kohupiimakoogiga. Vanarahvas ütleb seepeale, et säh sulle kooki moosiga :D. Lõpus oli vaja meil ka korra "Tuljakus" kätega vehkida ja seejärel  oli võimalus minna riietuma ja rongkäiguks end valmis seada.
Rongkäik oli teisiti üles ehitatud kui eelmistel kordadel. Nüüd saadeti teele liigiti. Tähestikujärjekorras läksid laste tantsurühmad, laulukoorid jne. Enam ei olnud nii, et vald ja tema rühmad vaid kui naisrühmad, siis algas Alu rühmaga ja lõpus oli Vigala "Kiitsharakad". Järjekord moodustus ikka nii, kuidas sa olid peonimekirja oma rühma registreerinud.  Nime poolest oleksime meie sobinud naisrühmade lõppu, kuhu ka Raikküla naised meid kupatada tahtsid, kuid meie ametlik nimi peopaberites on Märjamaa rahvamaja naisrühm "Ülejala Sussisahistajad", seega platseerusime rivi keskele.

Foto Õhtulehe galeriist

Rongkäik startis õigeaegselt, kulges tempokalt, rahvast oli piisavalt, pildistajaid palju, mõnega kaameraga jõudsime isegi flirtida :)

Aare Hindremäe kaameraga flirtimine

 Elagu hüüdeid tuli vahel välja pinnida, sest inimesed ei osanud ilma valla sildita rühmi koju ajada. Igatahes jõudsime kenasti Tammemäele, jõudsime kotid "pesasse" viia ja siis, kingi pastelde vastu vahetamata, läksime ruttu avatantsule raami tegema. Siis sai jälle kas tuttavatega vestelda, kohvitada või lihtsalt "pesas" oma esinemist oodata. Mina vahetasin kingad pastelde vastu ära ja sikutasin pastlapaelu pingutades ühe paela katki. Oh sa issaristike! Kas tehtud sõlm peab?! Külli siis lohutas, et enne iga tantsu kontrolli oma paelad üle, kui vaja, siis kohenda. Küll vastu peavad! Jäingi sellele lootma - küll vastu peavad. Suurem mure on kaldus ja aukliku  platsi ja tantsu tempoga...
"Ei me ette tea" läks kenasti. Meie taga rühmas oli küll keegi kukkunud tagurdamisel, kuid meie kõik olime ju seljaga sinna poole ning seega ei näinud. Meie jäime püsti ja tantsisime oma kallakul ja aukudes kenasti tantsu ära.

Tiia Listeri tabamused. Isegi rõõmus Mesila on jäädvustatud :)

Seejärel pastlapaelte kontrolli ja järgmistesse tantsudesse. Enne "Viire takka" nägin, et Karin läks bändi juurde, seega tõotas tants tulla väheke tempokam. Pärast Karini märkust läks tempo isegi liiga traksakaks, sutike kiirem kui originaalis. Enam ei pidanud õhku ära hanguma, kuid ilust ja sujuvusest ei jäänud ka enam suurt alles. Vist... Mõni tants on ainult siis ilus, kui muusika seda filigraanselt toetab. Endale jäi küll väike kripeldus sellest tantsust hinge, kuid ehk Jõgeva parandab haavad :D

Taas Õhtulehe galeriist klõpsud

Viimasena siis tuli meil "Simmanipolka". Seisime rivides, meie rühm tagapool, kõlab tekst, eesmised ei liigu... Siis lõppes tekst, eesmised rühmad hakkasid alles siis lavale minema ja siis kui meie alles platsi servas olime, hakkas juba muusika. Üks ring tantsu läks kõikidel rühmadel kaotsi, kuid loodan, et publik aru ei saanud, et midagi valesti on. Minu pastlapaelad pidasid kenasti selle valu vastu, kuid mul on tunne,  et  Külli pasteldel on oma suhe selle "Simmanipolkaga". Sel korral katkestasid mõlemad paelad kordamööda Külliga koostöö. Mul meenus Ruhnu esinemine, kus Külli samal tantsul  ka oma pastlaid taltsutas. Ta peaks mingi leppimisaktsiooni oma pasteldele ja "Simmanile" korraldama :D
Meie jaoks lõppes pidu "Tuljaku" ja seejärel Ninade tänamisega, siis suundusime autode juurde, et koduteele asutada. Maakonnapidu on läbi, ees ootab Jõgeva!